- Reset +

"Kas Kuu on tehtud juustust?", Järva Teataja

13.08.2016

Toomas Hendrik Ilves

Mõned päevad tagasi arutasid paarkümmend Eesti võtmediplomaati ja välissuhtlemise kujundajat Ärmal ülima kirglikkusega, milline oleks meie parim välispoliitika rabedaks ja kohati kurjaks muutunud maailmas.

Mitmed meist, mina samuti, tegime poolepäevase tiheda arutelu järel muudatused oma mõnedesse senistesse seisukohtadesse. Kaaslaste argumendid olid sedavõrd veenvad.

Niisugune ongi hea arutelu väärt tulemus. Kui ma saan uut informatsiooni, olen valmis muutma oma senist arvamust.

See eeldab aga päris arutelu.

Vaatame ümberringi – ilmselt pole kunagi varem olnud avalikult arvata nii lihtne kui praegu. Arvamine on moes. Näoraamatus pikemalt, Twitteris 140 tähemärki, kommentaariumis sageli valimatult ja mõnuga solvates, lisaks leheveerul ja vox populi rubriigis. Katkematu arvamine kestab 24 tundi ööpäevas.

Ei tea, kas paratamatus, aga nii hajub ka arvamise vastutus. Vastutus kirjutatud või öeldud sõna eest. Ähmastub ka arvamise nähtav põhjus, et on see nüüd soov jagada enda mõtteid või vahendada kellegi teise omi ning kui nii, siis mis on selle teise huvid.

Nii võib ka unustada, et arvamusel ja arvamusel on vahe. Nagu jäävad alati erinevaks tõde ja vale, isegi siis, kui valet üritatakse nimetada tõeks. Või kui väidetakse, et tänapäeval tõde enam polegi, või et ühe ja sama asja, sageli ka fakti kohta kehtib mitu sama kaaluga tõde.

Kui britid paari kuu eest Euroopa Liitu jäämise üle hääletasid, siis esitasid ajakirjanikud kampaania lõpu eel küsimuse: kuidas oleme jõudnud seisu, et võrdses mahus tõsiste poliitikutega tuleb sõna anda neilegi, kelle meelest on Kuu tehtud juustust? Et muidu polevat meediakajastus justkui aus... Aus, kas ka tegelikkuse suhtes?

Olukorras, kus Euroopas sagedaseks saanud populistlikud kampaaniad ei toetu faktidele, vaid valedele, näen ma teravalt ka riigijuhtide – presidendist parlamendiliikmeni – vastutust ja kohustust võimu otsuseid rahulikult, ausalt ja mõistetavalt põhjendada. Sellega oleme me mõnikord jänni jäänud, meile iseenesestmõistetavad asjad on jäänud otsustamisest kaugemal seisjatele lahti rääkimata, lahti arutamata. Ülekohtune ja ohtlik on arvamus, et valgustatud vähemuse asi on valitseda ja valgustamata enamus ei saa niikuinii suurtest asjadest aru.

Siin ja üldisemaltki kehtib see, mida ütlesin kahe kuu eest õpilaste väitlusturniiril osalenutele: mõistlik avalik arvamusvahetus tähendab ju seda, et enda väiteid tuleb tõestada ning demagoogiast ja isiklikest rünnakutest peab hoiduma; demokraatlikus ühiskonnas ei olegi vaja teineteise seisukohtadega nõustuda, kuid eriarvamustele on võimalik ka teist solvamata jääda.

Arvamusel ja arvamisel on mõte eelkõige juhul, kui erinevaid arvamusi hakatakse vahetama, neid kaaluma ja ühisosa leidma. Arutelu eesmärki ei tasuks üldsegi näha ühe ja ainsa tõe väljaselgitamises. Pigem tuleb väärtustada erinevate arvamuste omavahelist suhestumist samal ajal samas ruumis. Seda muidugi juhul, kui jagub soovi oponenti kuulata, teda austada ja olla avatud ka nn teistsuguse info vastuvõtmiseks. Kurdilt oma «tõe» kuulutamine on üha tölbim ning tähendab sellise arvaja, analüütiku või kolumnisti intellektuaalset pankrotti.

Üks soovitus arutelude kuulajatele veel. Kõigega kursis olemine käib ühele inimesele üle jõu, mistõttu tasubki tähelepanelik olla nende suhtes, kes lubavad igale asjale võrdselt pädevat ja eelkõige lihtsat lahendust. Taolist lihtsustamist näeme praegu kõikjal maailmas. See aga on tupiktee.

Nõnda loodangi, et Paide arvamusfestivalil jagub ka sel korral kuulamise ja mõistmise soovi, keskendumist sisulisele arutelule, valmisolekut vajadusel oma meelt muuta.

Arvamusvabadus koos püüdega ühisosa poole on rahvale parim kaitsesüst tõemonopoli, hirmutamise ja lihtlabase rumaluse vastu.