- Reset + PDFPrindi

President Ilvese kõne audoktoriks promoveerimise tseremoonial Lublini Katoliiklikus Ülikoolis

Lublini Ülikool, audoktori tiitli üleandmine
Lublini Ülikool, audoktori tiitli üleandmine
© Vabariigi Presidendi Kantselei

19.05.2010

Rector Magnifice,
daamid ja härrad,
armsad sõbrad.

 

On suur au olla täna siin Lublini Katoliiklikus Ülikoolis, mis on olnud moraalse vastupanu keskuseks nii natsi- kui kommunistlikule türanniale, ülikoolis, millest on võrsunud nii palju suuri poolakaid ning kus reverend Karol Wojtyla töötas filosoofiateaduskonnas eetika õppetooli juhatajana enne seda, kui temast sai paavst Johannes Paulus II.

Praegu on ülikoolil kurb aeg, sest te kaotasite Smolenski tragöödias ühe oma liikmetest, Janusz Krupski. Eesti leinab koos teiega, teie kaotus on ka meie kaotus. Eesti riik ja mina isiklikult kaotasime president Kaczyński surmaga suurepärase sõbra. Lech ja Maria Kaczyńskist olid meie perekonnasõbrad, kes külastasid minu abikaasat ja mind meie perekonna maakodus; me pidasime regulaarselt nõu ning kui minu maal olid kolm aastat tagasi väga rasked ajad, oli Lech Kaczyński esimene välismaalane, kes mulle helistas. President Kaczyński jaoks ei olnud Euroopa solidaarsus mitte ainult tühi sõnakõlks Euroopa Liidu tippkohtumistelt, see oli tegelikkus. Eestlased tunnetasid seda. Sellist emotsionaalset tundepuhangut, nagu põhjustas Eestis president Kaczyński ja proua Kaczyński hukkumine, ei mäleta ma ühegi teise mitte-eestimaalase puhul.

Ma leinan ka teie ülikooli vilistlast Mariusz Handzlikit, kes oli minu sõber alates sellest ajast, kui meid mõlemaid 1990. aastate keskel Washingtoni tööle määrati ning kellega ma veetsin vaevalt nädal enne tragöödiat õhtu, arutades EL-i ja NATO tulevikku. Mariusz sümboliseeris minu jaoks uut Euroopat, uut Poolat: ta oli särav, innustunud ja loominguline intellektuaal, kes ajas oma asja tarmukuse ja kindlameelsusega. Ta oli määratud tegema suuri tegusid ning ilma temata on Euroopa palju vaesem.

Koos oma kaasmaalastega langetan ma pea Poola suurte poegade ja tütarde mälestuseks.

Mu daamid ja härrad.

Mõeldes, millest ma võiksin täna siin rääkida, küsisin ma endalt, mida ma ütleksin Mariuszele, kui ta täna siin oleks, sest õigupoolest lubas ta kohale tulla, kui me Brüsselis hüvasti jätsime. Ta ütles „Toomas, kohtume Lublinis“.

Ma tahaksin rääkida Euroopast ja sellest, missugune on meie koht Euroopa Liidus. „Meie“ all ma pean silmas poolakaid ja eestlasi ning ka teisi, keda mingil arusaamatul põhjusel ka täna – rohkem kui kuus aastat pärast Euroopa Liitu astumist – hüütakse uuteks liikmeteks. Teinekord viidatakse neile kui „endistele kommunismimaadele“, ning seda terve põlvkond pärast kommunismiahelate purustamist ja võõrvõimu alt vabanemist. Meid on hüütud ka Uueks Euroopaks, põhjustades sellega mitte just väikese ehmatuse nende hulgas, keda vastavalt Vanaks Euroopaks nimetatakse. Meid on nimetatud halvasti kasvatatud lasteks, kes ei tea, kuidas oma näiliselt targemate vanemate ees käituda või millal vait olla. Kaks Euroopa juhtivat intellektuaali Jürgen Habermas ja Jacques Derrida noomisid meid kommunismiahelate vahetamise eest Ameerika omade vastu.

Ma kasutan terminit “uued liikmed” mitte sellepärast, et see on või peaks olema paikapidav, vaid pigem seetõttu, et see on meile kaela määritud ning peegeldab nn vanade liikmete hulgas Wittgensteini stiilis mõisteperekonna arusaamu millestki rikutust, ebapädevast, mitte- või anti-euroopalikust, russofoobsest ja juhtpositsiooni mitte väärivast. Ma väidan, et ainult tegutsedes üheskoos ja kahjuks just „uute liikmetena“, saame me kaotada selle tänase päevani, mil liitumisest on möödunud kuus aastat, visalt püsiva jaotuse.

Varasemate liitumiste puhul ei olnud uue liikme staatusel sellist püsivust ning sellega ei kaasnenud ka pikaajalisi eelarvamusi. Seda ei juhtunud ei 1973. aasta “loodelaienemisel“ (Taani, Iirimaa, Suurbritannia) ega 1981. ja 1986. aasta “Vahemere-laienemistel“ (Kreeka, Hispaania, Portugal), samuti mitte 1995. aasta niinimetatud “neutraalsete riikide” (Rootsi, Soome, Austria) liitumisel.

Ma tahan öelda, et see probleem on palju tõsisem ning pelgalt aeg ega puuduste kõrvaldamine seda ei lahenda. Pigem nõuab see meiepoolset tööd.

Olgu pealegi, võib-olla on küsimus tõesti peamiselt suhtumises, mille juured ulatuvad tagasi valgustusaega, nagu Larry Wolff on pikalt kirjeldanud oma raamatus “Inventing Eastern Europe: The Map of Civilisation on the mind of the Enlightenment”. Või on asi hoopis mugavas võhiklikkuses, nagu on mitmes raamatus väitnud tuntud ajaloolane Norman Davies. Sest mida sa ei tea, sellest ei pea sa ka mõtlema.

Muidugi on võimalik elada keset eelarvamusi ja võhiklikkust. Kuid kui eelarvamused ja võhiklikkus hakkavad Euroopa Liidus poliitikat tegema, siis oleme me hädas. Olukorra muudab veelgi halvemaks jätkuv Primi inter Pares poliitika, või kui veelgi täpsemalt öelda: Pauci inter Pares ('esimesed võrdsete hulgas’ või ‘üksikud võrdsete hulgas’). Nagu me oleme sunnitud tõdema, ei võeta liidu niinimetatud uusi liikmeid sama tõsiselt kui vanemaid. See on kõige silmatorkavam töölevõtmisel, sest, nagu ma ka eelmisel aastal oma kõnes Varssavis Natolin European College’is tähelepanu juhtisin, oli 2009. aasta lõpus 158 välisesindusest või saatkonnast ainult ühes esinduses ametisse määratud juht pärit uuest liikmesriigist. Kui vaatame vanemate otsustajate ametikohti, siis näeme seal samasugust suhet. Meie probleemide tähelepanuta jätmine on sama ilmne ka välispoliitikas, kui meie mure 2008. aastal Gruusias juhtunu pärast hooletu käeviipega kõrvale heideti.

Stereotüübid püsivad. 2009. aastal oli Poola ainuke riik Euroopa Liidus, kus majanduskasv oli positiivne, sellest hoolimata mäletame, et kõigest paar aastat tagasi rääkisid populistid sellest, et nn poola torumehed nurjavad Prantsusmaal referendumi dokumendi osas, mida tollal nimetati Euroopa Liidu Põhiseaduseks. Kui aga keegi meie hulgast julgeks sellist ksenofoobilist retoorikat valimistel kasutada, täituks Euroopa ajakirjandus pahaste juhtkirjadega. Quod licet Iovi, non licet Novii. Nota Bene! Nec Iovi, sed enim Novii.

Ent hetkeolukord Euroopas on selline, et oma majanduses vastutustundlikult käitunud ja eelarvepoliitika reegleid järgivad riigid ei ole praegu sugugi mitte vanad EL-i liikmed, vaid pigem uued. Kui vaadata, milliste riikide riigivõlg on alla 60 protsendi SKP-st, peame tõdema, et suures osas on need nn uued liikmed. Kui otsite nii uute kui vanade liikmesriikide seast neid, kellel on õnnestunud riigieelarve defitsiit alla nõutud kolme protsendi hoida, jäävad jälle sõelale uued liikmed.

Ma tõstatan need probleemid mitte seepärast, et ma olen euroskeptik. Samuti ei soovi ma lõkkele puhuda euroskeptitsismi leeki. Otse vastupidi, ma kuulun kõige euroopameelsemate ja integratsiooni pooldavamate poliitikute hulka Euroopas. Ma tõstatan need küsimused, sest ma olen mures. Olen mures, et ühinenud Euroopa nabaväät on nõrgem kui see peaks olema; mures, et kulunud stereotüüpide püsimine toob kaasa liikmete erineva kohtlemise ebaoluliste kriteeriumide põhjal; mures, et kui me ei võta otsustavamat seisukohta ühinenud Euroopa suhtes, oleme kõige suuremad kaotajad just meie ehk niinimetatud uued liikmed.

Mu daamid ja härrad.

Ma tõstatan need küsimused, sest meie, kes me alustame oma seitsmendat aastat Euroopa Liidus, oleme ka ise tihtipeale liialt oma minevikus kinni, ei luba endale oma mõjuvõimu rakendada ja oma muresid oluliseks teha. Me kardame midagi, mis mõnede arvates on „iseseisvuse kaotamine“ Liidus, ning jääme ilma võimalusest ennast kuuldavaks teha. Mõnikord laseme me ennast vaikima ehmatada selle asemel, et rohkem enda eest seista.

Ma usun, et me peame oma lähenemise Euroopa Liidule põhimõtteliselt ümber vaatama, lähtudes rohkem omaenda ajaloost. Ei, mitte okupatsioonidest, eraldatusest, anneksioonidest ja võõrvõimusest, vaid veelgi kaugemalt – ajast, mil meie rahvad olid koostööaltimad kui see teistes Euroopa osades tavaks oli. Meie ajaloo pahupool seevastu ajendab meid iseendid isoleerima ja suhtuma koostöösse nagu null-summa mängu.

Ma usun, et oma suhtumises Euroopa Liitu võiksime me võtta eeskuju kahest meie maailmanurgas edukalt toiminud vabatahtlikust ühendusest: Lublini Liidust ja Hansa Liidust. Lublini Liitu, nagu ka Hansa Liitu tuleks vaadelda kui Euroopa Liidu eelkäijaid, Euroopa varasemaid, kõigile pooltele kasulikke integratsiooniprogramme, kus suveräänsus oli allutatud heaolu tõstmisele ja julgeoleku parandamisele. Krakow oli Hansalinn ja Poola pealinn. See osa Eestimaast, kust mina pärit olen, Liivimaa, oli Lublini Liidu osa ning kolm Liivimaa linna, Pärnu (Pernau), Viljandi (Fellin) ja Tartu (Dorpat) olid Hansa Liidu liikmed. Mõlemad enne uusaega eksisteerinud rahvusülesed süsteemid, nii Lublini Liit kui ka Hansa Liit, varisesid lõpptulemusena kokku – tollal ei olnud need küllalt tugevad, et vastu panna väljastpoolt tulevale survele, mis mõlemal juhul tuli nii Idast kui Läänest. Need liidud lagunesid koost, sest kumbki neist polnud piisavalt tugev.

Ma tahaksin rõhutada, et nii eestlased kui ka poolakad on oma ajaloos nautinud rahvusvaheliste kaubandus- ja poliitiliste liitude positiivset kogemust. Ent, nagu me oma ajaloost liigagi hästi teame, on pealesunnitud liit, mida meil viimase kolmesaja aasta jooksul kannatada tuli, tekitanud meis põhjendatud umbusalduse ja kartuse oma iseseisvust kaotada.

Me ei tohiks segamini ajada kahte asja: ühelt poolt okupatsiooni ja eraldatust ning teiselt poolt suveräänsete riikide vabatahtlikku ühendust paremate majandussidemete ja poliitilise toetuse nimel, nagu see on Euroopa Liidus, või suurema turvalisuse eesmärgil, nagu see on NATO-s. Viimasel, NATO juhul tahaksin ma juhtida tähelepanu asjaolule, mida me kipume unustama: Põhja-Atlandi lepingu ühise julgeoleku klausel ehk artikkel viis, milles me oleme harjunud nägema teiste appituleku garantiid meile osaks saanud rünnaku puhul, on tegelikult suurim suveräänsuse loovutamine, mis on ühele rahvusriigile võimalik. Ja kui me NATO liikmetena vastutasuks läheme oma vägedega võitlema, et aidata liidu teisi liikmesriike, tähendab see, et antud leping kohustab meid vajadusel sõda pidama.

Iseseisvuste ühendamine ja mõningate juba Vestfaali rahu aegadest rahvusriigile kuulunud õiguste loovutamine on midagi, mis teeb meie rahvad ettevaatlikuks, eriti Euroopa Liidust rääkides. NATO-ga ühinedes olime me rõõmuga nõus palju suurema suveräänsuse kaotusega, ning see ei paistnud eriti paljusid häirivat. Kuid Euroopa Liit tundub olema teine asi. Siin annavad tunda nii tsaaririigi ja/või Austria-Ungari impeeriumi võimu all veedetud aegade kogemused kui ka meie nõukogude-aastate mälestused.

Seetõttu nurisevad nn Ida-Euroopas paljud ühest liidust teise mineku üle, tõmmates vääri paralleele Moskva ja Brüsseli vahel, leides sarnasusi ühelt poolt Gosplani ja Comeconi ning teiselt poolt ühise põllumajanduspoliitika (CAP) ja Euroopa Komisjoni vahel.

Nende küsimuste üle võime me lõputult vaielda. Lublini Liidu ja Hansa Liidu kogemuse põhjal olen ma veendunud, et tegelikult tuleb meil Euroopa Liitu mitte nõrgendada, vaid just vastupidi – tugevdada. Me ei tohi lasta väljastpoolt tulijatel Liidu üksusi oma huvides ära kasutada. Et seda teha, peame me tegema ennast Liidus paremini kuuldavaks, selle asemel et lasta endast üle sõita ja siis kodus nuriseda. Selleks peame me lõpetama mõtlemise Euroopast nagu „nendest“ ning hakkama sellest mõtlema nagu „meist“.

Võtkem kuu peasündmus: euro kriis. Me võime loomulikult kõva kisaga kaasa minna, öelda, et euro on hukatusele määratud ning süüdistada selles hangeldajaid ja pankureid. Ent kuhu see meid viib? Samas võime me käituda täiskasvanulikult ning vaadata tegelikkusele ja vastutusele silma. Me peame otse, ilma ilustamata välja ütlema: hedge-fondid, mis müüvad võlakirju lühikeseks ja ajavad hinnavahed suureks, ei erine teistest kontrolli ja tasakaalustamise vormidest. Kui investorid näevad, et riigi maksupoliitikas on midagi valesti ja korrast ära, teevad nad selle teatavaks. Selle asemel, et Euroopa hädades süüdistada pankureid ja investeerimisfonde (kuigi nad on ilmselgelt selle eest vastutavad), peame me aru saama ja endale tunnistama, et kui me ei kontrolli iseennast, kui me eirame omaenda kehtestatud reegleid, siis on olemas jõud, mis meid selle eest maksma panevad, jõud, mis hoiavad meid elamast üle oma võimaluste, kui me seda ise ei tee.

Süü teiste kaela veeretamine pärast seda, kui me ise oleme teinud tõsiseid vigu, on midagi, mida täiskasvanud ei tee. Euroopa on arenenud kultuurina just tänu sellele, et me oleme pidanud oma tegude eest vastutamist väga tähtsaks.

Euroopa on seaduse ülimuslikkuse kodumaa. Euroopa traditsioonide hulka kuulub reeglitest kinnipidamine. Kui me oleme reeglid kehtestanud, siis me ka peame neist kinni. Reeglitest kinnipidamisel eeldame me, et kinni tuleb pidada ka kõigist nimetatud reeglitest tulenevatest üksikasjadest. See ongi see, mis muutis Euroopa meile meie äralõigatuse ajal nii külgetõmbavaks; see eristas Euroopat totalitarismi brutaalsest, mõistmatust ja ad hoc maailmast.

Me peame seda meeles pidama ning tulema tagasi oma idealiseerituma Euroopa-käsitluse juurde, mis kujunes ajal, mil me olime alles vangis ega olnud veel saanud „uueks“ ega post-kommunistlikuks, ajal, mil Euroopa tähendas meile seaduse ülimuslikkust, vabadust ja väärikust, mitte põllumajandustoetust. Me peame iseendale selgeks tegema, et kui me loobusime, kusjuures vabatahtlikult, osast oma rahvuslikust suveräänsusest, ei teinud me seda selleks, et olla osa reeglitest. Me tegime seda, et olla võrdsed, mitte aga Paucis inter Pares.

Ma usun, et Poolal on siin eriline osa. Ühelgi teisel Liidu liikmel ei ole nii suurt õigust nõuda Liidus moraalset läbipaistvust. Moraalset läbipaistvust nii välispoliitikas kui ka maksupoliitikas. Siin peab valitsema õiglus ja solidaarsus, kuid ka võrdsus. Poola saab neist asjadest aru, nagu saab aru ka see suur osa Euroopa Liidust, mis vabanes totalitaarse režiimi alt. Ent Poolal on täita ka teine roll: Poolal on kanda eriline osa ja vastutus kui ainsal suurel EL-i liikmesriigil, mis elas üle sama totalitaarse kommunistliku õudusunenäo, mida kogesime meie, väiksed riigid. Sest Poolat ei saa kõrvale lükata.

Just seepärast, et Poolat ei saa jätta tähele panemata, vajame meie Eestis ja mujal Poolat selleks, et oma häält kuuldavaks teha. Me vajame Poolat riigina, mis seisaks tühistest rahvuslikest huvidest kõrgemal ja mõistaks EL-i liikmesriigina oma vastutust toimida just sel moel. Eesti mõistab seda ja seisab Poola kõrval.

Need, mu daamid ja härrad, olidki küsimused, mida me Mariusz Handzlikiga kokku saades ikka ja jälle arutasime. Meil mõlemal olid oma isiklikud tulevikuvaated, kuid me saime aru, et ilma Poolata, ilma Eestita, ilma kooskõlastatud pingutusteta ning pingutusteta, mida teevad kõik need rahvad, kes oma lähiajaloos või omaenda eluajal on näinud Euroopa pimedamat poolt – inimhingede lämmatamist kommunismi all, – ei ole Euroopa terviklik ega täielik. Ja kui me usume Euroopasse, nii nagu Mariusz Handzlik sügavalt uskus, siis tuleb meil teha palju rohkem koostööd ning panna ka Euroopa tööle. Me peame süvenema omaenda koostöö ajalukku, et tagada kogu Euroopa kuulumine Uue Euroopa hulka.