- Reset +

"Kui riigikogu ei suuda presidenti valida, viib see parlamendi prestiiži veelgi alla", Postimees

23.08.2016

Lauri Hussar, peatoimetaja

Presidendi kantselei ametikäigu kõrval seisab tahvel, millel on kirjas kõikide Eesti vabariigi presidentide nimed. Ametist lahkuva Toomas Hendrik Ilvese kümne ametiaasta tähistamiseks on seal varuks veel täpselt üks rida. Seega tuleks uue, peagi valitava riigipea ametiaeg jäädvustada juba uuele kivitahvlile. Sellest, aastate pärast kivisse graveeritavast nimest meie usutlus tõukuski. President oli silmanähtavalt heas tujus ja lükkas päevatoimetusi muudkui edasi, mistõttu kujunes usutlus arvatust palju pikemaks.

Riiki on sageli võrreldud perekonnaga ning perekonna puhul mõtleme kõigepealt, et see on kokkuhoidev ja ühiseid väärtusi jagav. Üsna tihti aga näeme, et perekonnas ei pruugi kõik just nii olla. Et ühel hetkel võib kokkuhoidmine muutuda üksteise talumiseks. Kas praeguses Eestis on rohkem kokkuhoidmist või talumist?

Ma ei ole selle võrdlusega nõus. Riik ei ole perekond. Riik on kokkulepe. Meil on kokkulepped ja riik kaitseb meid ja teeb teatud asjad ära. Aga selle nimel loobume me loomalikest instinktidest nagu näiteks vajadus kellelegi malaka, vibu või kirvega anda. Mõni mitte väga intelligentne inimene võib küsida: «Kus ja millal me sellele kokkuleppele alla kirjutasime?» Aga palun, lugege filosoofiat. See on mõistuslik kokkulepe.

Loomulikult on kogu aeg olnud kriitikat ja kriitika viib üldiselt edasi, aga pole ka adekvaatne öelda, et kõik on nii õudne ja nii halvasti. Emotsioonile võiks lisada natuke teadmisi. Muidugi on Eestis palju, mis vajab parandamist – palgalõhe näiteks, Gini koefitsient, HIV väga kõrge esinemisprotsent, narkosurmad, inimeste toimetulek ja majanduskasv. Need on asjad, millega riik peab tegelema ja mitte ainult keskenduma sellele, et oleme IT eduriik. Ent ei saa öelda, et kõik siiani tehtu oleks nonsenss. Väga palju on ära tehtud.

Milliseid kokkuleppeid te viimasest 25 aastast välja tooksite, mis on aidanud meil edasi minna ja ennast riigina selgemalt määratleda?

Esiteks põhiseadus. Väga eeskujulik põhiseadus on meid teeninud 25 aastat. Kui vaadata parlamentaarset demokraatiat laiemalt, siis lugesin juba 1989. aastal, enne kommunismi kokkuvarisemist, et demokraatia eluiga oli märgatavalt pikem seal, kus oli parlamentaarne riik. Sest tendents haarata endale liiga palju võimu ja seda ühel või teisel moel kuritarvitada on presidentaalses riigis väga suur. Kui vaadata, millised on edukad presidentaalsed riigid, siis paistab silma USA. Igal juhul – Eesti põhiseadus on väga hea kokkulepe.

Aga see tähendab ka seda, et Eestis on presidendil vähem võimu. Mida saab Eesti president üldse kümne aasta jooksul ära teha?

Selle juurde veel jõuame. Üldised kokkulepped nagu Euroopa Liit, liberaalse demokraatia rõhuasetus läbi kõikide meie valitsuste ja aegade, üksikisiku vabadus ning sõnavabadus. Need on väga tähtsad kokkulepped ja usun, et meie kõigi poolt vastu võetud.

Kuid mida siiski president muuta saab?

Ta saab sõnastada selle, mida peab Eesti joks oluliseks, näiteks haridus, kodanikuühiskond, IT, ühiskonna avatus. Eesti majandus ei lähe halvemaks ega paremaks sellest, et üks või teine inimene on Eesti president. Vabariigi valitsuse pädevuses on teha mitmekülgset poliitikat. Praeguses presidendikampaanias märkan, kuidas kandidaadid räägivad asjadest, mida nad ilmselt teeksid, aga tegelikult ei saa nad ise midagi teha.

Minu mure praeguse presidendikampaania puhul on pigem see, et inimesed ei ole endale teadvustanud, missugune on presidendi roll. Kui keegi arvab, et ta võib teha poliitilise veto, siis teame juba 1990. aastatest, kui tollane president proovis paar korda vetot teha, et see lükatakse [lõpuks Riigikohtus] tagasi. Vetostada saab ainult seda, mis on põhiseadusevastane.

Kas on mõni kandidaat, kes on aru saanud sellest, milline on presidendi roll vastavalt põhiseadusele ja mida president ära saab teha?

Ma usun, et on jah.

Et mõni kandidaat on oma kandideerimise ka läbi mõelnud?

Ma usun küll. Jääb selline mulje. Aga mõne puhul ka mitte. Aastal 2006 kinnitasid kõik mulle ühest suust – ja ma olin sellega väga rahul –, et ära muretse, sind ei valita. Ometi, kui lugeda neid asju, mis ma 2006. aastal kirjutasin, siis olin endale korralikult selgeks teinud, millised on presidendi volitused, ja see oli pikaajaline asi. Sest olin kogu aeg olnud pahane – mitte pahane, aga häiritud –, kuidas ilmselgelt ületati presidendi volitusi.

Vaadates seda, mida on ajakirjanduses presidendikandidaatide kohta öeldud, olen aru saanud, et vähemalt viis sobivat kandidaati on olemas. Kui paljud kandidaadid praegu nimetatutest teie hinnangul vabariigi presidendiks sobivad, arvestades seda, mida nad on öelnud ja kirjutanud ning milliseid väärtusi, hinnanguid jaganud?

Pole sõrmede peal üles lugenud. Ma ei hakka enne presidendivalimisi mingeid hinnanguid andma. Ma ei saa seda teha. Saan rääkida presidendi ülesannetest.

Ühe suure erakonna presidendikandidaat on kehastunud oma väljaütlemistes rahutuviks ja lubanud ühe laua taha kokku tuua USA ja Venemaa presidendi. Mis te sellest mõttest arvate?

(Pikk paus.)

Millest see räägib?

(Paus.)

See on reaalsus, mille üle inimesed praegu arutavad, millest räägivad! Mailis Reps on lubanud, et...

Ma tean, aga... See kuulub rubriiki «Lubadused, mis mitte kunagi ei täitu». Vaadates mõne riigi «oo, meie võiksime olla ida ja lääne vaheline sild» suhtumist, siis reaalsuses helistab Obama Putinile, Putin helistab Merkelile, Hollande helistab Putinile. Ei ole vaja vahendajat. Tuleme välispoliitika tegelikkuse juurde ikka tagasi.

Kui tähtsad on välispoliitika juures isiklikud suhted? Kas 50, 75 protsenti?

Kui sul on isiklik keemia, saad kellegagi isiklikult hästi läbi, siis on see hea tunne, aga kas see muudab ka midagi? Mina olen saanud esimesest kohtumisest saadik erakordselt hästi läbi Saksa presidendiga. Mais 2015 toimunud riigivisiit Saksamaale oli võimsaim üldse. Aga kas Saksa poliitika on meie suhtes sellepärast teistsugune? Ma ei usu. Aga positiivne kindlasti.

Tulles presidendivalimiste juurde tagasi: kuivõrd tähtis on presidendi puhul välispoliitiline kogemus?

Kas kogemus, aga... tunnetus?

Jah, tunnetus on see, mis loeb. On mõni inimene, kes on aastaid ja aastaid olnud välispoliitika sees, aga see ei tähenda, et ma eriti tahaksin, et temast saaks Eesti president. Siinjuures ei räägi ma praegustest kandidaatidest.

Te olete läbi käinud kaks presidendivalimiste kampaaniat, osalenud väga paljudes debattides ja nüüd oleme näinud ka debatte viie-kuue kandidaadi vahel. On tulnud ette igasugu olukordi ja on olnud ka libastumisi, mida ühiskond märkab ja kritiseerib. Kas kandidaat saab omale selles kampaanias lubada ilmselgeid libastumisi, kus ühel hetkel läheb tema sõnavõtt selgelt avalikkuse hoiakute ja väärtushinnangutega vastuollu?

Ikka saab. Küsimus on, millise järelduse inimesed siis teevad. Oleme näinud üle maailma kampaaniaid, kus kandidaadid libastuvad. Üldjoontes läheb see kalliks maksma. Mul oleks hea meel, kui keskendutaks sellele, mida president tegelikult teha saab. Kui küsitakse, mida saab president teha elamufondiga, siis... ma ei hakka isegi seda artiklit lõpuni vaatama. Kas sellel on mingigi roll tulevases töös? No ei ole.

Lindilõikamise funktsioon võib-olla?

Nojah...

Kui vaadata praegust kampaaniat, siis olid ajakirjandusel suured ootused, mis ei täitunud. Kampaania on olnud sisutu ja ka sihitu. Mõneti vaatab sealt vastu maailmavaateline tühjus. On see probleem, et me pole presidendikandidaatidelt kuulnud, milline võiks Eesti olla kümne või kahekümne aasta pärast?

Mõnelt oleme.

Lugesin neid artikleid ja raamatuid, mis te olite enne 2006. aastat kirjutanud. Seisukohad olid selged ja ise kirja pandud. Praegu näeme, et presidendikandidaatidest kirjutab peaasjalikult meedia, ilmuvad intervjuud, aga nad ise pole ülearu kirjutanud. On see probleem, et me pole nüüd näinud kandidaatidelt piisavalt palju ise kirja pandud tekste, seda, mida nad ühest või teisest teemast süvitsi arvavad?

Ajakirjanduse ülesanne on neid lünki täita, kui kandidaadid seda ei tee. Saan päris hästi aru, mida arvab kandidaat, kelle tekste olen 25 aastat lugenud.

Härra president, te olete kirjutanud artikli lipu semiootikast. Kas praegustest presidendikandidaatidest oleks keegi võimeline sellesarnast artiklit kirjutama?

See ei ole mitte mingi tingimus ega eeldus, et Eesti presidendiks saada. Kindlasti mitte. Aga see küsimus on väga huvitav. Tulemas oli Eesti lipu aastapäev. On ütlus, et lipp on kaabaka viimne pelgupaik. Mõtlesin siis, et milline on Eesti lipu taust. See on pikaajalise eestlase eneseteadvuse protsessi «meie ka». Et meie ka oleme inimesed. Seda leiab juba Kristjan Jaak Petersoni ridades «Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?».

Sinimustvalge sündis sellega, et Eesti üliõpilased ka tahtsid. Tahtsid ka organiseeruda. Saksa rektor ei lubanud neil korporatsiooni moodustada. Jah, ma eeldan, et Eesti president mõtleks nendele asjadele. Kindlasti ei ole tarvis kirjutada sellist artiklit, et olla Eesti president, aga ta võiks mõtestada, mida Eesti asi tähendab. Sinimustvalge mõtestamisel ei tohiks aga kunagi saada küsimuseks, kes on puhtavereline eestlane ja kes ei ole.

Lennart Meril oli suurepärane kujundküsimus «Kes me oleme, kust me tuleme?». Sellele küsimusele peaks suutma iga presidendikandidaat vastata.

Vastusest sellele küsimusele koorub välja inimese ilmavaade. Kui vaatame nüüdisaja maailma, siis geograafiline asend ei määra kindlasti seda, kas sa oled eurooplane või mitte.

Meil on presidendikandidaatidena olemas liberaal, konservatiiv, sotsiaaldemokraat, on ka paremradikaal. Kas midagi on puudu?

Võib-olla nende arvamuse puudumise tõttu pole ma mitme kandidaadi puhul üldse kindel, kas erakonna toetus võrdub maailmavaatega. Ma pole selles veendunud. Liiga palju tundub olevat isiklikku muret, kuidas enda nägu välja paistab.

Olgu. Igaüks soovib oma nägu näidata, kõik soovivad presidendivalimisi millekski kasutada. Seetõttu oleme jõudnud olukorda, kus presidendi valimine on segasem kui kunagi varem.

No ma ei tea! 2001. aastal oli ka päris segane seis. Siis oli viis favoriiti: Tarand, Rüütel, Tulviste, Savi, Kreitzberg. Jah, kindlasti meenutab praegune olukord 2001. aasta olukorda. Kuna 2001. aasta tulemus oli paljudele ootamatu, siis peaksime ka praegu olema valmis ootamatuteks olukordadeks. Kui valimised peaksid teist korda riigikokku minema, siis seaduse järgi on neil küll ja küll aega 14 päeva jooksul kokku tulla. Aga see ei tähenda, et nad ootavad ära selle 14 päeva, vaid austusest oma kandidaatide suhtes võiks kohe ülejärgmisel päeval riigikogu kokku kutsuda. See ei tohiks Eestis probleem olla. Ja pealegi võivad mul 11. oktoobriks puhkusepiletid broneeritud olla. (Naerab.) Üle 11 aasta esimesed puhkusepiletid. (Naerab.)

Saan aru, et nali, justkui võiksite teie president olla kes teab kui kaua, ei lähe teile korda?

Ma ei näe, et see oleks naljakas!

Aga kas on siiski võimalik stsenaarium, kui ei suudetagi kokku leppida? Alustasime oma juttu kokku hoidmisest, aga tundub, et poliitikud vaevu taluvad üksteist ega suuda kuidagi presidenti ära valida.

Meil ei ole vaja põhiseaduslikku farssi. Usun, et valijad ootavad enda valitud esindajatelt, et nad suudaksid Eesti heaks kokku leppida. Kui ei suudeta kokku leppida, viib see riigikogu prestiiži veelgi alla. Tuleb ära lõpetada jutt tagatubadest. Inimesed peavad parlamendis kokkuleppele jõudma. Jutt tagatubadest on mõttetu populism. Meil on esindusdemokraatia. Oleme valinud need inimesed, et nad otsustaksid, et nad istuksid koos maha ja jõuaksid otsuseni.

Teie tulite kahe aastakümne eest välja «tiigrihüppe» terminiga.

Mõistsin, et tuleb hakata varakult lapsi arvutitega tegelema õpetama. See oli hetk, kus kellelgi polnud eeliseid. See oli hetk, kus meie saime tõusta.

Kas tiiger on veel õhus?

See, et tiiger magab, on kõige suurem jama, mida olen viimase kahekümne aasta jooksul kuulnud. Kui vaadata meie IT edu, siis on Eesti Euroopa Liidus e-valitsemises number üks. Olen aastaid kuulnud, et tiiger magab, tiiger on surnud, tiiger pole midagi. See on nende inimeste jutt, kes pole pädevad hindama. Kui küsime, mis on Eesti märk, ning võtame Euroopa idaserva ja vaatame, millised riigid on tuntud, siis positiivses mõttes on selles pikas reas tuntud Eesti. Ent erasektoris on meil digitehnoloogia kasutamine veel tõesti kiduravõitu.

Aga millise looma hüpet oleks tänapäeva Eestis tarvis?

Kas meil on hüpet vaja? Me oleme veerand sajandit väljas olukorrast, kus peaksime hüppama. Pigem oleme jõudnud olukorda, kus peame tunnustama asju, mis on hästi tehtud. On ka asju, mis pole kõige paremini läinud, aga me oleme peremehed. Me oleme omal maal peremehed. Ja kui peremees märkab, et midagi vajab kuskil parandamist, siis tuleb parandada. Kogu Euroopa majanduskasv on väga aeglane. Kuus protsenti kasvu aastas oleks justkui ootuspärane. See on justkui madalal rippuvad viljad, mida võiks noppida. Aga me oleme sellest välja kasvanud. Majanduslikus mõttes oleme võrreldes Soomega seal, kus nad olid 2002.–2003. aastal. Mingit hõbekuuli pole olemas, pigem on meelekindlus ja reformid, mida tuleb teha. Neid, mis torkavad silma, aga ka neid, mis logisevad. Otsustada tuleb. Riigireform, haldusreform – kõige sellega peab tegelema.

Samas ei sõltu paljud protsessid meist. Kui vaatame seda, mis juhtus Euroopas pärast Brexitit, siis nüüdseks on kired küll vaibunud, aga see, mis juhtuma hakkab, on üsna ebaselge ja üha rohkem esitatakse küsimust, milline võiks Euroopa tulevik olla ilma Suurbritanniata.

Ei tohi ise närvi minna. Selgelt oli Brexit suur šokk. Huvitaval kombel tõusis Euroopa Liidu (EL) toetus pärast seda paljudes ELi riikides. Mõnes riigis koguni kümme protsenti, kuna inimesed said ühtäkki aru, millest nad ilma võiksid jääda.

On selge, et peame ilma Suurbritanniata läbi ajama. See on pikk protsess, aga seejuures peab Euroopa Liit välja mõtlema, kuidas edasi minna ja milline Euroopa ilma Suurbritanniata hakkab olema. Milline peaks olema Eesti positsioon uues liidus, mis ei kasva, vaid kahaneb?

Eesti ja Euroopa peavad tegema valiku, kas kuuluda nende leeri, kes soovivad suuremat integratsiooni, või nende poole, kes soovivad seda vähendada. Mõlemad leerid on meil esindatud. Väga palju meie ühiskonnas taandub praegu [Euroopa Liidus kokkulepitud] julgeolekule, mis on meie riigi huve väga hästi teeninud. Kui lasta see vabaks, siis hakkavad ühed sanktsioonidest loobuma ja teised peavad õigeks nende jätkamist – see segadus oleks meile julgeoleku seisukohalt selgelt kahjulik. Ma ei kujuta ette, kus oleks Eesti praegu, kui ta ei oleks Euroopa Liidus.

Paljud poliitikud, sealhulgas parlamendisaadikud, on rääkinud sellest, et äkki peaks valima poole. Nad ei sõnasta seda maailmavaateliselt, vaid nad sõnastasid selle ka ühes Postimehe artiklis regioonipõhiselt – see tähendab, et me peaksime justkui rohkem Põhjamaade blokki hoidma.

Kes ütles?

Kaja Kallas näiteks. Aga neid oli veel.

Olles selle idee autor 1990ndatel, ajal, mil meil siin Eestis sageli pommid plahvatasid, soovisin väga, et Eestist saaks igav Põhjamaa. Pidasin silmas, et küsimus pole sotsiaaldemokraatlikus valitsuses, vaid Põhjalale omases ja poliitilise spektri üleses solidaarsustundes. Et peame tegelema raskustes olevate omaenda inimestega.

Aga kelle poole peaksime hoidma? Saksamaa?

Pigem Soome, Rootsi, Holland, Taani.

Samas soovib Saksamaa järjest selgemini Euroopa Liidu juhtivriiki mängida. Kas...

... ütlen vastupidi, Saksamaa ei taha seda rolli mängida.

Ta peab seda tegema.

Sest teiste otsustamatus ja soovimatus midagi teha on selleni viinud. Tundes Saksamaad ja Saksamaa poliitikat, siis mingit hegemoonilist soovi ei ole seal üldse. Pigem ahastus, et teised ei ole valmis midagi tegema. Paljud kritiseerivad Merkelit, aga pole ise üldse vastutust võtnud. Rändekriisi puhul näiteks pistetakse pea liiva alla. Saksamaa on võtnud vastutuse nii paljudes asjades, mille eest teised riigid pole valmis vastutama paljuski populismist tulenevalt.

Populism on Ameerikas saanud nimeks trumpism. Mis asi see on? Miks on see tekkinud?

Lihtsustatud käsitluse järgi võiks öelda, et vaesed inimesed on kannatanud globaliseerumise all. Aga kui süveneda sellesse, siis ei tule toetus vaestelt, vaid see on mingi teine fenomen, millele ma ei oska seletust anda. Peale selle, et väga paljud inimesed on unustanud, mis on sõda ja mida tähendab demokraatia. Ehk on toimunud ka teatud lõdvendamine – mida võib märgata ka Eestis – selle suhtes, mida on sobiv öelda ja mida mitte. On huvitav täheldada, et paljudes riikides, kaasa arvatud Eestis, on see, mida veel viis-kuus aastat tagasi peeti elementaarseks viisakuseks, nüüd muutunud poliitiliseks korrektsuseks. Ehk on see lastetoa küsimus, aga minu meelest – viisakus pole poliitkorrektsus. Viisakus on määr, mis võimaldab erinevate arusaamadega inimestel omavahel läbi saada. Mitte et sa annad kohe pasunasse. See viib tagasi koopaajastusse.

Aga trumpismi puhul on välja toodud ka seda, et fakt ei ole enam oluline, oluline on emotsioon. Kuhu me sellise suhtumisega jõuame?

See esimene pool paneb mind rohkem muretsema. Seda, et faktid ei loe, nägime Brexiti kampaanias. Faktid olid väga olulised meie iseseisvumise ajal, et tõestada meie toetajatele, mis meil toimub. Kujutagem ette, et meie räägime faktidest, aga meie sõbrad ütlevad, et see ei loe. See on laiem tendents ja teeb mulle muret.

Aga Trumpi, Le Peni ja Farage'i seostatakse ka meie jaoks «sõbraliku» naaberriigiga. Kui suur on oht, et populistid ja emotsionaalse, mitte faktipõhise poliitika ajajad võivad olla tihedalt seotud näiteks Kremliga?

Kõik on võimalik. Ja see, et kõik on võimalik, võiks meid murelikuks teha.

Kuidas siis end trumpismi vastu kaitsepookida?

Ma ei saa kommenteerida teise riigi valimisi.

Aga selle suhtumise, mõttelaadi vastu?

Ma ei sooviks anda hinnangut, aga see on arenenud populism.

Kuidas siis end arenenud populismi vastu kaitsepookida?

Jääda kindlaks faktidele meie enda riigis ja mitte edastada valet. Praegu on USA presidendivalimiste kampaanias imetlusväärne, võitku üks kandidaat või teine, et kõiki väiteid kontrollitakse.

Fakt on see, et lubatud pagulashorde pole meile saabunud. Hetkeseis mahub loomuliku immigratsiooni piiresse ega ületa valitsuse heakskiidetud immigratsiooni piirmäära.

Eesti riik kontrollib kõiki inimesi, enne kui nad siia jõuavad. Kõik riigid ei tee seda. Eesti riik käitub õigesti ja teeb väga hästi! Tunnustagem seda. Tõsi on ka see, et pagulased ei kipu eriti siia.

Kas Euroopa on rändekriisiga seda aastat arvestades toime tulnud? Kas ühel hetkel on ikkagi tekkinud mõistlikum süsteem ka lõunapoolsete riikide puhul, ka Türgiga suhtlemisel? Kas Euroopa on suutnud mingi süsteemi välja töötada, mis võiks rändekriisi jahutada?

On ja ei ole. On küll palju parem kui varem. Aga mängu tulevad Türgi sisepoliitika ja Euroopa Liidu poliitika Türgi suhtes.

Seega, kas Siim Kallasel on õigus, kui ta ütleb, et peame Türgi küsimuses olema palju pragmaatilisemad?

See seisukoht on mul olnud ja olen seda edendanud juba 15 aastat. Peame Türgiga käituma ratsionaalselt.

Idealistid küsiksid selle peale, kuhu jäävad inimõigused, sõnavabadus ja demokraatia. Need on ju meie väärtused.

On, aga ootame, kuni kriis on läbi. Usun, et kui Eestis toimunuks riigipöördekatse, oleks ka meil suur segadus.

Olgu, aga Euroopa lükkab Türgit selgelt eemale ja nägime, kuidas Peterburis kohtusid hiljuti Erdoğan ja Putin.

Ja mitte ükski Euroopa Liidu liider pole pärast 15. juulit Türgit külastanud.

Mida te oleksite presidendina tahtnud veel ära teha?

Mida veel... Võib-olla oleks pärast kümmet aastat ametis ja 25 aastat vaba riiki soovinud, et kõik minu võimalikud järeltulijad saaksid paremini aru, milline on presidendi roll Eestis.

Kas president ise ei kujunda seda rolli? Lennart Meri ütles, et tema kujundab.

Mina vähendasin presidendi võimu, mis puudutas kaitseväe juhataja alluvussuhet riigijuhtidele ja see on nüüd parlamentaarsele riigile kohasem. Ma ei ole pidanud populistlikke valitsusi sõimavaid kõnesid, sest see pole minu meelest presidendi roll. Niikaua, kui valitsus käitub ja toimib põhiseaduse piires. See on rahva valitud [riigikogu] ja sellega pead presidendina leppima. On rumal arutleda, kas presidenti oleks üldse vaja. Jah, on küll. Tasakaalustajana, ka vahemehena.

Kui veel kümnele aastale tagasi vaadata, siis mida oleks võinud või pidanud teisiti tegema?

Vastus sellele küsimusele saabub järgmise viie või kümne aasta pärast. Praegu on väga raske hinnata, kuna ei tea, kuhu need aastad meid viivad. Ehk on läinud väga hästi, aga see ei paista veel silma. Kui rääkisin oma esimeses kõnes kodanikuühiskonnast, kratsisid kõik kukalt, et millest nüüd jutt, ja siis kuus aastat hiljem heideti ette, et Ilves ei austa kodanikuühiskonda. Nojah... Need on sellised lõbusad seigad.

Varem oli jutuks, mida presidendikampaanias peaks tegema, millele rõhuma, aga kellele presidendikandidaatidest ei taha te mingeid soovitusi anda?

On mitu, kelle puhul soovitaks lugeda veidi raamatuid. Mul oleks kõigile mingi soovitus. Eesti rahvas ja mina oleme hariduse ja harituse usku.

Saan aru, et 11. oktoobril loodate puhkama minna, aga mis saab pärast seda?

Ma tõesti ei tea. On mitmeid huvitavaid võimalusi, aga ma ei langeta ühtegi otsust enne 11. oktoobrit. Ja siis olen ma vaba inimene. Eraisik. Loodan palju kirjutada. Maastikke maalima ma igal juhul ei hakka.

Miks mitte?

Sest mul on liiga palju muud, mida soovin teha. Ja mälestuste kirjutamisega alustan alles siis, kui ma ei mäleta midagi. (Naerab.) Sest seni, kuni mäletan ja aju töötab, soovin teha uusi asju, mitte keskenduda minevikule. Pealegi, enamik poliitiliste mälestuste raamatuid, mida olen lugenud, on keskendunud enese ülespuhumisele või teiste mahategemisele. Kumbki neist ei huvita mind.

Kes on järgmine Eesti Vabariigi president?

Kindlasti kõige parem inimene selle töö jaoks.