-
Reset
+
03.11.2014
Kallis kunstirahvas, daamid ja härrad, head sõbrad.
Õnnitlen teid südamest Eesti kunstihariduse sajanda juubeli puhul.
Kunstiharidus on olnud läbi oma sajandipikkuse olemasolu üks meie rahva vaimu hoidjaid, õhuaknaid värsketele tuultele. Mida ahistatum oli verbaalne mõtteväljendus okupatsiooniaastatel, seda enam otsis vaba vaim pääseteed kunsti kaudu.
Nii sai Stalini-järgse "sula" ajal just omaaegsest Kunstiinstituudist vaba mõtte oaas. Koht, kus vaieldi suhteliselt vabalt kunsti kõrval ka poliitika üle; kus õppejõud talusid erinevaid arvamusi ning tudengeid ei survestatud komsomoli astuma.
Lääne mood ja disain tungisid läbi raudse eesriide ka siis, kui lääne mõtted olid keelatud. Instituudi pidudel keerutasid tudengid Eri Klasi bändi rütmis rock-n-rolli hommikuni; seal ei peljatud laulda maha nõukogulikku sotsialistlikku realismi õpetama toodud rektorit: "Kõik lehed langevad, kõik lehed langevad, miks ei lange Friedrich Leht?"
Lehest sai Vares, rock-n-rollist punk ning Eri Klasist Hardi Volmer. Eesti sai vabaks, aga vaba ja värske vaim saadab EKAt üha. Vabas ühiskonnas saab kunst olla ühtaegu nii majanduse tiivustaja kui ka meenutus, et kõiki väärtusi siin elus ei saa numbrites mõõta.
*
Olen palju rääkinud, kui oluline on Eestile meie edu IKT alal. See ei tähenda, et me peaksime digiajastul alahindama kunstiharidust. Vastupidi. Kunsti püsiväärtus ei kao kunagi. Ja lisaks, vaadakem ringi – kõik, mida näeme enda ümber, on kujundatud.
Meil on aeg saada üle marksistlikust arusaamast, et on olemas "päris" majandus ja siis "pealisehitis", kuhu kuulub kultuur ja kunst. Kunst mängib päris majanduses vägagi olulist osa – ja siin ei räägi me vaid taieste müügist, reklaamist ja tarbegraafikast.
Vaadakem näidet digiajastu suurimast eduloost.
Apple'i tähelend algas, kui Steve Jobs sai kokku disainer Jony Ive'ga. Ive oli Apple'is viis aastat töötanud ja plaanis sealt tüdimusega lahkuda, sest ettevõte, keskendudes kasumile, ei võimaldanud tal oma ideid teostada.
Kuid siis tuli varem Applest lahti lastud Jobs ettevõttesse tagasi. Kahe loova hinge kohtumisest sündis see, millest sai Jobsi elutee lõpuks maailma väärtuslikeim ettevõte – ka rahas mõõdetuna.
See edulugu ei sündinud tehnoloogia saavutustest – need olid olemas palju varem. See sündis tehnoloogia kasutuselevõtust geniaalse, täiuslikkusele pürgiva disaini abil.
*
Sellist loovuste sünergiat peaksime soodustama ka siin Eestis.
Tänases ebakindlas maailmas on kindel vaid see, et maailm muutub pöörase kiirusega. Infotehnoloogia on muutuse suurim taganttõukaja. Paljud teist ei suuda ette kujutada aega, kus olid lauatelefonid ja kirjutusmasinad, ent puudusid personaalarvutid, iPadid, nutifonid, mobiilirakendused, iTunes, e-post ja Google.
Selline oli maailm tänaste tudengite sündides. Esimene veebibrauser loodi vaid 21 aastat tagasi. Ja edasi hakkab kõik muutuma veel kiiremini. Suur osa sellest, mida me praegu normaalseks peame, on kümne aasta pärast omakorda möödanikku mõistetud.
*
Digiühiskonna pöörane areng sunnib meid mitmeid asju uueks mõtlema. Mitmete filosoofiliste ja juriidiliste kategooriate tähendus – ka loometööd otseselt puudutavad privaatsus, sõnavabadus ja autoriõigus – tuleb uuesti läbi mõelda, arvestades digimaailmas avanenud lõputute uute võimalustega, nii heas kui halvas mõttes.
See mõtlemine pole ainuüksi tehnoloogiainimeste töö.
Digitaliseeruv maailm vajab üha enam IT-asjatundjaid, kuid üha vähem pelgalt neid. Meil pole varsti enam niisama arste, juriste ega kunstnikke, vaid IT-spetsialistidest arstid, juristid ja ka kunstnikud. Iga eluala tulevik on digitaalne. Me vajame inimesi, kes mõistavad neid küsimusi mitmelt poolt. Igal alal.
Et neid oleks rohkem, peame vältima maailma jagamist jäigalt tehnika- ja humanitaarinimeste, "kõvade" ja "pehmete" alade vahel. Need on olnud liiga eraldi.
See probleem peegeldus suuresti juba luuletaja ja bioloogi C. P. Snow poolt 55 aastat tagasi avaldatud essees "Kaks kultuuri", kus Snow kurtis teaduslik-tehnoloogilise ja humanistliku traditsiooni vahelise dialoogi puudumise üle: ta märkas, et nende valdkondade inimesed ei rääkinud üksteisega ja käitusid, nagu teist poolt poleks olemaski.
Arvutigeeniused mõtlevad välja uusi tehnilisi trikke lihtsalt seetõttu, et see on võimalik – mõistmata pahatihti leiutiste inimlikke ja ühiskondlikke tagajärgi. Humanistid aga, mõistmata tehnoloogiat, arvavad, et valitsus loeb nende e-kirju.
See nägemuste vaheline kuristik tuleb ületada, et digiajastu saavutused oleksid kooskõlas inimlike pürgimustega. Ka kunstihariduse vallas.
Kuidas lisada dialoogi ja loovat sünergiat? Kuidas teha nii, et Eestis saaksid paremini kokku, toidaksid vastastikust loovust ja täiendaksid teineteist meie Jobsid ja Ive'id, meie luuletajad ja füüsikud, meie IT-insenerid ja kunstnikud?
Meie põhjanaabrid ühendasid aastal 2010 tarbekunsti-, majandus- ja tehnikaülikoolid uueks, dünaamiliseks ja elujõuliseks ülikooliks, mis kannab nime Aalto, Soome arhitektuuri ja disaini suurkuju Alvar Aalto auks. Kooli eesmärk on kasvatada spetsialiste, kes mõistavad lisaks oma erialale ka laiemat tervikut.
Tänane Eesti Kunstiakadeemia alustas saja aasta eest Tallinna Kunsttööstuskoolina. Ehkki kooli eesmärk oli eelkõige kunstkäsitöö edendamine, siirdus kooli esimeste kasvandike seast laia ilma selliseid vaba kunsti tähti nagu Eduard Wiiralt.
Vana traditsiooni vaimus tuleks ka siin tuua kunsti- ja tehnikaalad teineteisele lähemale. Eesti taolises väikeses riigis, mille edu avatud maailmas sõltub me innovatiivsusest ja nutikatest, loovatest ideedest, on selline lähenemine elutähtis.
Esialgu oleks oluline ühendada õppeprogramme nii, et kunstitudengid saaksid õppida ka tehnikat ning vastupidi. Edasi võiksime ka siin mõelda jõudude põhjalikumale ühendamisele. Et uut energiat sünniks argistest kohtumistest, et noorte loojate mõttemaailm kujuneks dialoogis teiste, teistsuguste maailmadega.
Et sünniks ikka uusi ja värskeid mõtteid, ka neid, mida me täna oodata ei oska. Meie töö on anda loovusele tiivad. Selleks hoidkem jalad maas ja pea kõrgel pilvedes.
Palju õnne Eesti Kunstiakadeemia. Elagu Eesti.
