- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President sõnavõistluse lõpetamisel Kadriorus 2. detsembril 2010

03.12.2010

Mu daamid ja härrad, head sõbrad.

 

Epistemoloogiasse laskumata võime küsida: kuidas toimib inimene maailmas, kui tal pole selle kirjeldamiseks sõnu? Kas mõisted eksisteerivad sõnadeta? Kas sõnavabadus ilma sõnadeta on võimalik? Kas sõnavabadus ilma sõnata sõnavabadus on võimalik?

Kui lähtuda Wittgensteini teosest „Tractatus logico-philosophicus”, siis pole „millest kõnelda ei saa, sellest tuleb vaikida” tautoloogia, vaid nending*, et keeleta ja sõnadeta pole võimalik maailma seletada.

Inimesed tajuvad* seda muide* väga hästi. Nad leiutavad pidevalt uusi sõnu, kui senisest sõnavarast enam ei piisa, kui tuleb käsitleda uusi, varem kogemata nähtusi, või kui mõisted osutuvad oma maailma kirjeldamiseks ja selle lünkade* täitmiseks liiga laiaks.

Keelde võetakse uusi sõnu neid laenates ja mugandades või luues või kombineerides. Kui eestlaste esivanemad nägid tõenäoliselt balti hõimudega kokku puutudes uut töö- või sõjariista ehk relva*, laenasime neilt sõnad sirp ja kirves. Tõenäoliselt laenati baltlastelt põllupidamisse puutuvad hernes, oder ja ader. Vanasaksa sõnast kuninga saime meie sõna kuningas, millest saksa keeles oli juba ammu saanud König.

Hilisemad, ent siiski ammused laenud tall, kool, tool, torm (Stall, Schule, Stuhl ja Sturm) sobitasid end päris hästi eesti keelde. Kreekakeelsest gramma’st sai meil vene keele kaudu raamat. Kombineerides seda saksa (via ladina) või vene (via kreeka) keelest pärit sõnaga skhole – loengupidamise koht – saimegi oma sõna kooliraamat, mille asemel omakorda on juba ammu suupärasem õpik.

Laename ka tõlkides. Sõnast vorsichtig sai ettevaatlik, ettekanne tuleb sõnast Vortrag; Butterbrot’ist sai võileib, näiteks venelased seda sõna ei tõlkinud, vaid neelasid buterbrod s maslom alla. Uue, kirjeldamist vajava nähtuse nimetamiseks võime kasutada ning kombineerida olemasolevaid sõnu. Kui ilmus iseliikuv (auto + mobile) sisepõlemismootoriga sõiduk, nimetas sakslane selle Kraftwagen’iks, meie aga jõuvankriks.

Mitte et eestlasel oleks mingi eriline kiindumus* tõlkelaenude vastu. Meie väljend* on hoopis omakeelsem kui ladina ex pressare (ex – välja, pressare – pressima) jõudmine prantsuse ja inglise keelde kui expression ning saksa keelde kui Ausdrück.

Lühidalt – kui kogeme midagi uut, siis laename, mugandame, tõlgime ja kombineerime. Kuni meie kokkupuuted muu maailmaga olid aeglased ja tasased – sest maailm ise muutus ju aeglaselt –, embasime*, hõlvasime

ja omandasime võõrkeelseid sõnu, et keelt meid ümbritsevast mitte irduda* lasta.

Ent kui hakkasime oma põllumajanduse ja kalandusega seotud talupoeglikkusest väljuma, linnadesse kolima, gümnaasiumis ja ülikoolis õppima ning seekaudu oma maailma varasemast hoopis enam avardama, siis jättis emakeel meie esivanemad hätta.

Maakeel oligi agraarelu kirjeldamiseks paslik maa keel, mille sõnavarasse abstraktsed nähtused ei mahtunud. Haritud inimesel oli raske osaleda kaasaegses keskustelus. Maakeel hüljati, sest selles ei olnud võimalik end väljendada*, parem end juba linnas ausdrück’ida.

Linnades ja koolides rääkisid andekad noored saksa ja vene keeles, õppisid ladina, kreeka ja teisi keeli. Maakeel jäi koju maale vanematega suhtlemiseks ning sedagi juhul, kui jätkus trotsi seda mitte häbeneda. Tammsaare, Kitzberg ja viimati oma taasavaldatud mäletustes Karl August Hindrey on kõik kirjeldanud haritud eestlaseks saamist emakeelt mõne teise keele kasuks hüljates, aga ka maakeele kasutamisega kaasnenud pingeid koju naastes.

Isegi meie XIX sajandi keele- ja kultuuriäratajad, tollal ulmana* näiva riikliku iseseisvuse idee algatajad Õpetatud Eesti Selts ja Eesti Üliõpilaste Selts pidasid oma koosolekuid saksa keeles.

Inimene ei jäta mõisteid, ideid ja nähtusi nende sisu võimalikult täpselt edasi andvate sõnadeta. Kui maakeeles maailma kirjeldamiseks sõnu ei jätku, võetakse appi võõrkeelsed sõnad ja väljendid*, kuni ühel hetkel tajutakse*, et mugavam* on ju üldse mõnele arenenumale keelele üle minna. Lootsid ju nii-öelda progressiivsed ja valgustet sakslased, et eestlased lähevad üle saksa keelele.

Just sellest arusaamast lähtuvalt tulebki mõista XX sajandi alguse Eestis Johannes Aaviku eestvedamisel hoogustunud uudissõnade loomist. „Saagem eurooplasteks, ent jäägem eestlasteks” tähendas nooreestlase Aaviku käsitluses sihti võtta eesti keelelt umbkeele staatus, luua maakeelest euroopalik keel, milles saaksime väljendada* kõiki oma mõtteid ja tundeid. Selleta poleks Suits, Tuglas jt nooreestlased suutnud kaasaegset euroopalikku kirjandust luua.

Keele uuendamiseta olnuks haritud eestikeelsus üldse küsitav. Keelel tuli kas hääbuda lasta või seda uuendada. Üks oli ebameeldiv, teine aga suurt pingutust nõudev ülesanne. Linnastuv ja moderniseeruv Eesti rahvas valis teise tee, mõistes, et selleta pole eesti keelel väljavaateid saada kaasaegse rahvuse ja iseseisva riigi keeleks.

Kuid keeleuuendus taandus koos anastamise* ja okupatsioonidega. Tandriks* polnud enam keele kaasajastamine, vaid keele kaitse.

Kuni Hruštšovi ajani valitses keelekasutuses pigem reibas* kretinism; levisid* kummalised*, kõrva häirivad* ja nõmedad* keelendid nagu politruk, kompartei, komsorg, sovhoos, kolhoos, sotsvõistlus, kodnats, mis muserdasid* keelt ja meelt õõva* tekitava räigusega*. Ja mitmed ennustasid* taas meie keele kadumist.

Tandril* kaitsti keelt, kuigi Eesti irdus* Euroopa kultuuriruumist, õigemini küll oli sellest välja kistud. Geniaalsed sõnad nagu arvuti, kuukulgur, hõljuk, parkla, tark- ja riistvara, kõlar loodi selleks, et ei tuleks teisi, võõraid sõnu, ehk jätkati Aaviku algatust.

Okupatsiooni lõppedes hajus* ka otsene oht eesti keele püsimajäämisele, ent koos sellega leidsime end peaaegu samasugusest olukorrast nagu Aavikki sada aastat varem. Maailm, ja eriti see osa, kuhu enda arvates kuulume, oli okupatsiooniaastatel suuresti muutunud.Selgus, et me ei evi* sõnu muutunud maailma adekvaatseks kirjeldamiseks. Seetõttu me räägime direktiividest, infrastruktuurist, avalik-õiguslikust, humanitaarabist, kolmandast sektorist – paljudest kummalistest* olenditest, mis eesti keele kasutajaile suurt midagi ei ütle.

Või oleme kiiruga võtnud kasutusele sõna jätkusuutlik, tähistamaks ingliskeelset, kõikjal levinud mõistet sustainable, mis paraku ütleb niisama vähe. Halvimal juhul ei oska me teha muud kui kasutadagi ingliskeelset väljendit* public-private partnership ehk „eesti keeles”pii-pii-pii’d.

Teisisõnu, me oleme taastanud oma riigi, muretsemata seejuures endale sobivat riigi valitsemise ja haldamise* keelt. Me räägime riigi asjadest, kuid kasutame sageli võõr- ja koguni väärsõnu.

Sellest tõdemusest võrsuski idee korraldada sõnaus ehk uute keelendite võistlus, keskenduda just riigi toimimisega seot sõnadele eesmärgiga hakata iseseisvas riigis rääkima iseseisva rahva keeles.

Olukorra keerukuse piltlikustamiseks kasutan võimalust osutada sõnadele, millele žürii hinnangul sobivat vastet veel ei leitud. Õigemini on tegu eestikeelse sõnaga, mida peaaegu igas riigiasju puudutavas jutus kasutatakse, ent paraku kahes tähenduses.

Läinud pühapäeval kõlas CNNi uudisvoo üks pealkirjadest „Senators show, that politics, not policy, is holding up START treaty”. Kuidas seda tõlkida? Inglise keeles kätkeb politics endas kõike seda, mida poliitika ka eesti keeles märgistab. See on pisut halvustav ja negatiivne, mitte just kõige õigem asi. Policy tähendab aga pigem pikaajalist ja järjekindlat tegevust või seisukohta, mis poliitilistele tõmbetuultele ei allu.

Parim näide policy pikaajalisuse kohta on USA mittetunnustamispoliitika, mille järgi USA ei tunnustanud Balti riikide okupatsiooni ja annekteerimist. See policy kehtis 51 aastat kümne presidendi ajal, politics ei muutnud policy’t. Olen veendunud*, et me oma Eesti käekäiku käsitlevates aruteludes ei suuda alati neid mõisteid selgelt eristada*.

Sõnause käigus pakutud vastsed* sõnad võivad olla küll kasulikud, kuid igapäevakeelde jõudmata ei evi* need mingit tähtsust. Tõik*, et Aaviku uudissõnadest läks käibele vaid iga viies, pole paratamatus, vaid pigem nõrk lohutus.

Wittgenstein nentis*, et keel on kasutus. Kui me uusi sõnu ei kasuta, siis nad ka käiku ei lähe. Kui me jääme infrastruktuuri juurde, selmet* öelda taristu, siis luhtuvad me parimad kavatsused kaasajastada eesti keelt.

Andkem aga enesele aru, et ega keel seepärast uuendamata jää. Uued väljendid tulevad keelde niikuinii koos meie ellu lisanduvate uute nähtustega ega arvesta keelereeglitega, vaid tulevad pelgalt* nn kopi-peist meetodil.

Mõni ju hädapärast sobib, mõni aga üldse mitte. Nagu ka XIX sajandil, kui eestlased rääkisid lokomotiivist, mitte vedurist*, seitungist, mitte ajalehest, geseftist, mitte ärist. Või siis meie endi ajastul*, mil eiratakse* omakeelsust arusaamatute* sõnadega nagu integreerima, diskrimineerima ja deprimeerima, selmet* öelda lõimuma, eristama* ja masendama*.

Eriti oluline on siinjuures ajakirjanduse ja laiemalt meedia osa. Kas uued sõnad võetakse kasutusse, nagu tegi eesti ajakirjandus läinud sajandi alguses? Kui loeme ajalehest pealkirja „Parklad täituvad suure lume saabudes driftijatega”, kus viimane eesti keelde sobimatu sõna lähtub külglibisemisest, siis ei tasu imestada, kui mõne inimese talveharrastuseks saabki driftimine.

Ministeeriumid, kus jätkuvalt kas laiskusest või mugavusest* kasutatakse sõna infrastruktuur, selmet* pruukida taristu, kuulutavad koos sellega ühe võõrsõna vallutustöö edukat lõppu.

See, kas räägime omaenda või kellegi teise keeles, on meie endi otsus. Kas driftime hajameelselt* teise keelde, mõrvame* vaikselt sõnavara haihtumise* kaudu oma emakeele, või nakkavad* uued eestikeelsed sõnad? Keel ongi kasutus.

Lõpetuseks. Eesti keele hea tervis sõltub ka paljudest teistest asjaoludest, kui vaid piisavalt rikka ja nüansirikka sõnavara olemasolu. Keeleinimesed on õigusega mures lohaka keelekasutuse pärast, mis moonutab ilmselt inglise keele mõjul eesti keele lause-ehitust ja grammatikat.

Me võime olla uhked selle üle, et mitte kunagi varem pole inimestel olnud suuremat vabadust väljendada oma mõtteid blogides, uudiseportaalide kommentaarinurkades ja mujal. Aga koos sellega pole mitte kunagi varem olnud meie silme ees niivõrd suures mahus vigast kirjakeelt. Oleks naiivne arvata, et see kõik ei jäta mõju avaldamata kirjaoskusele ja sealtkaudu keele tervisele.

Need on samuti olulised teemad, millega tuleb pidevalt ja tähelepanuga tegeleda. Täpselt nii, nagu ka uute sõnadega. Positiivne vastukaja sõnausele kinnitab, et me peame rahvana eesti keele käekäiku väga oluliseks. Mille eest tahan kõiki sellel sõnavõistlusel osalenuid, nii sõnade pakkujaid kui ka nende hindajaid, südamest tänada.

Ma tänan. Siiralt*.

 

*Tärniga on Johannes Aaviku loodud või murdekeelest kirjakeelde pakutud sõna