- Reset +

"President Ilves: mõtteid Euroopast ja Ameerikast", Korjaamo

01.02.2009

Iivi Anna Masso 

 

Barack Obama on juba teine president, kes on lõpetanud Columbia College’i. Esimene oli Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Aastavahetusel valis Newsweek Ilvese ainsaks Euroopa poliitikuks, kes hakkab andma tulevasele Ameerika Ühendriikide presidendile nõu maailma probleemide lahendamisel. Allpool esitabki ta mõningaid mõtteid.

 

Toomas Hendrik Ilves, kes Te olete?

Inimesel on palju identiteete. Näiteks võiks ma end identifitseerida Thomas Pynchoni romaanide tundjana, pidada ennast asjatundjaks tänapäeva alternatiivroki vallas või kuuluda ülekaaluliste hulka, kes sooviks meeleldi oma liigsest koormast lahti saada. Üsna piiratud on lihtsustatud tõlgendus, et olen ameeriklane.

Mõned inimesed arvavad, et ameerikalikkus määrab selle, kes ma olen. Kuna olen kasvanud Ameerika Ühendriikides ja kõnelen inglise keelt Ameerika aktsendiga, siis eeldavad paljud, et ma toetan USA välispoliitikat. 

 

See tähendab, et eeldatava identiteediga käib kaasas hulk eelarvamusi?

Jah, see on nii uskumatult primitiivne. Olen kohanud sellist mõttelaadi isegi välisministrite hulgas. Ma ei suuda võtta väga tõsiselt inimesi, kelle jaoks minu kunagine elukoht määrab täielikult selle, kes ma olen. Sama mündi teine pool on väliseestlus, mis meenutab minu arvates 19. sajandi nativistlikku lähenemisviisi – kui sul puudub Blut und Boden, maa- ja vereside, siis oled võõras.

Selline suhtumine tipneb arusaamaga, et eestlasel, kes ei elanud Nõukogude Liidus, ei ole õigust Nõukogude Liidust kõnelda. Sama loogika alusel ei oleks Nõukogude Liidus kasvanutel õigust kõnelda demokraatiast ega sõnavabadusest, sest nad ei elanud Läänes. 

 

Mida tähendab Teie enda jaoks see, et kasvasite üles Ameerika Ühendriikides?

See tähendab, et on teatud kultuurilisi nähtusi, mida ma pean omaks. Olen saanud väga hea ülikoolihariduse – parema, kui oleksin saanud kuskil mujal. Ilmselt tuleb ka minu usk õigusriiki ja sõnavabadusse sealt. 

 

Kas selline usk on USA-s tugevam?

Arvan küll. Minu vaistlikku reaktsiooni teatud asjadele tunnevad paljud ameeriklased, Euroopas see nii tugev ei ole. Sõnavabadus on mulle väga oluline asi. 

 

Kas Euroopa on poliitiliselt korrektsem või saab rääkida millestki sügavamast?

Ma pean silmas tõerääkimise intellektuaalset ja moraalset traditsiooni. Kui Suurbritannia ehk välja jätta, siis ei ole vabadus kõnelda ebameeldivatest ja eelkõige riigi jaoks keerulistest asjadest Euroopas traditsiooniliselt nii levinud kui USA-s. 

 

Oma eessõnas Samuel Huntingtoni raamatu „Tsivilisatsioonide kokkupõrge” eestikeelsele tõlkele ütlesite, et kultuuride äärealadel mõistetakse nende olemust paremini kui keskel.

Napoleon, Hitler ja Stalin tulid kõik oma kultuuride äärealadelt: Korsikalt, Austriast ja Gruusiast. 

 

Mida ütleb selline tähelepanek „uue Euroopa” positsiooni kohta?

Ka soomlased saavad euroopalikkusest paremini aru kui nii mõnigi keskeurooplane, kellele kõik on enesestmõistetav. Niisamuti tajuvad euroopalikkust uued EL-i liikmesriigid, kes kannatasid kommunismi all. Euroopa ei ole geograafiline mõiste: Kaliningrad ei ole väga euroopalik, kuigi Königsberg oli omal ajal Euroopa süda. 

 

Kas Euroopast väljaspool veedetud lapsepõlv aitab Teilgi Euroopat paremini näha?

Minule tähendas euroopalikkus seda, et ma ei saanud aru, kes ja kus ma olen. Riiki, mille keelt meil kodus kõneldi, polnud isegi kaardil. Seepärast pakkus Euroopa mulle huvi – see ei saanud ju olla pelgalt see, et mu vanemad räägivad aktsendiga inglise keelt ning et nuga ja kahvlit kasutatakse teatud kindlal moel. Mõtlesin, et Euroopas peab olema veel midagi muud, ja hakkasin seda uurima. Minu jaoks oli Euroopa vabaduse ja demokraatia idee kandja.

Ülikool, kus ma õppisin, oli USA-s üks euroopalikumaid, sinna võeti tööle palju Euroopa pagulasi, näiteks natside eest põgenenud juute. Kui muud USA nn eliitülikoolid hoidsid kinni valgele rassile omasest, luterlikust ja anglosaksi traditsioonist, siis Columbia College oli euroopalik, isegi idaeuroopalik. Seal aktsepteeriti juudi soost professoreid ja üliõpilasi, samuti idaeurooplasi ja mustanahalisi. 

 

Columbia College’is õppis ka Ameerika Ühendriikide praegune president Barack Obama.

Jah. Ta on teine Columbia College’i lõpetanu, kellest sai president. 

 

Kas te pooldate Huntingtoni kultuuride kokkupõrke ideed?

Arvan, et kultuur on olulisem, kui inimesed tunnistavad. Tsivilisatsioonide kokkupõrget saab vältida, kui kultuuri ei muudeta sõjaliseks ideoloogiaks. Inimesed, kellest Marlène Laruelle kirjutab oma raamatus „Russian Eurasianism: an ideology of Empire”, on huntingtonlased. Nad vastandavad endid jõuliselt lääneriikidele. Ka radikaalne islam asetab end läänemaailma vastaspoolele. See on ohtlik, kui kultuur võetakse muude ideede puudumisel ideoloogia aluseks.

Ka läänemaine, ristiusul ja Rooma õigusriigi traditsioonidel põhinev ilmalik kultuur vastandab end tegelikult teatud mõttes teistele. 

 

Te rõhutasite Huntingtoni raamatu eessõnas usu olulisust kultuuris ka siis, kui inimesed ei ole tegelikult väga usklikud.

Usu roll on Eestis ülimalt oluline. Lugemisoskus tuli Eestisse luterluse kaudu ja ka kõige veendunum ateist peab tunnistama, et ilma luterluseta meil praegust kultuuri ei oleks. Tõendiks selle kohta on võrdlus Eesti selle osaga, mis jäi Saksa kultuurimõjust väljapoole. 1896. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestimaa kubermangus lugemisoskus 92,1%, [õigeusklikul] Setumaal oli see 7%. Seega oli 700-aastane orjapõlv, millest Carl Robert Jakobson rääkis, meile teatud moel kasulik. 

 

Mis on vaimse geograafia enesemääramisõigus?

See on Milan Kundera väljend. Ta lõi 1984. aastal Kesk-Euroopa idee, imestades, miks peetakse Prahast 250 kilomeetrit idas asuvat Viini tähtsaks lääne kultuuri keskuseks, aga Prahat – Jan Husi, Max Brodi ja Franz Kafka linna – halliks idaeuroopalikuks kohaks. 

 

Mida see Põhjamaade kontekstis tähendab? Olete kasutanud terminit „jõulumaad”, mõeldes selle all piirkonda, kus kasutatakse eelkristlikku sõnaosa „jõul-”.

Neid kultuure ühendavad teatud asjad – olgu selleks siis üksikisiku vastutus, rõngasristid või viikingilaevad. Mingid elemendid viitavad ristiusu eelsetele kontaktidele. Mõned on väitnud, et Eesti ei saa põhjamaisesse kultuuriruumi kuuluda, sest Põhjamaad on sotsiaaldemokraatlikud, aga Eesti pole. Arvan, et kui Nõukogude Liit poleks Eestit okupeerinud, oleks Eesti sama tugev heaoluriik kui need, keda meile praegu eeskujuks tuuakse. 

 

Kirjutasite 1998. aastal, et maailm ei teadvusta Eestit Põhjamaana. Kas nüüd võib juba ütelda, et Eesti on osa Põhjalast?

See on tugevaim piirkondlik identiteet, mida meil on võimalik kanda.

Benedict Anderson tutvustas oma raamatus „Imagined Communities” mõtet, et rahvus on väljamõeldud tegelikkus. Samamoodi on põhjamaisus teatud konstruktsioon. Ka Soome põhjamaisus on konstrueeritud, kuid see on tema positsiooni vaid tugevdanud. Varem oli vaid Skandinaavia. Põhjala loomine oli teadlik ja suures osas julgeolekupoliitiline käik, mis algas 1930. aastatel, kui Rootsi otsustas panustada ühte Balti riikidest – Soome. Veel 1920. aastatel räägiti neljast Balti riigist, keegi ei kõnelenud Soomest kui Põhjamaast. 

 

Kas rahvuslik identiteet on geneetiline või omandatud?

Sõltub sellest, kas räägitakse Euroopast või Ameerikast. USA-s ei ole rahvuslikku identiteeti. Riigi filosoofia on, et ameeriklane on igaüks, kes tunnistab riigi põhiväärtusi ja räägib inglise keelt. Euroopas on veresidemed olnud ajalooliselt palju tähtsamad. 

 

Kes on „meie, eestlased”?

Eesti identiteet on seotud tugevalt keelega: kui räägid eesti keelt, oled eestlane. Keel on meie usk ja ideoloogia, keel on see, mis määrab eestlase.

Lisaks keelele identifitseerib Eesti ennast liberaalse demokraatia kaudu. 1920. aastatel oli oluline, et Eestist sai just demokraatlik vabariik ja et Eesti iseseisvus ei põhinenud üksnes etnilisusel. Eestis elavaid venelasi võitles Eesti Vabadussõjas ning Eesti iseseisvusdeklaratsioon ning esimene põhiseadus, kus sätestati ka vähemusrahvuste kultuurautonoomia, tuginesid kindlalt demokraatlikule ideoloogiale. 

 

Kas see tähendab, et eestlaseks ei pea sündima, vaid igaüks, kes õpib selgeks eesti keele ja austab riigi põhiväärtusi, võib saada eestlaseks?

Ma ei näe põhjust, miks mitte. On üsna võimatu öelda, kes on eestlane geneetiliselt. Meil on [Vabadussõja kangelane] Julius Kuperjanov, 1917. aastal asutas Aleksei Strekavin Viljandis kaitseliidu üksuse. Mu ema on pooleldi venelane, mu poeg on pooleldi ameeriklane. Meil on rannarootslasi ja venelasi, kes peavad end eestlasteks. Teisest küljest on meil nagu mujalgi Euroopas ja Ameerikas immigrante, kes ei samasta end oma uue kodumaaga. 

 

Milliseid kultuurivähemused on tänapäeval Eestis?

Eestis on tugev juutide kogukond, venelaste kultuuriseltsid, ukrainlased, aserid. Tartu Ülikoolis õpivad noored valgevenelased, kes omandavad eesti keele paari kuuga ja on õnnelikud, et saavad elada vabal maal.

Ühes artiklis esitati küsimus, et kui Barack Obama valiti USA presidendiks, siis millal saab Eesti vene rahvusest presidendi. Küsimus on täiesti vale rõhuasetusega. Eesti valis oma Obama 1930. aastal. Eestlased vabanesid orjusest vaid 40 aastat varem kui Ameerika mustanahalised. Eestlasest president Eestis on sama suur ime kui Obama valimine presidendiks USA-s, sest suurema osa kirjapandud ajaloost on eestlased elanud oma maal orjadena. 

 

Milliseks peate Eesti suurima keelevähemuse olukorda?

Samasuguseks, nagu Vladimir Nabokovi arvates näeb välja ideaalne Venemaa: see on koht, kus saab elada vene kultuurikeskkonnas, rääkida vene keeles ja nautida kõigest hoolimata liberaalset demokraatiat; kus kõigi kodanikuõigused on tagatud, valitseb täielik sõnavabadus ning tegutseb õigusriik.

Meile on tähtis pidada inimesi indiviidideks. Tunneme solidaarsust lahkunud Anna Politkovskajaga, sest ta oli demokraat. Seevastu pole mul midagi ühist inimesega, kes hüüab eesti keeles antisemiitlikke loosungeid. 

 

Kuidas arendatakse Eestis ühistel väärtustel põhinevat ühiskonda?

Vabariigi President ei saa siin eriti palju teha. Vabariigi aastapäeva tähistatakse seekord Jõhvis ja paraad toimub Narvas. Kui soovime, et kogu Eesti tunneks end ühtekuuluvana, on vabariigi aastapäeva vastuvõtu viimine Kirde-Eestisse üks hea viis seda soovi toetada. Valitsus omakorda saab parandada keeleõppimise võimalusi.

 

Mida Te arvate euroopalikust multikultuursuse ideoloogiast?

See on muutunud pisut loosunglikuks ega toimi tegelikkuses väga hästi. Stampsete hüüdlausete korrutamine on lihtne, eriti üherahvuselistes riikides.

Sotsioloog Robert Putnam on näidanud oma uuringus, et mida heterogeensem on ühiskond, seda nõrgem on kodanikuühiskond. Kui tal on õigus, siis on heade lahenduste leidmine raske. Lahendus ei saa olla ainult loosungites. Multikultuursus ei ole see, et joostakse ringis ja kuulutatakse multikultuursust. 

 

Newsweeki Obamale pühendatud numbris nimetasite üheks tänapäeva probleemiks USA ja Euroopa suhteid. Kas Teie arvates paranevad need Obama ametiaja jooksul?

Euroopal seisavad ees huvitavad ülesanded. Primitiivsest ja üleolevast suhtumisest ameeriklastesse kui lihtsameelsetesse kauboidesse on raske kinni hoida, kui vastaspoolel on intelligentne ja erudeeritud tumedanahaline president.

Ka see on lihtsustatud mõtlemine, et mustanahaline president peab olema meiega sarnaselt liberaal. Inimesed unustavad ära, et tumedanahaline ameeriklane ei ole vähem patriootlik või usklik kui valge. Ameeriklased on valinud Obama kujundama poliitikat, mis ehk pole alati eurooplastele meelepärane. 

 

Nimi: Toomas Hendrik Ilves
Sünniaasta: 1953
Lemmikraamat: Thomas Pynchon „Gravity’s Rainbow” Lemmikkoht: kodu (talu Lõuna-Eestis)
Lemmikmuusika: Arcade Fire, Sufjan Stevens, Nico Muhly
Inspiratsiooniallikas: mets