- Reset +

"Ihukaitsjad näitasid "Pealtnägijale", kuidas käib presidendi julgeoleku tagamine", ERR Uudised, 7. september 2016

07.09.2016

Mihkel Kärmas
Toimetas Merili Nael

Eestis on kaks eriti tähtsat isikut koos perega, keda saadab ööpäev läbi riiklik ihukaitse – president ja peaminister. Samas ümbritseb seda ametit saladuseloor. Et aga peatse presidendivahetuse tõttu läheb vahetusse ka suur osa riigipead ümbritsevast ihukaitsemeeskonnast, tehti "Pealtnägijale" erand ning ihukaitsjad rääkisid ja näitasid, kuidas käib meie VIP-ide ihukaitse.

Esimest korda ilmus ihukaitse tollase Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli kõrvale 1990. aasta laulupeol. Vahepealsete aastatega on käidud pikk tee ja VIP-e turvav isikukaitsebüroo kuulub pärast mitmeid ümberkorraldusi ja optimeerimisi keskkriminaalpolitsei koosseisu. Täpne number on saladus, kuid "Pealtnägija" andmetel on ihukaitsjaid riigi palgal umbes 50. Üksust juhib 43-aastane Andris Viltsin, kes isiklikult kaitses kümme aastat Lennart Meri ja Arnold Rüütlit.

Et ihukaitsemeeskonda saada, tuleb läbida erinevad katsed. Samuti tehakse põhjalik taustakontroll. Asi ei piirdu aga katsete ja taustakontrolliga, vaid tiimis püsimiseks tuleb pidevalt pingutada.

Ihukaitse toimib 24/7 ja 365 päeva aastas, mistõttu on ihukaitsjad tegelikult presidendiga kõige rohkem ninapidi koos, eriti välisvisiitidel, kui delegatsioonid ei ole suured.

"Suhted on head, aga me ei ole sõbrad," märkis ihukaitsja Roman Dovgan.

"Ühegi ihukaitsja suhe kaitstava inimesega ei saa minna sõbrasuhteks," kinnitas ka endine ihukaitsja Ken Vaher.

"On paras väljakutse tõmmata selge joon diskreetsuse, heade suhete, turvalisuse, privaatsuse vahele. See ei ole lihtne kindlasti," tõdes Viltsin.

Ihukaitsjad peavad olukordi ennetama

Tavainimese arvates on ihukaitsjad juhuks, kui midagi juhtub. Tegelikult on nad on selleks, et midagi ei juhtuks.

"See põhiline müüt või erisus tegelikkuse vahel on see, et muidu inimesed mõtlevad, et ihukaitse on hästi reageeriv, et me ootame viimse hetkeni, kuni see kuul lendu läheb ja siis hüppame sinna ette. Tegelikkuses see ei ole niimoodi, me oleme ikkagi hästi palju preventiivsed ja proaktiivsed ja üritame ikkagi teha kõik selleks, et üldse mingeid olukordi ei tekikski," kinnitas Viltsin.

"Ohtude hindamine on tegelikkuses kõige suurem töö, mida isikukaitse töös üldse tehakse. Ja seda tehakse nii-öelda varjatult. Ja kui midagi juhtub, siis on juba selles faasis midagi valesti tehtud," märkis Vaher.

Kõrgete ametnike visiitide puhul on kõige pingelisemad ja keerulisemad momendid need, mis tähendavad viibimist rahvarohketes kohtades. "Aga eks meie väljaõpe ka sisaldab selliseid koolitusi, mis annaksid meilegi kindluse, tundmaks ära need isikud, kelle kavatsused on pahatahtlikud," rääkis endine presidendi ihukaitsja Ago Iloste.

"Võib-olla see on natukene ka selle elukutse negatiivne pool, et tuleb näha tonti võib-olla ka seal, kus neid tonte päris ei ole. Kas ta nüüd valehäire on, aga pidevalt tuleb jälgida keskkonda, vaadata isikuid ja võib-olla natukene ka mõelda üle mingites olukordades," selgitas Viltsin.

Ootamist on ihukaitsjate töös palju. "Ihukaitsja kõige suurem vaenlane on rutiin. Päevast päeva sa pead olema valvel, pidevalt valmis reageerima erinevatele ohtudele, pidevalt hindama, analüüsima, mida sa mingis situatsioonis teed, kuidas käitud, kus lähim kolleeg on," rääkis Ken Vaher.

"Proovime olla teravad. Ega see lihtne ei ole, kui sa pead kümme tundi järjest kuskil seisma või ootama. Aga üritame hoida ennast teravana," kinnitas presidendi ihukaitsemeeskonna juht Ivar Zeisig.

Kriminaalasi algatatakse paar korda aastas

Eesti on ihukaitsjatele seni olnud rahulik ja reaalseid kallaletunge pole õnneks juhtunud. Kaitsealused saavad paar korda nädalas aga sotsiaalmeedias või muudes kanalites ähvardusi, mis kubisevad solvanguist ja labasustest. Zeisigi sõnul tuvastatakse isikud ja nendega vesteldakse.

"On väga erinevat laadi ähvardusi olnud. Neid on tulnud telefoni teel, kirja teel, on tulnud tänaval jalutades. On ka tõsisemaid asju olnud, millest ma ei saa väga palju rääkida," loetles Zeisig.

Eraldi statistikat ei tehta, kuid keskeltläbi kaks korda aastas läheb asi nii kaugele, et algatatakse kriminaalasi.

Kõige markantsemad näited on 2010. aastal Toomas Hendrik Ilvese tütrelt kuut miljonit krooni nõuda üritanud tüdruk ja Taavi Rõivase kodu juures luusinud ning teda ähvardanud mees.

Esimene sai tingimisi karistada, teine koguni kolmekuulise šokivangistuse.

"Ütleme nii, et enamjaolt on need ikkagi inimesed, kes on tarbinud alkoholi ülemäära või on täiskuu väljas vms. Aga on ka tõsisemaid asju olnud, millega me oleme pidanud kaua tegelema," tõdes Zeisig.

Artikkel ERR Uudiste veebilehel.