-
Reset
+
08.05.2007
Minult on tihti küsitud – ja küsijateks on olnud nii taanlased, soomlased kui ka grusiinid – miks Eesti hoolib nii väga Gruusiast, paigast, mis on Tallinnast nii kaugel ning kus kliima, maastik ja kultuur meie omast nii palju erinevad. Ja siiski me hoolime. Hoolime isegi väga. Me hoolime selle pärast, mis meid seob, kõige pärast, mis on meile ühine.
Eelkõige kahtlemata sellepärast, et me mõlemad oleme minevikus olnud orjastatud rahvad, alistatud sõjaliselt ning seda ühe ja sama impeeriumi poolt. Tegelikult alistati meid sajandi jagu varem kui teid. Ühte ajajärku, 19. sajandisse jääb ka Eesti ja Gruusia rahvuslik ärkamisaeg, mida juhtisid luuletajad ning kirjutajad, sillutades teed kummagi riigi iseseisvusele 1918. aastal.
Nagu eestlased, nii asusid ka grusiinid toona teoks tegema kõike seda, mida teeb rahvus, kes on saanud võimaluse enesemääramiseks. Teie esimene valitsusjuht Noe Žordania alustas maareformi ja põhjalike ühiskondlikke ümberkorraldusi, võideldes samas bolševike vastu, kes – nagu ka Eesti puhul – vastasid uue riigi sünnile sõjalise sekkumisega. Žordanial ja Gruusial läks halvemini kui Eestil: 1921. aastal alistasid bolševikud Gruusia Vabariigi ja pühkisid selle maailmakaardilt – meid ootas sama saatus 19 aastat hiljem, kui sõjaline okupatsioon tegi lõpu meie omariiklusele.
Kaotasime mõlemad iseseisvuse samale diktaatorlikule ja verisele režiimile. Olen käinud teie okupatsioonimuuseumis, mis on sama sünge kui meie oma; see on meie saatuste ühisosa, mille kordumist me ei soovi mitte kellelegi. Ja ometi – Nõukogude Liidu tapaväljad, hukkamised, massiküüditamised, inimesed, kes saadeti Gulagi selle eest, et nad protesteerisid oma kultuuri hävitamise vastu... meie kirikute, meie maa ja vaimu rüvetamine – need kannatused võimaldavad niisugust teineteise mõistmist, milleks on suutelised vaid vähesed Eesti kolleegid Euroopa Liidus ja NATO-s. Me mõlemad tunneme, oleme kogenud homo sovieticus’e jõhkrat haaret, põlglikku irvet ja hingetuid silmi.
Kuid me tunneme ka solidaarsust, isegi okupatsiooniajast. Lugesin äsja käsitsi kirjutatud kirja, mille oli minu endisele ülemusele Mart Laarile saatnud Ahto Lainevool, eestlane, kes teenis leitnandina nõukogude armees Gudautas 1956. aastal. Tolle aasta märtsikuus sai ta käsu moodustada salk ja asuda likvideerima Gruusia „natsionaliste“, s.o tsiviilelanikke. Ta keeldus. Algul ähvardati teda mahalaskmisega, lõpuks mõisteti seitsmeks aastaks Gulagi. Selle eest, et ta keeldus tapmast Gruusia tsiviilelanikke.
Ja siiski, head sõbrad, seob meid midagi palju olulisemat kui okupatsioon, repressioonid ja Gulag, ning just sellepärast on tõesti eluliselt tähtis, et meie, Eesti ja Gruusia, oleksime edukad – me oleme demokraatlikud riigid. Demokraatlikud riigid, mida ei ole vaja kvalifitseerida omadussõnaga „juhitav“ või „suveräänne“, lihtsalt demokraatlikud riigid selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Väikeste riikidena, väikeste rahvustena, kel ei ole oma jõupingutuste toetuseks naftavälju või maagaasi, oleme ometi saavutanud midagi, mis on jäänud kättesaamatuks meie ühisele naabrile. Meil on sõnavabadus, vaba ajakirjandus, vabad ja õiglased valimised. Oleme ennast reforminud, loonud elujõust pakatava majanduse. Oleme palju vaeva näinud, et nii kaugele jõuda. Muu hulgas oleme võidelnud nõukogude aja pärandiga, näilise töötegemisega näilise palga eest, oleme võidelnud korruptsiooniga, mis hävitab riigi ja rahva hinge ning usu paremasse tulevikku.
Kui see võitlus avatud ühiskonna eest oleneks üksnes meie enese jõupingutustest, siis oleksime oma eesmärgist ehk sedavõrd hõivatud, et ei märkakski teist väikerahvast kaugel põhjas või kaugel lõunas – oleneb sellest, kummalt poolt vaadata. Paraku teame liigagi hästi, et meil ei lasta oma äranägemist mööda tegutseda. Teame liigagi hästi, et meie edu, meie vabadus, meie demokraatia ja avatus kujutab endast ohtu nendele, kes elavad teisiti.
Just siin, Tbilisis, tegin ma aasta eest ühel julgeolekukonverentsil avastuse – nagu kõik avastused, tundus see mulle igati loogiline, kui ma kord olin selle peale tulnud; ainus, mis mind hämmastas, oli tõsiasi, et mu silmad polnud avanenud juba varem. Avastasin nimelt, et meie ühisel naabril on halvad suhted kõikide demokraatlike naaberriikidega, kes kunagi kuulusid NSV Liitu. Ja head suhted üksnes ebademokraatlike riikidega. Tõepoolest, tasus mõnel riigil vaid asuda demokraatia teele, nagu tegite teie rooside revolutsiooni ajal või Ukraina kahe ja poole aasta eest, kui suhted Venemaaga äkitselt halvenesid. Ma arvasin ikka, et pahameel Eesti, Läti ja Leedu suhtes tuleneb sellest, et me teeme midagi valesti. Nüüd ma mõistan, et see tulenes sellest, et me tegutsesime õigesti.
Mõtisklesin selle paradoksi üle, – et demokraatiat Venemaa piiridel tajutakse ohuna, samas kui demokraatia puudumine tähendab stabiilsust. Miks ometi peaks üks riik välissuhetes niisugust mõtteviisi ilmutama? Mis põhjusel?
Siis lugesin ma suurepärast raamatut “Dangerous Nation” („Ohtlik rahvus“), mille autor on Robert Kagan, kes mitu aastat tagasi kirjutas ühe teise läbinägeliku väikese raamatu „Paradiis ja jõud“ ning sai tuntuks ütlusega, et eurooplased pärinevad Veenuselt ja ameeriklased Marsilt. „Ohtlik rahvus“ räägib USA välispoliitika ajaloost kuni 19. sajandi lõpuni; 2007. aastal võib see teema ju esoteeriline tunduda, kuid muuhulgas analüüsib autor ka vastuseisu sellele, et USA-ga liituksid uued osariigid. Nende vastuseis oli tingitud sellest, et uued Ühendriikidega liitujad oleksid siis pidanud olema nn vabad osariigid, orjapidamist neis enam olla ei tohtinud.
Miks kartsid lõunaosariigid uusi, vabasid osariike? Sest nad kartsid, et nood annaksid halba eeskuju, et vabade osariikide suurem arv võiks destabiliseerida orjapidamisel põhinevaid ühiskondi. Senised vabad osariigid võisid küll vabaks jääda, kuid uusi vabasid osariike ei tahetud. Selle asemel avaldasid lõunaosariigid survet, et USA-ga saaksid liituda varem Hispaania impeeriumi kuulunud alad, kus orjapidamine oli lubatud, sest nõnda võis jätkuvalt õiguspärastada demokraatia puudumist.
Tuleb tuttav ette? Peabki tulema. Miks austab meie naaber „vanasid demokraatiaid“ – näiteks Prantsusmaad, Saksamaad või Soomet – aga mitte „uusi“, näiteks Poolat, kuid eriti just niisuguseid nagu Eesti, Ukraina või Gruusia? Miks toetab ta diktaatorlikku Valgevenet? Vastus peaks olema selge: meie olemasolu, meie edu lükkab ümber väite, et demokraatia on Venemaale sobimatu, et sõnavabadus, ajakirjanduse vabadus ja ühenduste vabadus on teiste jaoks, et need vabadused on erandlikud ja ebaolulised.
Meie edu on vastunäide „juhitava“ demokraatia ideoloogiale. Ja senikaua, kui meil hästi läheb, nähakse meis ohtu. Vähemalt niikauaks, kui meie naaber ise „juhitava demokraatia“ mudeli juurde jääb.
Daamid ja härrad, head sõbrad,
pärast rooside revolutsiooni on Gruusia võtnud endale ajaloolise ülesande ühineda Euroopa Liidu ja NATO-ga. Neil kahel Lääne demokraatliku maailma rahu, õitsengu ja julgeoleku tugisambal, Euroopa Liidul ja NATO-l, on karmid liitumisnõuded, kuid nende täitmine ei ole võimatu. Mul on selgelt meeles, kuidas veel 1997. aastal, kümme aastat tagasi, seitse aastat enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga, oli ka Eesti – või Läti ja Leedu – liikmestaatusele vastuseisjaid. NATO puhul leidus kõhklevaid liitlasi veel 2002. aastal, kaks aastat enne meie liitumist alliansiga.
Kuid nagu te teate, me suutsime need kõhklused ületada. Võitsime sel teel, et reformisime igal juhul, ka siis, kui meile öeldi, et me ei ole teretulnud. Jõudsime järeldusele, et kui me teeme kõik, et olla võimalikult sarnane Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikidega, siis omandavad meie vastu suunatud argumendid lõpuks omakasupüüdliku ja geopoliitilise värvingu, sattudes nõnda vastuollu nende kahe ühenduse kõige olulisemate põhimõtetega. Ja nii me reformisime. Ja reformisime ja reformisime ja reformisime.
See ei olnud kerge: tõelised, ausad ja ulatuslikud reformid ei ole seda kunagi. Poliitikuna võin öelda, et tõelised reformid on oma algusjärgus peaaegu alati ebapopulaarsed. See on ka mõistetav, sest kes tahaks muuta seda, millega on jõutud harjuda? Tulu tõuseb neist reformidest hiljem, tihtipeale siis, kui valitsus, kes söandas reformida, on ammu ametist lahkunud.
Teiseks tahaksin märkida, et NATO-ga ja Euroopa Liiduga ühinemine on väga erinevad protsessid. Julgeolekuorganisatsiooni NATO-ga ühinemine on otsekui soomusrüü ostmine. Kõigepealt pead suutma selle eest maksta: kaks protsenti riigituludest tuleb eraldada kaitsekulutusteks. Teiseks tuleb ennast vormi viia, et soomusrüü seljas istuks. Tegu peab olema demokraatliku riigiga, sõjavägi peab olema allutatud tsiviilvõimule, tuleb olla suuteline koostööks NATO struktuuridega ja väeüksustega nii tehniliselt kui sõjaliselt.
Euroopa Liiduga ühinemine on pikaldasem ja mitmeski mõttes valulik protsess, sest uuendada on tarvis kogu õigussüsteem ning selle käigus tuleb õppida toimima uutmoodi, „euroopalikult“. Ma võrdleksin seda kõikide luude asendamisega organismis, peale kolba, mis kaitseb aju. Kõiki luid ja liigeseid korraga asendada ei saa. Seda tuleb teha samm-sammult: iga paari kuu tagant asendatakse järjekordne vana, habras, osteoporoosist puretud luu uue titaanluuga. Te toibute operatsioonist ja lähete siis uuesti haiglasse, kus teile tehakse uus operatsioon, et veel üks luu välja vahetada. See protsess jätkub, kuni teil lõpuks on täiesti uus luustik ja te olete taas käima õppinud. See ei ole kerge, kuid asi on seda väärt.
Need teie seast, kes jälgivad Euroopa Liidus toimuvat, teavad, et EL ei ole hetkel valmis uueks laienemiseks. Euroopa Liit on aja maha võtnud ning mõnedel liikmesriikidel on väga raske leppida mõttega uuest laienemisest tulevikus. Aga see ei jää nõnda. See ei jää nõnda, kui Euroopa Liit märkab riike, keda ta heal meelel tahaks liikmetena näha. Kas te suudate ette kujutada, et Euroopa Liit ütleks ‘ei’ Norrale või Šveitsile? Seega tuleb oma eesmärgid kõrgele seada. Olla nii tubli, et Euroopa Liit lihtsalt ei saa ‘ei’ öelda. Niisugune oli meie strateegia.
Muidugi me ei olnud ega ole ka praegu jõudnud Šveitsi või Norra tasemele. Kuid meie ühine eesmärk oli olla tubli, mitte lubada homo sovieticus’e mõtteviisi: „Tahtsime küll parimat, aga välja tuli nagu alati.“
Just sellepärast usun ma kindlalt Gruusia edusse, sest siin ringi käies tunnetan sedasama lootusrikkust ja kindlameelsust. Täna, vaba Gruusia õhku hingates, tajun ma selgesti, et olete lootusrikkalt ja kindlal meelel võtnud nõuks olla demokraatia, õitsengu ja julgeoleku võimalikkuse säravaks eeskujuks siin Euroopa kaugemas nurgas.
