- Reset +

"Autorite kollektiiv harutab kikilipsu", Postimees, 9. september 2012

09.09.2012

Argo Ideon

Värskest Ilvese-raamatust on seni jäänud eetrisse kõlama peamiselt asjaolu, et tegemist on «mitteametliku» elulooga, sest Ilves ei ole raamatu autoritega koostööd teinud ega selle jaoks intervjuusid andnud (v.a mõned veaparandused).

Iseendast pole see kindlasti esimene kriteerium, mille järgi üht elulooraamatut hinnata. Suur osa nende kirjutajaist ongi samasuguses situatsioonis.

Elulooraamat võib olla ka varjamatult vaenulik (käesolev seda küll ei ole). Rääkimata veel neist teostest, mille kokkupanekut alustatakse pärast kangelase surma. Võtame kasvõi Robert Service'i raamatud – ega Trotski kohta ju keegi ka viimase eluajal põhjalikumat teost avaldanud ei ole.

Samas on vist tõsi, et Eestis on ehk tõesti elulooraamatu standardiks kujunenud jutustus näitlejannast, mille teljeks on needsamad mõned tunnid juttu, mille primadonna ise on raamatu kirjapanijaga vesteldes diktofonile rääkinud.

Ebaühtlane tulemus

Raskused on aga ületamiseks ning eriti ühe riigi presidendi puhul, kelle tegevus on suuresti avalik, ei tohiks tema enese vähene valmisolek tülikat huvi ilmutavaid ajakirjanikke abistada kindlasti olla määravaks takistuseks. Iseasi, et see hoiak ilmselt takistas ka nii mõningaidki teisi Ilvese elus olulisi inimesi autoritele rääkimast temast lugusid, tänu millele saanuks raamat parem.

«Kikilipsu taga» on siiski raamat, mille suhtes kriitikat ei pea tagasi hoidma. Teos on suhteliselt ebaühtlase tasemega ning vajanuks ilmselt mingit selgemat läbivat ideed, mille ümber eluloolisi seiku ja fakte põimida.

Üksnes see mõte, et raamatus üritatakse näidata Ilvest inimlikust küljest, ei paista olevat piisav. Kokkuvõttes on tegu veidi liiga eklektiliselt siia-sinna hüpleva kompotiga, mis osalt kindlasti on ka hulga autorite kasutamisest tulenev nähtus.

Selles mõttes ei tule kadestada koostaja, nii Postimehe kui Maalehe kogemusega toimetaja Anneli Aasmäe ülesannet, kes neid tekste omavahel põimis ja ühtlasemaks kokku kirjutas. Puhtalt loetavusele etteheiteid ei ole – tekst on ladus ja heas eesti keeles.

Minu meelest paiknevad raamatu sisult tugevamad osad alguses – esiteks Krister Kivi käsitlus «tundmatust Jersey kutist», mis tugineb paljuski tema varem tehtud taustatööle.

Krister Kivi on Eestis ajakirjanikest vaieldamatult see, kes on Ilvese noorpõlveradadel kõige rohkem ringi tuulanud, alates juba tema Ekspressi artiklitest «Pesukaru salga laekur» jt, ning kohtunud hulga Ilvese noorpõlvetuttavatega Ameerikas ka teledokumentaali «Ilvese jälgedes» tarvis. Võimalik, et tema üpris kirjanduslik käsitluslaad pole alati kõigile meeltmööda, kuid aluseks olev töö väärib tunnustust.

Ilvese tegutsemist enne Eestisse naasmist käsitleb samas teoses ka rohkem meditsiinivaldkonna teemade ajakirjanikuna tuntud Kärt Blumberg. Minule oli näiteks uudiseks tema kirjeldatud episood omal ajal Noorte Hääles ilmunud Tõnis Aviksoni Tšernobõli-seeria info levitamisega (Ilves sokutas selle toonastes oludes üpris sensatsiooniliselt avameelse jutusarja tõlke New York Timesi, kus selle põhjal ka artikkel ilmus).

Ma ei saa küll pead anda, et sellest loost pole mujalgi juttu olnud, kuid igal juhul on tegu Ilvese-biograafidele suhteliselt põneva episoodiga.

Need osad takistavad kindlasti neid, kes tahaksid kleepida Fookus Meedia kirjastatud raamatule silti «pooletunnine rannaraamat» vms.

Nõrgemaks aga jääb minu meelest raamatus Ilvese hilisema poliitilise tegevuse käsitlus, eriti presidendina (sisuliselt raamat ka lõpeb tema teiseks ametiajaks tagasivalimisega). Võin tuua ühe näite: Ilvese motiive presidendiks kandideerimisel on raamatus mainitud viitega artiklile, mis käsitles Wikileaksi materjale Ilvese kohta ja ilmus Postimehes jaanuaris 2011.

Samas on kõik need materjalid (104 USA Tallinna saatkonna memo, kus Toomas Hendrik Ilvest mainitud) praegu täiesti avalikult kättesaadavad, ning ühelt vähegi tõsiseltvõetavalt Ilvese biograafialt tuleks eeldada selle allika hoopis tugevamat läbitöötamist kui ühe ajaleheartikli kasutamine.

Head pildid

Pean tunnistama, et ma ei oska eriti mingit hinnangut anda raamatu sellele osale, mis üritab kirjeldada Ilvese isiklikku elu. Olen alati olnud pigem seda meelt, et eraelu on eraelu ka poliitiku puhul ning tema pere, lapsed vms ei kuulu avalikku sfääri.

Vaadates lõpus neil teemadel esitatud allikate nimekirja, näen suurt hulka Õhtulehe ja ÕLi veebi artikleid, mis ei tundu just suurt usaldusväärsust sisendav taust. Kindlasti saab isegi padukroonikalikust vaatenurgast lähtudes kirjutada Ilvesest hoopis tugevamaid tekste.

Suhteliselt arusaamatuks jääb näiteks see, kui ühes ja samas peatükis hüpatakse mingitelt valimistehnilistelt aspektidelt järsku Evelin Ilvese rõivastuse arvustamisele. Aga muidugi pole kahtlust, et need käsitlused leiavad oma publiku ning võib-olla ongi teatud ostjate ringile ka argumendiks, miks seda raamatut soetada.

Mis mulle aga raamatus eriti meeldib, on selle läbivalt hea illustreeritus ning ka kunstnik Helmi Arraku joonistused on nauditavad. Kohe raamatut avades tuleb üle kahe külje esile siinkirjutajale väga tuttav foto – pilt 2006. aasta suhteliselt mudasest kevadest Ärma talu maadel, kus tulevane president kõnnib, mütsilotu peas, mööda teed, olles just andnud Ekspressile pikema usutluse CIA teemal. Ka Fred Pussi koostatud Ilvese sugupuu on raamatus hästi kujundatud ja kindlasti omal kohal.

Kes tahab saada aga hoopis teistsugust vaadet president Ilvesest, st mitte tema ümber toimunud melust, vaid mehe enda mõtetest, sellel soovitan lugeda hoopis teist tänavu eesti keeles ilmunud teost, Iivi Anna Masso «Omal häälel», mis on sisuliselt üks pikk president Ilvese intervjuu. Kaks raamatut kokku annavad kindlasti parema tervikpildi kui üks.

Raamat
Anneli Aasmäe, Kärt Blumberg, Kai Kalamees, Krister Kivi, Kirsti Vainküla
Toomas Hendrik Ilves. Kikilipsu taga. Presidendi elu lugu
Fookus Meedia, 2012, 160 lk

Artikkel Postimehe veebilehel.