- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Taani Välispoliitika Ühingus Kopenhaagenis 7. septembril 2007

07.09.2007

Uus Euroopa uues Euroopas

 

Täna tahaksin ma rääkida uuest Euroopast ja selle mitmest tähendusest. Üks tähendus pärineb Donald Rumsfeldilt, ning samas on olemas ka uus Euroopa, millele me piisavalt tähelepanu ei pööra – Euroopa tänane pale. Tahaksin kõnelda mõlemast.

Euroopa Liidu uusi liikmeid, neid, kes ühinesid Euroopa Liiduga kolme aasta eest, 2004. aastal, ja samuti kaht sel aastal ühinenut, iseloomustati juba pikka aega enne seda, kui nad liikmestaatuse said, sõnadega, millega meie ei olnud palunud ennast iseloomustada: ühest küljest arvas Ameerika Ühendriikide kaitseminister, et meist saab uue jõulise, Ameerika-meelse Euroopa Liidu eelvägi. Ja teisest küljest, kui me tõepoolest Ühendriike toetasime, leidis üks Euroopa liider, et me oleme halvasti kasvatatud lapsed, kes ei tea, millal tuleb suu pidada. Ja Venemaal mõistetakse Uut Euroopat niisama vähe nagu Euroopa Liitu.

Tänase Euroopa kohta ent tehakse veelgi vägevamaid üldistusi, niisuguseid, nagu võib kohata mõnes Ühendriikide ajalehes, mida vaevab sundmõte, et Euroopa Liit on midagi niisugust, mida ta ei ole – läbikukkunud, saamatu ja kokkuvarisemisele määratud. Samuti niisuguseid, nagu võime näha mõnedes Briti väljaannetes, kus hiiglaslik Euroopa kummitab orwelliliku superriigina – küll ilma mustade ÜRO helikopteriteta, mis oleksid valmis John Bulli kallale sööstma, kuid seda vaid põhjusel, et kopterite värvi ei ole veel otsustatud.

Nagu alati, on lihtsustavad üldistused väärad, kuid võimaldavad meil ometi heuristiliselt tabada midagi, mille olemasolu oleme tunnetanud. Kuna kõik on hoopis keerulisem, siis püüaksin laias laastus nimetada muutusi, mis on järgnenud kõige sügavamale uuenemisele või muutusele: kaheteistkümne uue liikme, ühtekokku 110 miljoni uue kodaniku vastuvõtmisele 2004. ja 2007. aasta laienemiste käigus, mis tähendas peaaegu 30-protsendilist rahvaarvu suurenemist Euroopa Liidus; on oluline märkida, et SKP kasv oli sealjuures tunduvalt väiksem. Ja pärast seda selgitan ma, miks see kõik ei ole üldsegi tähtis.

Mõistagi on iga riik omanäoline, seepärast andestage palun ka minupoolsed laiemad üldistused. Kummatigi vastab tõele, et:

A. Uued liikmed ei jaga seda peaaegu automaatset antiamerikanismi, millest oli suuremas osas Lääne-Euroopast juba 1960. aastatest alates saanud comme il faut – kui mitte de rigeur – nendele, kes soovivad olla salonfähig. Kuid see ei tohiks meid üllatada, kui võtame arvesse Lääne-Euroopa ja Ühendriikide positsioonide erinevusi külmas sõjas.

Lääne-Euroopa ja uute liikmesriikide vahel on üks erinevus – ja väga oluline erinevus – suhtumises antlandiülestesse suhetesse. Meenutagem, et kui Poolas valitses sõjaseadus, kiitis üks Saksamaa kantsler Jaruzelskit kui tõelist Poola patriooti. Kui Ronald Reagan nimetas Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks, siis suurem osa meist rumalukestest, kel oli olemas empiiriline teadmine selle kohta, kuidas Nõukogude Liit toimib, leidis selle olevat Nõukogude Liidu olude tõepärase kirjelduse. Kui mõelda, kuidas suhtuti Ronald Reagani Nõukogude Liidu ja Lääne-Euroopa kirjeldustesse, näeme, et on olemas diametraalselt erinevaid suhtumisi nii Ameerika Ühendriikide vaadetesse kui ka Lääne-Euroopa seisukohtadesse Ida-Euroopas toimuva suhtes.

Nagu ma juba mainisin, on mõned ehk unustanud, et too Saksamaa kantsler Jaruzelskit Poola patrioodiks nimetas, kuid te võite kindlad olla, et poolakad ei ole seda unustanud. Minu arvates on Eesti olnud äärmiselt Euroopa-meelne niisugustes küsimustes nagu EL põhiseadus; me tõesti ei jaga mõnede Lääne-Euroopa riikide vaateid Poolale, sest ka meie mäletame, et Poolamaa viletsust ei põhjustanud mitte üksnes II Maailmasõda. Me mäletame ka seda, et veel 1981. aastal – kujutlege, et te olete poolakas ja kuulete, et ühe Lääne poliitilise liidri arvates on sõjalise okupatsiooni juht tõeline patrioot, ja te mõistate ehk paremini Poola tõrksust mõningates küsimustes.

Kuid see kõik muutub, sest noored, kes on kasvanud kommunismita, hakkavad matkima oma globaliseerumisevastaseid eakaaslasi mujal Euroopas, ning uued eurooplased käivad järgmise 30 aasta jooksul arvatavasti läbi sama arengutee nagu see 1960. ja 1970. aastate Lääne-Euroopa põlvkond, kes vastandus varasemale Lääne-Euroopa põlvkonnale – inimestele, kel olid ilusad mälestused Marshalli plaanist, Berliini õhusillast ja 1940. aasta vabastajatest-ohvitseridest. Kõik muutub; muutub ka suhtumine transatlantilistesse suhetesse.

B. Teiseks on uued eurooplased kahtlemata suuremad kapitalistid. Paljudes uudes liikmesmaades on ühtse maksumääraga tulumaks, mille suurimaks eeliseks on peamiselt maksumaksjate tormiliselt kasvav seaduskuulekus. Me oleme enam vabakaubandusele orienteeritud, usume konkurentsi ning usume ka, et kapitali täiesti vaba liikumine viib suurte moonutusteni, kui selle juurde ei kuulu ka teenuste või tööjõu vaba liikumine.

C. Meie suhtumine Venemaasse on teistsugune. Ka see muutub; ma loodan tõesti, et see muutub. Mõneski aspektis on see juba muutunud, kuid olles seda impeeriumi empiirliselt kogenud, näevad uued eurooplased arenguid endast ida pool teisiti kui need, kellele on omane romantiline arusaam massiküüditamistest, GULAGist, KGBst, pikkades sabades seismisest, et osta jalavarje või Trabanti ja mõnikord ka liha.

Ma ei taha olla kerglane. Kuid Venemaa kehtestatud võimu ja Vene tankide vastu üles tõusnud Poznanis, Berliinis, Budapestis ja Prahas, hiljem ka Vilniuses ja Riias ja Tallinnas nähakse asju kahtlemata teise pilguga kui pealinnades, kus pole ühtki ülestõusu toimunud. Minu meelest on siin kohane märkida, et ainus tegelik ülestõus natside ülemvõimu vastu leidis aset Poolas, millest nüüd on saanud uus liikmesriik.

Need on suured erinevused ja need mõjutavad Euroopa arenguteed.

Kuid ka neid erinevusi endid nähakse väga erinevalt, ning neid hakkavad mõjutama erinevad tegurid, mida me praegu veel täies ulatuses ette näha ei oska.

Kuid minu jaoks on tegelik problem, millega meil – uuel Euroopal laiemas mõistes, Euroopal, kus nüüd on 500 miljonit elanikku – tuleb silmitsi seista, hoopis see: kui konkurentsivõimeline on Euroopa tulevikus Euroopa Liidu siseselt ja kui konkurentsivõimeline on Euroopa Liit maailmas? Kui heita pilk globaliseerumise pikaajalistele suundumustele, siis peame olema tänulikud Monnet’le ning hiljem ka Delors’ile ühtse turu loomise eest 1980. aastatel; tänu sellele oleme täna konkurentsivõimelised globaalsel areenil; kuivõrd meil tuli juba 1980. aastate keskpaiku eheda konkurentsiga silmitsi seista, saavutasime ülejäänud maailmaga võrreldes edumaa, sest olime konkurentsivõimelised Euroopa piires. Avatus konkurentsi survele Euroopas on muutnud meid konkurentsivõimeliseks kogu maailmas.

Kuid sellest ei piisa. Me vajame rohkem julgust; selgemaid tulevikunägemusi ja selgemat arusaamist sellest, kuhu meie ja maailm oleme jõudnud 20 või 25 aasta pärast. Sest isegi niisugusest majandusgigandist nagu tänane Saksamaa saab kääbus kasvava India ja Hiina kõrval.

Täna võib poole miljardi elanikuga Euroopa Liit oma elukvaliteedi, haridus- ja innovatsioonitaseme poolest võistelda 300 miljoni elanikuga USAga ning Hiina ja Indiaga, kus rahvaarv on umbes 1,3 miljardit. Ent kui me ütleme, et Hiina või India on väga vaene ning vaid 8 protsendile India elanikkonnast on kättesaadav Euroopa elatustase, peame siiski silmas pidama, et 8 protsenti India elanikkonnast on 100 miljonit inimest. Seda on rohkem kui EL suurimas liikmesriigis elanikke. Ja siingi on oodata muutusi – kasvava sissetulekuga inimeste arv Indias ja Hiinas suureneb üha. India ja Hiina roll maailmas muutub üha tähtsamaks. Tööjõu hinnad on seal madalad ning see peaks meid mõtlema panema.

Euroopa Liidu praegused mõttemallid ei anna alust optimismiks, ja seda kahel põhjusel: esiteks on läbi kukkunud Lissaboni strateegia, heade kavatsustega käivitatud programm innovatsiooni ja konkurentsivõime arendamiseks; teiseks kaldub Euroopa Liit üha enam protektsionismi, mitte üksnes välismaailma suhtes vaid ka Euroopa siseselt.

Lubage mul käsitleda neid kahte teemat eraldi. Kui minu kodumaa pärast viiskümmend aastat kestnud nõukogude mahajäämust taas pinnale tõusis, olin ma meeleheitel, mõeldes sellele, kui palju Eestil võib minna aega konkurentsivõimelise infrastruktuuri loomiseks, selleks, et inimestel tekiks taas tunne, et nad elavad Lääne-Euroopas. Ent ühel uuel alal – infotehnoloogia uue infrastruktuuri loomisel – olid võimalused Eesti jaoks teistega võrdsed, sest 1990. aastate algul ei olnud internet ja arvutite kasutamine veel kuskil väga arenenud nähtus. Algusest alustades suutsime palju ära teha. Avaliku ja erasektori investeeringud informatsiooni-tehnoloogiasse võimaldasid minu kodumaal juba 1990. aastate keskpaigaks jõuda kõrgemale EL keskmisest tasemest ning sajandivahetuseks nii avalike teenuste kui ka mõne muu sektori – näiteks panganduse – puhul tasemele, milleni on jõudnud vaid vähesed Euroopa riigid. Eelkõige Soome, Rootsi ja Taani. Tänavu on meil tänu mõnele eriti loovale ideele internetiühendus või – soovi korral – selle võimalus olemas igas paigas üle kogu Eesti, kuhu ulatub elektrivõrk. Põhimõtteliselt võime öelda, et kogu Eesti on internetiga kaetud.

Kahtlemata võib väike ja kunagi arenguraskustega heidelnud postsovjetlik riik ületada tohutuid takistusi. Kuid ma kardan, et suuremas Euroopa Liidus ei pruugi niisugune arengusuund olla teretulnud. Valitsusasutuste töö tõhustamine interneti ja infotehnoloogia abil, nagu meie seda oleme teinud, tähendab väiksemat ja kasinamat avalikku sektorit.

Sama kehtib panganduses. 1990. aastatest alates sooritatakse Eestis 97-98 protsenti kõikidest pangatehingutest Internetis. See tähendab, et pangad vajavad vähem tellereid, vähem harukontoreid. Paljud töötajad jäävad tööta. Kui meil ei oleks olnud väga pikka majanduskasvu perioodi – 8, 9, 10 ja möödunud aastal koguni 11 protsenti – oleksime kõikide internetiühenduse kiire kasvu tulemusel töö kaotanutega tõsiselt hätta jäänud, kuid õnneks tõmbas hoogne majanduskasv ka need töötud endaga kaasa ning hetkel on meie probleemiks hoopis tööjõupuudus.

Eesti panus informatsioonitehnoloogiasse tasus ennast ära, muutes meid konkurentsivõimelisemaks. Kuid sellest ei piisa. Võiksime oma väiksust osaliselt tasakaalustada sellega, et laseme infotehnoloogial vabastada inimesed ülesannetest, millega arvutid nii või teisiti paremini toime tulevad, kuid see areng ei ole jätkusuutlik, kui me ei asu looma uuendusi. Sest isegi mitte Eesti ei saa enam pidada odavat tööjõudu üheks oma konkurentsieelistest – täpselt nagu Taani, kus juba ammu enam ei saa arvestada odava tööjõuga.

Meil, nagu ka ülejäänud Euroopal, on tarvis luua uusi tehnoloogiaid, vaja innovatiivset lähenemist, ja selleks on meil tarvis rohkem tehnilist intelligentsi. Jah, eestlased leiutasid Skype’i, kuid üldjoontes on Eesti, nagu ka ülejäänud Euroopa, innovatsiooni ja teaduse osas maha jäämas. Uuendused tulevad eelkõige Ameerika Ühendriikidest, kuigi seal on intellektuaalse ja teadusliku konkurentsivõime kõrge taseme hoidmine seotud ajude äravooluga Euroopast ning ka Indiast ja Hiinast. Teiste sõnadega – me ei õpi Euroopas enam piisavalt matemaatikat. Ja minu arvates on see tõsine probleem.

Meie, eurooplased – ja minu kodumaa ei ole siin erand – tunneme vastumeelsust sisserändajate suhtes. Üha sagedamini otsustavad meie lapsed õppeaineid valides matemaatika, loodusteaduste või mehaanika kahjuks; nõnda mõistame end ise konkurentsivõimetusse ning mitte üksnes kaupade, vaid ka teenuste osas.

Viie aasta eest, kui ma Tallinnas uude korterisse kolisin ja tahtsin seal internetti sisse seada, helistasin oma telefonifirmale ja palusin, et nad selle korraldaksid. Sõbralik daam liini teises otsas uuris, kuidas mulle paremini sobiks – nad saavad tulla samal pärastlõunal kell kaks, kell neli või pool kuus. Kolme aasta eest, kui mind valiti Euroopa parlamenti, tahtsin ma oma üürikorteris samuti internetti kasutada. Kui seitsmel nädalal ei olnud midagi juhtunud, helistasin korteri perenaisele, kes oli lahkesti lubanud mind aidata, kui mul peaks kohalike bürokraatidega probleeme tekkima. „Ainult 7 nädalat?“ päris ta, kui ma kurtsin, et internetiühendust pole saabunud. Ja siis lisas ta midagi, mis postkommunistlikele kõrvadele muidugi eriti naljakalt kõlas: „Võib-olla saan ma teid aidata, mul on seal tutvusi.“

Ma olen küsinud mitmelt endiselt kolleegilt, Eesti diplomaadilt, kuidas on lugu mujal Euroopas, ning selgus, et see ei ole sugugi haruldane vastus suures osas Donald Rumsfeldi poolt vanaks Euroopaks nimetatud maadest. Sellest on kahju, sest kui kõne all on ülemaailmne konkurents, siis ei ole olemas vana ega uut Euroopat, on vaid Euroopa Liit. Ning kui selles Euroopa nime all tuntud maailmajaos on teenuste tase ja kvaliteet säärane – internetiühenduse sissepanek võtab aega 7 nädalat – siis on meie lood väga halvad.

Konkurents või selle puudumine ühiskonnas mõjutab ka julgeolekut. Nüüd kõnnin ma ohtlikul pinnal, sest kavatsen kritiseerida ka oma valitsust; kuid paljud riigid on Euroopa Liidu energiaturu liberaliseerimise vastu.

Me kõik tahame oma ettevõtteid konkurentsi eest kaitsta, ja niisugune reaktsioon on mõistetav. Aga – üheks meie suurimaks energiatarnijaks on ennast ise energiahiiuks kuulutanud riik, kes pole mitte üksnes tuntud selle poolest, et ta kasutab energeetikat välispoliitikas ära, vaid kinnitab seda ka ise oma välisministeeriumi kodulehel. Kahtlemata on tulevikus, kui me soovime vältida divide et impera poliitikat ja EL siseseid nääklusi energeetika teemadel, mille tunnistajaks me siin juba oleme, meie jaoks möödapääsmatu ühtne energiapoliitika ja energeetikavolinik, kelle volitused läbirääkimistel oleksid võrdsed kaubandusvoliniku omadega. Ka Saksamaa on väike riik, kui ta üksi Gazpromiga läbirääkimisi peab. Kuid selleks, et arendada välja ühtne energiapoliitika, on meile vajalik ühine kaubandusrežiim ja väliskaubanduspoliitika sine qua non, ning sisemiste energiaturgude liberaliseerimine. Mulle tundub, et innovatsiooniküsimuse kõrval on Euroopa suurim väljakutse järgmiseks kümneks aastaks just nimelt energiaturgude liberaliseerimine. Kui me energiaturgusid vabaks ei lase ning jätkame igaüks eraldi läbirääkimisi oma eraviisiliste ja eraldiseisvate energiatehingute üle, siis ei ole meil vabalt liikuvat turgu. Ja seeläbi oleme avatud igasugusele poliitilisele survele, ning seda ei tohiks Euroopa Liidu suveräänsed riigid küll olla.

Daamid ja härrad!

Niisiis, missugune näeb välja meie tulevik? Korea ja Jaapani internetiühenduse protsent on märksa kõrgem kui suremal osal Euroopast, voogesituse hinnad aga on märksa madalamad; Aasia ja USA valmistavad ette palju rohkem insenere, teadlasi ja matemaatikuid. Meie aga teeme oma parima, et meid ei ohustaks teenuste vaba liikumine; teeme oma parima koguni selleks, et takistada tööjõu vaba liikumist. Me muretseme inseneride vähesuse pärast, kuid teeme vähe ära selleks, et edendada tehnilist haridust; ja kui me viimaks näeme, et meil on konkureerimisega raskusi, võtame appi protektsionismi, mida Euroopa Liidus nüüd üha sagedamini ette tuleb. Me teame, kuhu niisugune protektsionism välja viib. See viib täpselt nende probleemideni, millest hiinlased, indialased ja mehhiklased üritavad välja rabeleda, sest kõik need maad kehtestasid enda kaitseks ülimalt protektsionistliku kaubandusrežiimi. Selle tulemusena hakkas ülejäänud maailm neid eirama. Meie ei tohiks nende viga korrata. Ning ühes majanduskasvu tähtsaimatest sektoritest – energeetikas – oleme tänuvõlglased võõrvõimu ees, kes sõnaselgelt kasutab energeetikat välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Ei kõla just lootustandvalt. Kõik see viib Euroopa ning Euroopa konkurentsivõime järkjärgulise allakäiguni globaliseeruvas majanduses. Kui me muidugi selle vastu midagi ette ei võta. Üks võimalus midagi ette võtta on põhiseaduslik lepe – või kuidas seda sel nädalal nimetataksegi. Meil on vaja Euroopa Liidu seaduslikud alused paika panna, et meil oleks võimalik edasi liikuda ning globaliseeruva maailma üha karmistuva konkurentsiga silmitsi seista. Ilma selle kokkuleppeta – kuidas te iganes soovite seda nimetada – viib meie praegune paigaltammumine ja võimetus leida tõhusaid poliitilisi lahendusi meid pettumiseni Euroopa Liidus. Globaliseerumine, kui veel kord tsiteerida Donald Rumsfeldi, on tuntud tundmatu. Paraku on olemas ka suur hulk tundmatuid tundmatuid. Ja tulevikus ees ootavaid katsumusi võime me küll püüda aimata, kuid ometi ei või me kindlasti teada, mis need on.

Daamid ja härrad!

Kui me vaatame Euroopa Liidu tegelikke probleeme, selle asemel et rääkida Vanast Euroopast ja Uuest Euroopast ja vanadest liikmetest ja uutest liikmetest, siis näeme, et need tegelikud küsimused on hoopis tähtsamad kui niisugune minu meelest väiklasevõitu probleem nagu see, missugused peaksid olema liikmesriikide maksumäärad. Ma väidan, et senikaua, kui vaatlejad keskenduvad erinevustele Vana Euroopa ja Uue Euroopa vahel, leiamegi me ütlemata palju erinevusi, otsime lahknevusi ja paremusi.

Kui me aga, teisalt, vaatleme Uut Euroopat tema poole miljardi elanikuga kui tervikut, majandusvõimu, sõjanduskääbust, näeme kõike hoopis uues valguses. Ma väidan siinkohal, et me kõik hakkame nägema Euroopat mitte enam kui uut ja vana, vaid pigem kui terviklikku uut, uuendusi vajavat Euroopat.

Aitäh!