-
Reset
+
25.04.2013
Austatud Loomingu pere, head sünnipäevakülalised,
Me oleme sõnarahvas. Kas oleme seda alati olnud, on raske öelda, sest meil pole neid vanimaid sõnu olemas, meil on vaid loitsud. Aga me teame, et meiegi alguses, vähemalt rahvana, oli sõna. Sõna, kirjasõna, nende kirja pandud sõnade lugemine – need olid ja on meie alustalad, ilma milleta on me põhiseaduseski kaitstud keel vaid patois, alama rahva ehk matsi kõnekeel.
Mistõttu sõna, sõnade, lausete puhtana hoidmine on püha ülesanne. Mis ausalt öeldes pole kunagi kergem olnud kui praegu. Enne eelmist sajandit elasime sõnapõuas; kui sõna millegi tähistamiseks polnud juba olemas, oli valik kas, nagu Wittgensteini Tractatus Logico-Philosophicuse 7. peatükis, vaikida, või siis võtta üle ja mugandada võõrast. Nagu võõra jumalatari Frigga või Freyja päevast, Vridach'ist või Freydach'ist, tuletatud reede.
Kuni me ei hakanud omaenda sõnadele ja meie maailma täiuslikule tähistamisvajadusele mõtlema, olid väljavaated ka keele püsimisele tumedad, sellal kui paljud teised keeled evisid tähendusevarjundeid ja nähtuste tähistamiseks oli sõnu hõlpsasti võtta. Sama tumedad olid väljavaated püsida selles kultuurrahva peres, millele me apelleerisime oma Iseseisvuse Manifestis.
Kuidas siis täita püha ülesannet hoida me keelt? Kuidas hoida ta puhtana, vaatamata kõikidele risustavatele mõjudele, olgu nendeks kantseliit, nõukogude lamedused või kaasaegse meedia labasused? Kuidas saaks rahvas mitte kirjaoskajana, vaid sõnade lugejana aduda, mis on me keeles ilus ja puhas ja püha, ning mis on midagi muud? Selleks, esialgsete taotluste tagaplaanil ja asutajaile endilegi algselt vist aimamata, tekkis institutsioon.
"Institutsioon" võib olla korraga nii tava, korraldus kui ka asutus. Igatahes midagi sellist, mis on me rahvuskultuuri, omariikluse ja elukorralduse olemuslik, lahutamatu osa. Kui lugeda erialakirjandust demokraatia ja riigi ülesehituse kohta, siis viimase nelja-viiekümne aasta teaduslik konsensus on, et riigid ja valitsemiskorrad on edukad või siis mitte eeskätt tänu sellele, kui tugevad on nende institutsioonid. Kas kohtud on erapooletud ja teenivad õigust ja õiglust, kas valimised on ausad, ja nii edasi.
Meil siin Eestis on institutsioonid viimase 95 aasta vältel olnud küllalt ebajärjekindlad. Õigusega on läinud nii ja naa. Meie kultuuril, me rahvusel, aga samuti kõrgkultuuril, on olnud üks institutsioon, võib-olla ainus, mis on de facto püsinud läbi kõigi meid tabanud muutuste, vapustuste ja õuduste.
See on Looming – väljaanne, millest tema püsivus ja vastupidavus, meie sõna, meie keele elusana ja puhtana hoidja rollis läbi aja, on teinud institutsiooni, selle sõna parimas tähenduses.
II
Looming kui institutsioon ei sündinud tühjale kohale. Just rahvuskultuuri ja eriti kõrgkultuuri vallas on sündmuse muutumine tavaks, ja sellest edasi asutuseks, olnud ärkamisajast saadik üks meie elujõu ilmnemise viis. Vabakonna esimestest võrsetest – laulu ja mängu seltsidest – said aastakümnete jooksul templid, professionaalsed teatrid, oma majad ja püsivad traditsioonid. Koolidki, vaatamata sellele, et vabakondlikult alustanud Aleksandrikooli algne idee ei teostunud, lõid aluseid tulevasele institutsioonile nimega Looming.
Nendeta poleks meil seda lugejaskonda, keda Looming, nagu iga oluline institutsioon, on teeninud. Hiljem võidi need teatrimajad sõjas kasvõi maatasa pommitada, nagu Eesti suuremates linnades ka juhtus, aga teater jäi, ja on jaksanud endale alati ka uue maja ümber ehitada. Koole hävitada on samuti võimatu – nagu ei saa ka hävitada rahvast, kui ta juba haritud on.
Õigupoolest kuulub eesti kultuuriajakirjanduse idee alge samasse ajastusse teatrite sünniajaga 1860ndatel. Erinevalt laulu ja mängu seltsidest ei saanud Kreutzwaldi ja eriti Jakob Hurda algatatud, tänases mõttes populaarteaduse ja kunsti ajakirjad "Eesti Koit" ega "Mesilane" kumbki 1870. aasta paiku tsensuurilt trükiluba. Oleks tollal teisiti läinud, võiksime ehk praegu tähistada kultuuriajakirjanduse 150 aasta pikkust järjepidevust.
Aga nüüd on me kultuuriajakirjanduse emalaev Looming 90 aastat vana ja järjepidev. Hoolimata maailmakorrast, hoolimata vägivallast, hoolimata võõr- või rahavõimust.
Ka maailma jäledaimad riigikorrad ei ole suutnud õilsat algideed täielikult kaaperdada. Ka rõhumise aastakümnete kestel leidus ikka ja jälle võimalusi Loomingus sisult ja vormilt täisväärtuslike tekstide avaldamiseks. Sellega õnnestus toita eestlaste, me kultuuri ja keele alalhoidmise ja arengu katkematust, õnnestus anda meile lootust.
Erinevalt paljudest teist ei ole ma Loomingu telgitagustega nii hästi kursis, et asuda tänases peokõnes lahkama tema rolli vaimse vastupanu ühe võimaliku keskmena või kirjeldada üksikasjalikult ridadevahelise mõistaandmise tehnikaid ja ilminguid.
Ent selge on see, et Eesti vastupanuvõitlus keerles nimelt keele ja kultuuri, sealhulgas kirjanduse arendamise ümber. Asjaolu, et eesti kirjanik tahab eesti keeles kirjutada, pole sugugi igal ajal olnud endastmõistetav. Et nii juhtuks, peavad olema võimalused ja tahtmine ja jonn.
Seda tööd ongi Looming teinud nii okupatsiooni kui vabaduse aegadel. Olgu või sel moel, et haritud inimeseks olemise üheks tunnuseks võis ikka pidada, kas inimene oli viimases Loomingu numbris avaldatuga kursis.
Samuti on Loomingu toimetus oma parematel päevadel olnud tugev algajate kirjameeste ja -naiste ametialase nõustamise keskus. Ta oli institutsionaalne, ülimalt nõudlikest toimetajatest koosnev filter. Selle läbimine, ehk siis Loomingu kaante vahele jõudmine, oli juba iseenesest algajale autorile märgilise tähendusega. See näitas jõudmist kirjanike hulka.
III
Et see praegu enam nii ei ole, on märk pigem avaramaks muutunud olude kui Loomingu enda kohta. Kirjanik olla pole kunagi kerge. Ei vabaduses ega despotismi all. Kirjanikust kas ei tehta välja, või tehakse – ja pannakse vangi. Teda süüdistatakse õukonnalaulikuks olemises või riigi õõnestamises, või hoopis kodanlikus natsionalismis.
Põhjuseid leidub alati. Lõppude lõpuks aga loeb ikka vaid sõna, lause ja keel. Keele kõnetamisvõime läbi aja. Sellest sõltub ka, kas pehmemad katsumused, nagu lugejate vaimustus või põlgus, tähelepanu või eiramine on hetkeline või pikaaegne nähtus. Püsima jääb see, mis lugejat jätkuvalt kõnetab – ka siis, kui ta kirjutati sada või enam aastat tagasi. Mööduvad moed, ärapanemised, edvistamine ja võlts nähakse lõpuks läbi, kuigi mitte alati kohe. Kõik me oleme ju mingil määral oma ajas ja selle ajavaimus kinni.
Mitmes mõttes on tänapäeval kirjanike kui mõtlejate ja ühtlasi sõnakunstnike missiooni täitmine raskem kui halbadel aegadel. Mitte et keegi, või vähemalt valdav osa meist, noid halbu aegu tagasi tahaks. Aga halbadel aegadel oli intellektuaalne väljakutse vähem nõudlik. Silma paistmiseks piisas julgusest katsetada tõtt rääkida. Olla NSVLi, totalitarismi, inimõiguste rikkumiste vastu nõudis moraalset tugevust, aga intellektuaalset? Mitte eriti ja mitte alati. Kui mitte päris kestahes tänavalt, siis vähemasti isegi Münchenis töötav Vaba Euroopa toimetaja suutis midagi kommunismi kohta pahasti ütelda.
Ent nüüd, kui paljudele tundub, et NSVLi asemel hoopis siin ja praegu väntab võimu härg vaimu, pole asi nii ühemõtteline. Et ütelda või kirjutada midagi kriitilist valitsuse või võimu kohta, pole enam vaja erilist julgust; et ütelda midagi uut ja huvitavat vabas demokraatlikus ühiskonnas, kus suurim oht, mis loovat inimest ähvardab, on tähelepanuta jäämine – see on juba väljakutse.
Teisisõnu, kirjandus on juba mõnda aega tagasi oma normaalses sängis (kuigi Eestis on see säng ikka lühikese ajalooga). Mis tähendab, et loeb vaid see, kui hea miski on, mitte épater le bourgeois või muu selline, mis juba pärast Flauberti paneb (vähemalt mind) haigutama. Võitluslik kirjandus, võitluslik kunst ja muu sedasorti "sotsiaalse närviga" looming evib lõpuks vaid kohalikku ja ajutist tähendust.
Võib-olla ka kunagi huvitavat ajaloolist-dokumentaalset väärtust, olgu tegemist 1950ndate aastate alguse roppustega või siis tõsiste rahvus- ja keelepoliitiliste mõtisklustega Loomingus 1980. aastate lõpus. Lihtsalt halvasti ütelda saab ka päevameedias – lisaks on ju ka lugejaskond seal Loomingu omast palju suurem.
Täna, kus igas lehes võib avaldada mida iganes, ja vaimses õhustikus, kus halvustamine on pigem meedia ärimudeli lahutamatu osa kui niisama maitsetus, kus keelekasutus on muutunud pahatihti mõttelaiskuseks, on vajadus Loomingu järele endiselt väga suur. Tänagi on Looming institutsioon, kus saame lugeda oma sõnakultuuri paremikku, kust mina vähemalt ootan varjupaika ja väljapääsu halvast keelest, sellestsamast mõttelaiskusest ja maitsetusest, millest on ümbritsevas keeleruumis saamas juba rahvusvaheline "needus, mis meid rõhub", kui lubate seda fraasi kasutada.
Seegi on omaette märk osutamaks, kui oluline on Looming kui institutsioon – kui majakas omal saarel, vaimlise Eesti saarel, mille poole minagi üritan sõuda.
