- Reset +

" Riiklik auraha märgib nelja mehe pingutuse suurust", Sakala, 5. veebruar 2015

05.02.2015

Rannar Raba

President Toomas Hendrik Ilves annab enne vabariigi aastapäeva Rakveres 99 inimesele Eesti heaks osutatud teenete eest riikliku autasu. Teiste seas tõstab riigipea esile nelja Viljandimaa inimese panust.

On märkimisväärne, et tunnustuse pälvinud viljandimaalased tegutsevad erinevates, ent ühtviisi tähtsates valdkondades. Nii läheb teenetemärk muusikule, ettevõtjale, spordiklubi presidendile, aga ka järjekindlale veredoonorile.

«Eesti tänab ja tunnustab teenetemärkidega eri elualade inimesi, kelle igapäevane pühendumus oma tööle, oma kutsumusele ja seeläbi Eesti paremaks muutmisele väärib meie riigi kõrgeimat tänu,» kirjutab president Ilves teenetemärkide väljaandmise otsuses.

RUSLAN TROCHYNSKYI
Valgetähe V klassi teenetemärk

Ansambli Svjata Vatra loojat Ruslan Trochynskyit tunnustab president eesti ja ukraina rahvakultuuri ja -muusika tutvustamise eest, aga ka seetõttu, et energilise loomuga muusik on vahendanud Eestis kogutud annetusi Ida-Ukrainasse.

Trochynskyi peab teenetemärki tunnustuseks eeskätt selle eest, et ta on eesti rahvakultuuri välismaal esindanud. Oma sõnul on ta alati püüdnud olla Eesti muusik, kes tähtsustab oma Ukraina juuri.

Eelmine aasta, mil Ukrainas vallandus sõda, oli talle märksa teistsugusem kui varasemad. «Kui kodumaal on sõda, on ka kodus teine õhkkond ja peas teised mõtted,» nentis ta ning avaldas kahetsust, et tal on pingeliste kuude jooksul õnnestunud luua vaid üks uus laul. Selle pühendas ta Kiievis Maidani väljakul hukkunud meeleavaldajatele ning kõigile teistele, kes Ukrainas demokraatlikku eluviisi kaitsevad.

VALDEKO KALMA
Valgetähe V klassi teenetemärk

Valdeko Kalma saab auraha Viljandi maadlusklubi Tulevik juhina 25 aasta vältel tehtud töö eest. Ühtlasi täitub peagi 50 aastat päevast, mil ta ise noore sportlasena maadluse juurde jõudis.

Ehkki see on Kalmale olnud kogu eluaja kõige südamelähedasem ala, on ta oma sõnul püüdnud jõudumööda ka laiemalt sporti edendada. Nii näiteks sündis omal ajal tema vahetul kaasabil võrkpalliklubi Volle ning mõnda aega oligi Kalma võrdselt tegev kahe klubi eestvedajana.

Olgugi et Tuleviku maadlusklubi praeguse olukorra üle pole põhjust ülemäära nuriseda, märgib selle president, et minevikus on olnud ka paremaid aegu. «Oleme läbi ajaloo olnud mujal Eestis ja välismaal kuulsamad kui siin Viljandis. Praegu on käsil põlvkondade vahetus, mistõttu on tõenäoline, et peame vahepeal paar aastat tunnistama teiste klubide paremust. Aga järelkasv on tulemas ning olen kindel, et ka uus tõus ei ole mägede taga,» rääkis Valdeko Kalma.

HELLAR MUTLE
Valgetähe IV klassi teenetemärk

Aktsiaseltsi Bestra Engineering juht ja üks omanik Hellar Mutle on arvamusliider nii Viljandimaa ärielus kui poliitikas. 2013. aastal sai temast vast loodud Viljandi valla esimene volikogu esimees.

«Raske öelda, kuidas see aurahade kaalumine seal presidendi juures käib, aga ma olen tõepoolest 15 aastat Eesti tooteid Norrasse eksportinud. Oleme liikunud kõrgtehnoloogilisse valdkonda ning suutnud kasvatada toodete li­sandväärtust. Toodame väga keerulisi ja kompleksseid masinaid ning küllap see on hea mulje jätnud,» arutles ta tunnustuse tagamaade üle.

Mutle rõhutas, et ettevõtlus on riskantne ning tormiliselt muutuv ala. Nii tõi ta esile asjaolu, et osa esimestest äriinimestest, kes 1990. aastatel riigipealt aumärgi said, on nüüdseks pildilt kadunud ja negatiivse maine saanud. «Aga need, kes on järjekindlalt ja vaikselt oma asja ajanud, väärivad ka praegu tunnustust,» ütles firmajuht.

VELLO VAARMETS
Punase Risti teenetemärk

Tarvastu vallas elav ning Viljandis aktsiaseltsis Mivar-Viva operaatorina töötav Vello Vaarmets saab auraha selle eest, et on mitme kümnendi vältel olnud doonor. Eelmisel aastal täitus tema pikaaegne siht: saada täis 100 vereloovutamise korda.

Tõuke doonorluseks sai Vaarmets 1980. aastatel, kui tema sõber sai kurja käe läbi raskelt viga ning vajas korduvalt vereülekannet. See pani Vaarmetsa endalt küsima, kuidas ta saaks abiks olla. «Üks minu toonastest töökaaslastest oli juba varem doonor olnud ja läksin koos temaga ka ise esimest korda verd andma. Otseselt ma sõpra küll aidata ei saanud, aga doonorlus sai tasapisi minu elu lahutamatuks osaks,» meenutas ta.

Küsimusele, miks ta on doonorlusele nii andunult pühendunud, jäi Vaarmets konkreetse vastuse võlgu. «See on juba ammu minu loomulik vajadus, nagu hingaminegi. Hingates inimene ju ei mõtle, miks ta seda teeb,» lausus ta.