- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President kolme Vabadussõjast osavõtnud kooli aktusel Tallinna Reaalkoolis 22. veebruaril 2008

22.02.2008

Austatavad abituriendid ja gümnasistid,
lugupeetavad õpetajad,
head sõbrad!

 

Ülehomme saab meie riik 90 aastat vanaks. Eesti riik on meie kõigi, ilmselt aga eriti teie, noorte, meeltes väga argine ja harjumuspärane. Ja see on hea, et see on nii. Oma riik peabki olema igapäevane ja harjumuspärane. Seega omane.

Ja seetõttu me vist eriti tihti ei mõtlegi, et mis oleks, kui Eestit poleks riigina kunagi sündinud. Mis oleks teisiti ja kas oleks teisiti? Oma riigita elavad ju paljud maailma rahvad, suuremadki kui Eesti rahvas.

Osa 20. sajandi esimesel poolel Nõukogude Liidu territooriumile jäänud rahvaste saatus lubab meil üsna suure tõenäosusega oletada, et Eesti Vabariigita ei oleks täna ei Eesti rahvast, eesti keelt ega ka meie kultuuri. Mõelgem kas või meie sugulasrahvaste saatusele, kellele ei saanud osaks õnne elada omaenda riigis.

Eesti rahvas on sellisena olemas tänu oma esivanemate tarkusele ja söakusele kuulutada 90 aastat tagasi välja oma riik ja selle eest Vabadussõjas võidelda.

Mõelgem täna, et teie eakaaslased, teie koolivennad, panid aluse meie riigile, kui läksid selle eest vabatahtlikena sõtta. Kust tuli see otsustavus, see ennastsalgavus ja loobumine pea kõigest? Minna eluga riskima võitlusse, mille edusse, isegi mõistlikkusse puudus usk suurel osal nende tollastest kaaskondlastest?

Aga just see pealehakkamine ehk oligi see liivatera, mis kallutas kaalukausi Eesti suunas.

Mõelgem, et vaid üks põlvkond sai ennesõjaaegses Eesti Vabariigis sündida, üles kasvada ja targaks saada. See oli pikka aega Eesti kõige õnnelikum põlvkond.

Samas langesid just neile veidi hiljem osaks kõige suuremad kaotused. Kui palju sellest parimast haridusest ja kasvatusest jäi kasutamata, läks kaotsi! Sõjas, vangilaagrites, põgenikena, tagakiusatuina. Paljud, tegemas tööd, olgu kodu- või välis-Eestis, mil polnud mingitki seost omandet väga hea haridusega.

Aga just neist, ellujäänutest, said mehed ja naised, keda olen nimetanud lõimevedajateks. Need mehed ja naised tõid Eesti Vabariigi aated ja igatsuse üle okupatsioonikümnendite pimeduse kuristiku. Paarikümne aastaga enne Teist maailmasõda lõi Eesti Vabariik enesele tugevuse varu, millest jätkus pooleks sajandiks.

Mõnikümmend tuhat kõrgharitlast – see oli alusmüür, millest said vaimset tuge ja õppisid inimeseks jäämise kunsti vahepealsed põlved. See müür, millele taastati 17 aastat tagasi Eesti riik.

Teie, austatavad gümnasistid, olete järgmine Eesti põlvkond, kes sündinud, kasvanud ja õppinud vabas demokraatlikus Eestis. Ja seetõttu olete just teie see järgmine kõige õnnelikum põlvkond, meie rahva uus tugevusvaru, kes kujundab lähema poole sajandi jooksul meie riigi ja rahva näo.

Milline see nägu saab olema, on ainult teie endi teha. Lõime peab ikka vedama. Mitte ainult üle kuristiku, ka tasasel maal ja sirgel teel. Et see Eesti riigi ideaalidest, meie ühisest hakkamasaamisest ja iga kodaniku tegudest koosnev köis saaks aina tihedam ja tugevam. Antagu meile ainult kõigile tarkust hoida ära lööke, mida teie eelkäijad pidid taluma.

Jah, ka need, 20. sajandi esimeste kümnendite noored olid rahulolematud ja nõudlikud, eelkäijate tehtust sageli pigem vigu kui voorusi otsivad ja maailma parandavad. Noor inimene peabki selline olema. Nagu olete teie.

Mõni nädal tagasi rääkis Tartu Ülikooli rektor mulle, et märkimisväärne osa eelmise aasta abiturientidest jätkas oma õpinguid väljaspool Eestit. Kohe, tegemata katsetki astuda mõnda Tartu või Tallinna kõrgkooli. Pole vist tarvidust lisada, et nad olid pigem paremad kui kehvemad, kuivõrd nad tõesti said ka neisse välismaa ülikoolidesse sisse.

Ju on samasugused tulevikuplaanid küpsemas ka teie peades. Ma ei tea, kas see on pigem märk üha avatumast maailmast-Euroopast, kasvavast isust parima järele või rahulolematusest sellega, mis Eestil pakkuda. Ilmselt on siin kõike.

Ja see kõik on ka õige. Keegi ei või eeldada, et lepiksite vabatahtlikult vähemaga. Keegi ei saa suruda teie kaasasündinud isamaalisusele ja veenda teid jääma siia. Vabadus valida, otsustada vabalt oma elusaatuse üle, ongi see keskne õigus, mille Eesti Vabariik on teile taganud.

Teie valikud näitavad meile, kellele rahvas on usaldanud seaduste loomise ja nende täitmise järelevalve, et midagi on paigast ära või mitte veel piisavalt hea. Täpselt samuti, nagu näitavad mõned teised valikud, et just see riik ja see rahvas on ainus koht maailmas, kus saame end tunda kodus.

Mistõttu ma arvan, et eksivad need, kelle meelest Eesti oma väiksuse tõttu pole piisavalt hea või maailmatasemel. Eestist kolm korda väiksema Luksemburgi kodanikud ei räägi, et nad on väikeriik. Nad ütlevad, et nad on kõige jõukamad.

Soome kodanikud ei ütle, et nende maa on väike. Nad ütlevad, et neil on Nokia. Meist väiksem Island tuleb edukalt toime. Ka meie suudame end defineerida teisiti kui väiksuse kaudu.

Saame siis üle alaväärsusest ja kadedusest. Hoiame ja väärtustame seda, et meil on oma rahva kodu, oma riik, mis laseb meil elada eesti keeles. Oma riik, millest meist suuremad rahvad vaid unistada võivad. Käigem ära, õppimas ja töötamas. Euroopas, meie vaimses päriskodus, kuhu teie vanemad naasid, kui teie sündisite, ja mille poliitilist tulevikku asusime looma ligi neli aastat tagasi.

Käige ära. Vaadake ringi. Õppige parimat, mida maailmal ja Euroopal on teile anda. Ja siis tulge tagasi. Eestisse, riiki, mis noortele ehk ahistavalt kitsas, kuid just oma väiksuses meid siiski kõiki kokku liitev ja koos hoidev.

Hinnakem ühiselt seda, et me saame ikka ja taas kõik kokku. Olgu lauluväljakul või Viljandi Folgil või jalgpallistaadionil. Et me suudame jagada oma ühist, teistele täiesti hoomamatut äratundmisrõõmu Marie Underist, Jaan Krossist ja Andrus Kivirähkist; Rudolf Tobiasest, Arvo Pärdist ja Bedwettersist; Kaljo Kiisast ja Rain Tolgist.

Ja ühtlasi teadkem, et meie esiisade unistus oma riigist on käes – ta on meie ja ainult meie hoida, teie endi paremaks teha.

Unistas ju Juhan Liiv vaid veidi enam kui sada aastat tagasi:

Kas aastatuhanded mingu, –
siis vast see haiget ei tee,
et suurte rahvaste kõrval
on vaba ka väikene,

et väikse rahva keskel
on õnn ja armastus,
on armsad vanemad, lapsed,
ja armas on vabadus.

Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord – kui terve mõte –,
ükskord on Eesti riik.

See unistus on ainult sada aastat vana, ja juba tervelt 90 aastat reaalsus. Täna kindlamini, kui ei iial varem.

Ja miks seetõttu ei peakski me kõik, ja eriti teie, julgema unistada oma loodud ja arendatud veelgi paremast Eestist?! Ta on sinu ja minu, meie kõigi looming.