-
Reset
+
20.06.2007
Kallid koolilõpetajad!
Teid vaadates tabas mind just praegu arusaam, et mina lõpetasin keskkooli täpselt 35 aastat tagasi. See on ausalt öeldes suhteliselt masendav arusaam! Aga nüüd, tublisti vanemana ja ehk veidi targemana, saan ma väga hästi aru neist tunnetest, mis teid praegu ilmselt valdavad. Ka mina olin oma klassi parim ja pidasin kooli lõpetamisel väga vihase kõne. Kuidas kõik hariduse korralduses oli väga valesti.
Samuti on mulle tuttav see surve, mis tähendas olla hea õpilane. Ega see ei muutu. Ühelt poolt kõik algava eluga seotud ahvatlused, teisalt aga seesmine sund pingutada.
Ma õnnitlen teid. Üks etapp teie elus on nüüd lõppenud ja te olete jõudnud selle hetkeni, kus te saate hakata kasutama oma valikuvabadust ja samas kanda vastutust oma edasiste sammude eest.
Te olete igal juhul ära teeninud tänusõnad ja õnnitlused ja ma olen juba ühinenud nendega. Ühinen ka teie õpetajate, emade-isade, vanavanemate, vendade ja õdedega, kes ütlevad, et see kõik on alles algus. Teie koolilõpp võibki hetkel tunduda tähtsam kõigile teistele, nendele, kes on selle etapi läbi teinud.
Aga teie olete mingis mõttes ka erilised. Kunagi aastaid tagasi rääkisin ühe Eesti luuletajaga, kes praeguseks on kahjuks meie hulgast juba lahkunud, ja ta meenutas oma koolipõlve. Ta ütles mulle, et nende oma oli Eesti kõige õnnelikum põlvkond, kõige paremini haritud põlvkond. Ta lõpetas kooli 1939. aastal.
Ilmselt tal oli õigus. Sest need, kes alustasid varem oma haridusteed, said seda teha tsaariaegsel Venemaal. Need, kes alustasid hiljem, neil tuli sõda ja nõukogude haridussüsteem.
Aga tema sõnad enam ei kehti, sest see ei vasta enam tõele. Sest tegelikult teie olete see kõige paremini haritud Eesti põlvkond. Teil oli võimalus saada oma haridus täiesti demokraatlikus Eesti Vabariigis. Veelgi enam – te olete elanud kogu oma elu vabas Eestis. See on väga tähelepanuväärne asi.
See tähendab ka suuremat vastutust. Te ei saa enam apelleerida sellele, et okupatsiooniajal ei õpetatud seda, et teid sunniti nii tegema. Teil pole enam seda ettekäänet, nagu on liiga paljudel inimestel Eestis. Teie halval käitumisel või ebapiisaval tööl ei ole vabandusi. Seepärast ma ka ei kadesta teid.
Nüüd ma väga loodan, et teie kasutate seda, mida te olete saavutanud vabas Eestis. Minge edasi ja näidake maailmale, et te tõepoolest olete kõige paremini haritud põlvkond!
