-
Reset
+
19.03.2014
Tere hommikust!
Enne, kui lähen otseselt majandust puudutavate küsimuste juurde, meenutaksin mõningaid fakte. Esiteks, umbes 25 aastat tagasi ütles poolakas Adam Michnik oma kuulsa lause: "Me kõik teame, kuidas teha akvaariumist kalasupp, kuid keegi pole veel näidanud, kuidas muuta kalasupp akvaariumiks."
Tundub, et mõned inimesed on selle retsepti välja mõelnud. Üks riik, kus seda on tehtud, on Poola, ja teine on Eesti. Meenutaksin veel – ja maailmas praegu toimuvat arvestades on see asjakohane –, et umbes viisteist aastat tagasi paluti mul Kiievis kõnelda reformidest, mida Eestis on ellu viidud. Maksuseadustest, vara tagastamisest – kõigest sellest, mida edukad riigid on ette võtnud, et teha akvaariumi.
Pidasin aseministritele kahetunnise loengu. Minu väga pika esinemise lõpul kerkisid esimesed käed ja keegi ütles: "Me ei saa Ukrainas teha seda, mida teie Eestis tegite, sest teie riik on väike, kuid Ukraina on suur." Siis tõusis järgmine käsi ja lisaks paarile roppusele kuulsime: "Idioot, sa ei tea midagi! Asi pole suuruses, asi on selles, et nemad on luterlased, meie aga õigeusklikud." Ja siis tõusis kolmas käsi ning käe omanik ütles: "Te mõlemad olete lollid, asi pole ei religioonis ega suuruses. Asi on selles, nemad seal ..." – osutades minule – "... nemad okupeeriti viiskümmend aastat tagasi ja neil olid veel olemas vanaemad, kes rääkisid demokraatiast ja kapitalismist, kuid meid okupeeriti seitsekümmend aastat tagasi ja seetõttu puudub meil ajalooline mälu."
Pool tundi kestnud küsimuste ja vastuste voorus ei pidanud ma vastama ühelegi küsimusele, sest inimesed lihtsalt karjusid üksteise peale, seletades, miks neil ei ole võimalik teha seda, mida meie olime teinud. Kuna ma ei tahtnud, et tüli ministrite vahel liiga suureks paisuks, parafraseerisin lõpetuseks Tolstoid: "Kõik edukad riigid on end ühtviisi reforminud, igal edutul riigil on isemoodi vabandus."
Leian, et kõik edukad riigid on end tõepoolest ühtviisi reforminud. Euroopa suur probleem on, et neid riike pole kuigi palju. On Poola ja Eesti – tõesti silmapaistvad riigid – ning riigid, kellel läheb enam-vähem hästi. Kui 2014. aastal vaadata tagasi aastatel 1989–1991 toimunud revolutsioonide tulemustele, ilmneb, et edulood on erinevad. Ma väidaksin, et tipus on tõepoolest kaks riiki, mis on oma suuruse, religiooni ja ajaloolise mälu poolest väga erinevad, mistõttu minu arvates tuleks vaadata meie reformide põhiprintsiipe ja võtta need aluseks. Kui me vaatame täna Ukrainat, peaksime meeles pidama, et olenemata riigi suurusest või religioonist sõltub reformide edukus sellest, kas riigil on üldse julgust neid ette võtta ja tahet reformide keerulist teed läbi käia. Eesti ja Poola on kindlasti need kaks riiki, kellel on midagi Ukrainale õpetada.
Kui nad neid reforme praegu läbi ei vii – see on nende kolmas võimalus, sest nad ei teinud seda 1991.–1992. ega 2004. aastal – kui nad seda praegu ei tee, siis ma ei tea, mis saab. Me kõik peame Ukrainale tähelepanu pöörama. Ma ütlen seda siin, sest tegemist ei ole üksnes poliitilise probleemiga, millega peavad tegelema presidendid ja peaministrid, vaid see on probleem, mis puudutab kõigi meie riikide ühiskondi. Ukraina on ju naaber – teie teate seda meist paremini – ja kui naabril on probleemid, siis on ka meil probleemid. See jutt ei ole ärifoorumi kõne, vaid minu eesmärk on panna kõiki mõtlema olukorrale, milles me oleme.
Muidugi on meie olukord ka muutunud, ja meie oleme muutunud palju kiiremini kui meist lääne pool asuvad riigid. On omamoodi veider, et me hakkame tähistama Euroopa Liiduga ühinemise 10. aastapäeva, kuid "nemad seal" läänes kirjutavad meist endiselt kui uutest liikmesriikidest. Mäletan, et olin sel ajal Euroopa Parlamendi liige, kui neutraalsetel riikidel Soomel, Rootsil ja Austrial täitus üheksa aastat Euroopa Liidu liikmesriigi staatust. Keegi ei nimetanud neid uuteks liikmesriikideks.
Võiksin sel teemal pikalt rääkida. Detsembris nägin ühes Briti ajalehes viidet millelegi, mida ka president [Komorowski] mainis. Seal öeldi: "Briti koolilapsed on Pisa testides isegi Eestist ja Poolast tagapool!" Te juba teate seda suhtumist, sest teie torumehed olevat olnud süüdi Euroopa põhiseaduse läbikukkumises. Nädal hiljem pidas peaminister Cameron kõne, kus ta ütles, et "me ei saa neid siia lubada", keegi teine aga vaidles, et "ei, lubame ikka". Ma kirjutasin Twitteris: "Oo ei! Ida-Euroopa emigrandid tulevad! Pisa tulemused hakkavad paranema!"
Ent on tõsi, et me oleme uus Euroopa. Me ei pruugi enam olla uued liikmesriigid, kuid me oleme uus Euroopa. Sest mida on viimased kakskümmend viis aastat, viimased kümme aastat Euroopa Liidus ja viimased viis kriisiaastat meile näidanud? Et eraldusjooned ida-lääs, vana-uus ei kehti enam. Me näeme Euroopa ümberkorraldumist. Muidugi on palju inimesi, kes endiselt tahaksid näha, et "Ida-Euroopa – see on hallid inimesed, kes elavad hallides kortermajades halli elu", kõiki neid asju, mida me ajakirjanduses „uue" ehk "ida" kohta oleme harjunud nägema.
Minu meelest näitas kriis meile tegelikult, et see pilt Euroopast on muutumas. Enam ei ole ida versus läänt, toimunud on 90-kraadine pööre. Meie oleme riigid, kes tulid kriisist omal jõul välja.
Mäletan, et kolm aastat tagasi lugesin Financial Timesist Euroopa Liidu õigusteenistuse endise juhi artiklit, kus öeldi, et ELi laienemiseta ei oleks kriisi tekkinud. Ma ei saanud sellest aru. Kui vaadata, kes on hädas, siis ei ole küsimus laienemises. Küsimus on selles, kes on vastutustundlik ja kes mitte.
Kui vaatame praegust Euroopat, siis näeme, et see on tõesti uus Euroopa: uue Euroopa moodustavad riigid, kes on valmis reforme tegema, kes olid valmis püksirihma pingutama, kes on valmis olema uuenduslikud ja kes ei heitu ega ütle "me ei saa seda teha, see on liiga raske". Huvitav on ka see, et kui vaadata, millistel Euroopa riikidel on tõesti suured rahaprobleemid, ja siis võrrelda seda nende riikide kohaga Transparency Internationali korruptsiooniindeksis, siis ilmneb, et enam ei kehti jaotus, kus ida on korrumpeerunud ja lääs on puhas: toimunud on 90-kraadine pööre, eraldusjoon ei ole enam ida ja lääne vahel. Mõnel juhul on, kuid enamikul juhtudel ei ole – igatahes mitte Poola ja Eesti puhul. Korruptsiooni leidub enim neis riikides, mis on täna rahalistes raskustes.
See oli üldine sissejuhatus sellele, mida me minu arvates oma praeguse olukorra ümbermõtestamisel peaksime tegema. Ja just siin, Poola ja Eesti ärifoorumil, tahaksin ma näha teistmoodi mõtlemise algust. Me peaksime olema uhked selle üle, et oleme uued. Sest me teeme uusi asju. Me teeme asju kunagisest paremini.
Muidugi ei peaks vastutustundlikkus olema uus nähtus, kuid Euroopas on see "uus". Hoida oma eelarve enam-vähem korras, mitte ületada kokkulepitud piire, teha isegi seda, mida Eesti ja Poola teevad, kuid enamik NATO liitlasriike ei tee, ehk täita liikmesriikide poolt kokku lepitud kahe protsendi kaitse-eelarve kohustust. Tegelikult on võimalik reegleid täita. On võimalik mitte ületada Maastrichti kriteeriume. Kulutada riigikaitsele 2% ja olla seejuures edukas. Kuulda võib vabandusi stiilis "me ei saa seda teha, me ei saa kulutada 2%, sest peame rahastama oma sotsiaalhoolekandepoliitikat". Ent kui vaadata kulutusi sotsiaalhoolekandele, siis kes täidab kahe protsendi kohustust ja saab ka muuga hästi hakkama?
Seega, me peame teisiti mõtlema. Meist veelgi enam peavad nemad teisiti mõtlema, kuid kindlasti peame ka meie märksa rohkem uhkust tundma. Aitab "Poola torumeestest" ja "Eesti bussijuhtidest". See aeg on möödas, ja tegelikult me peaksime olema valmis ütlema nendele riikidele: võib-olla peaksite teie tegema seda, mida me teeme.
Eesti on Poolast palju väiksem, kuid väiksusele vaatamata (üks minu sõnum ongi, et riigi suurusel pole tähtsust) on Eesti saanud palju suuremaks, kui rahvaarv näitab, sest me oleme püüdnud kasvatada oma funktsionaalset suurust innovatsiooni ja IKT kaudu. Me alustasime 1990ndate algul ja tegime seda väga pragmaatilistel põhjustel, kuna nägime, et füüsilise taristu mõttes kulub meil viiskümmend aastat, enne kui meil on sama palju kiirteid nagu Saksamaal. Kuid esimene veebibrauser Mosaic tuli välja 1993. aastal, nii et selles valdkonnas saime alustada nullist ja me ei pidanud olema kellestki ees ega kellegi sabas.
Niisiis me hakkasime andma lastele arvutiõpet ja 15 aastat hiljem oli meil suurim hulk tehnoloogiaga tegelevaid idufirmasid elaniku kohta Euroopas. Vähemalt The Economist ütleb nii. Meil on kõige arenenum avaliku ja erasektori digitaalsete teenuste võrk – selles valdkonnas oleme praegu kõigist Euroopa riikidest ja arvatavasti ka enamikust ülejäänud maailma riikidest ees.
Oleme jõudmas punkti, kus kõik meie ravimiretseptid on digitaalsed ja igaüks võib oma elektroonilise ID abil kasutada retsepti riigi mis tahes paigas; 99% pangaülekannetest tehakse internetis ja 99% tuludeklaratsioonidest esitatakse internetis. 25% meie elanikkonnast hääletab elektrooniliselt – nii oli see viimastel kolmedel valimistel, mis Eestis korraldatud on. Meil on vastu võetud digitaalallkirja seadus, mis annab inimesele unikaalse identiteedi, ainsa, mida NSA ei suudaks lahti murda. Ja meil on väga turvaline andmevahetussüsteem, mille krüpteerituse tase on selline, et NSA ei suuda seda lahti murda – ei praegu ega ilmselt veel oma paarkümmend aastat.
Nüüd on ka soomlased selle kasutusele võtnud. Te ei tea meie suhet Soomega, kuid see on umbes nii, nagu võtaks Šveits meie süsteemi kasutusele. Pole paha! Nüüd hakkame seda süsteemi koos laiendama, nii et eestlased saaksid oma retsepte välja võtta Soomes ja soomlased Eestis. Lisaks püüame laiendada sama süsteemi kõikvõimalike muude teenuste kasutuselevõtuks.
Põhiline, mida peaks tegema üks uus Euroopa riik nagu meie, on tagada internetis turvalisus. Kuid lisaks tuleb teha ka mõningad õiguslikud muudatused: võtta vastu digitaalallkirja seadus (enamikus Euroopa riikides on see tegelikult olemas), mis tähendab võimalust juriidilisi dokumente digitaalselt allkirjastada. Me oleme Eestis arvutanud, et see muudatus säästab aastas nädala jagu tööd inimese kohta, mis teeb umbes 2% SKPst, sest keegi ei pea enam ise kohale minema ja pabereid täitma. Kasulik on ka üks teine reegel, mis meil paigas on, nimelt andmete ühekordse sisestamise reegel. Kui riigil on juba inimese kohta teatud andmed, siis enam ta neid küsida ei tohi. Mõelge vaid kõigile neile blankettidele, mida te olete allkirjastanud ja kus te pidite iga kord märkima oma aadressi, isikukoodi ja telefoninumbri. Eestis võib riik neid andmeid küsida vaid üks kord, sest edaspidi on tal see teave juba olemas.
See tähendab, et kogu tegevus muutub väga tõhusaks ja põhimõtteliselt tekib riigi andmepilv. Kõik räägivad, et pilvandmetöötlus on tulevikutehnoloogia, kuid meil on riigi andmepilv juba olemas. Räägin veel ühest digiteerimise eelisest. Euroopas on ettevõtte loomist käsitlevad õigusaktid enam-vähem ühesugused. Itaalias kulub ettevõtte loomiseks 18 kuud. Te peate valima juhatuse ja tõendama, et kõik juhatuse liikmed on täitnud oma maksukohustused, et nad ei ole pankrotis, et nad maksavad elatist jne. Itaalias käib see nii, et te saadate vastavad paberid, need liiguvad ühte ministeeriumi, seejärel teise ministeeriumi, kus keegi nad kunagi läbi vaatab, paneb templi peale ja saadab siis kolmandasse ministeeriumi. Ja 18 kuu möödudes ongi teil õigus ettevõtlusega alustada.
Eestis tuleb vaid sisestada juhatuse liikmete nimed, aadressid ja isikukoodid ning 18 minuti pärast on teil oma ettevõte. Need on digitaalse asjaajamise eelised ja see võimaldab väikeriigil nagu Eesti minna kaugele ette suurtest riikidest, nn vanast Euroopast, hoolimata kõigist neist eelarvamustest, mida viimastel "uue" versus "vana" Euroopa kohta on. Ja ka see on põhjus, miks ma arvan, et nii Poolas kui ka Eestis tuleb mõiste "uus" ümber mõtestada ja anda sellele palju positiivsem tähendus ning uskuda iseendasse kui tulevikutegijatesse.
Ma juhin Euroopa Komisjoni pilvandmetöötluse juhtrühma. Reedel [21. märtsil] esitame aruande viimase pooleteise aasta jooksul tehtu kohta, ja ma arvan, et tulevik seisneb suuresti meie riikide majanduse digitaalalustele viimises. Poola teabejuht on seal väga aktiivne olnud. Tulevikku vaadates näen, et riigid, kus investeeritakse tulevikutehnoloogiasse, näiteks Poola, jõuavad kaugele ette riikidest, kus seda ei tehta. On mitu "vana" Euroopa riiki, kes lihtsalt ütlevad: "Me ei kavatse teha seda, mida teie teete". Ja kui nad seda ei tee, siis 5–10 aasta pärast kasutavad nad ikka veel paberdokumente. Nad ei vaheta andmeid digitaalselt. Neil ei ole võimalik teha uuringuid inimeste anonümiseeritud terviseandmete põhjal. Ja nad jäävad maha.
Riigid, kes investeerivad tulevikku ja uuendustesse, jõuavad kaugemale. See on järjekordne üleskutse riikidele nagu meie, Eesti ja Poola, investeerida niisugustesse asjadesse üha enam ja teha koostööd. Tean, et Poolas esitas eelmisel aastal juba 3,5 miljonit inimest oma tuludeklaratsiooni internetis. Leian, et see on väga hea suund, see on palju lihtsam ja vähem närvesööv. Mina saan oma deklaratsiooni kolme minutiga tehtud. Riik on summad minu eest kokku arvutanud ja öelnud, et ära teeni liiga palju. Sellega pole mul probleemi!
Veelgi olulisem on, et asi pole ainult infotehnoloogias. Asi on ka idees, et me kuulume sellisesse Euroopasse, kus usutakse vastutustundlikku käitumisse rahaasjades, et me järgime reegleid, milles oleme ise kokku leppinud, ning et me seisame läbipaistvuse, avatuse ja liberaalse kaubanduse eest, sest meil pole tõesti Euroopa Liidus vaja üksteise eest oma majandusi kaitsta. Me peame need seisukohad Euroopas kuuldavaks tegema, ja "suur" Eesti on valmis eestvedaja olema. Me loodame siiski seejuures kindlasti Poola abile, sest minu arvates on just Poola see riik, mis kõige suurema nn uue riigina esile kerkib.
Eelmisel aastal silmasin ühe väga targa Saksa politoloogi Ulrike Guérot' artiklil suurepärast pealkirja. See pealkiri väljendas väga täpselt seda, kus Poola praegu on. See kõlas nii: "Saksamaa jaoks on Poola uus Prantsusmaa." Seejuures ei viidatud muidugi Prantsusmaale, kus räägitakse Poola torumehest, vaid sellele, et kõik need aastad vedas Euroopa Liitu Prantsuse-Saksa vedur, kuid nüüd näeme, kuidas Poola kerkib esile riigina, mis esindab Euroopa suurriikide edumeelset, positiivset, uuenduslikku poolt, ning et Saksamaa ja teised riigid on seda märkama hakanud.
Kui me vaatame, kus me praegu oleme, kui me vaatame omavahelise kaubavahetuse statistikat, siis meie mõistes on see tohutu ja kasvas eelmisel aastal 23%. Viis aastat tagasi nimetas Poola Kaubanduskoda ühe eestlase – Armin Karu – Poola parimaks välisinvestoriks aastal 2008 või 2009. Nii et meil on tihedad sidemed, me tegutseme koos, kuid me peame tegema palju rohkem koostööd, sest meie mõtteviisist ja teie mõtteviisist, meie ühisest mõtlemisest sünnib sünergia – nii majanduse vallas kui ka poliitikas, kus me oleme niikuinii kõiges ühel meelel – selles, kes on hea ja kes on halb, mida me arvame Krimmist ja ühest väga suurest idapoolsest riigist ning sellest, mida ta on teinud: me mõistame üksteist ja me tõesti ei pea midagi seletama.
Ma räägin mõnikord eestlastele – see on meie ajaloo sünge pool, kuid seegi on osa meie ühisest ajaloost –, et Euroopas on vaid üks suur riik, kus saadakse aru, mida tähendab küüditamine. See ütleb mulle kõik. Seega, meie teame, mis toimub, ja teie teate, mis toimub, ning kui võtta sündmuste poliitiline pool ja ajalugu ning lisada sellele tahe teha uusi asju ja muuta kalasupp akvaariumiks, mida me oskame, siis 20–25 aasta pärast ei püüa meie olla nagu Euroopa, vaid Euroopa näeb välja nagu Poola ja Eesti.
Seega ma ütleksin, et me tahame uut Euroopat ja meie olemegi uus Euroopa – mitte jutumärkides uus Euroopa, vaid selline, milliseks ka teised riigid saavad.
Suur tänu!
