- Reset + PDFPrindi

"Katsumus Euroopas", Newsweek

01.12.2008

Ainult ühte hoides suudab läänemaailm end kaitsta. Kõigepealt tuleb aga ületada atlandiülene lõhe. 

 

Toomas Hendrik Ilves

 

Rahvusvaheliste probleemide hulgas on kaks pakilist teemat, mis vajavad president Barack Obama suuremat tähelepanu. Need on endiselt habraste suhete taastamine Euroopaga ning Euroopa 1991. aasta järgse julgeolekuarhitektuuri kokkuvarisemise teadvustamine.

Washington peab leidma lahenduse, kuidas jätkata külma sõja lõpetanud liberaaldemokraatlike väärtuste kaitsmist ning tegeleda samal ajal taaselustuva, autoritaarse ja vimma kandva Venemaaga. Nende eesmärkide tasakaalustamine ei ole lihtne, seepärast võib tekkida kiusatus anda järele realpolitik’ile ja loovutada lihtsalt Venemaale tema piiritagused mõjualad. Sellist suhtumist toetatakse juba nii mõneski lääneriigis. Demokraatlike põhimõtete kaitsmine on kaotanud oma esmatähtsuse nüüdses olukorras, kus muretsetakse välisturgude või energiavarude kindlustamise pärast.

Ent Ameerika Ühendriigid ei tohiks hüljata oma põhimõtteid ja peaksid ettevaatavalt taastama oma tihedad sidemed Euroopaga. Muidu võib 2008. aasta minna ajalukku aastana, mil lakkasid olemast külma sõja järgse maailma alustalad. Sellisteks alustaladeks on seisukohad, et agressioon on lubamatu, et riigipiire ei saa vägivaldselt muuta ning et demokraatlikult valitud valitsustest ja õigusriigist ei loobuta pragmaatiliste huvide tõttu. Need seisukohad tähendavad kohustust edendada liberaaldemokraatiat kommunismijärgses maailmas.

Viimased seitse aastat on olnud USA ja Euroopa suhetes keeruline aeg. Mõnda aega – kui majandus liikus ülespoole ja Euroopa näis turvaline – peeti atlandiülest lõhet luksuseks, mida võidi endale lubada. Hakati isegi rääkima Euroopast kui demokraatliku USA ning autokraatliku Venemaa vahelisest „kuldsest keskteest”.

2008. aasta teisel poolel muutus aga kõik. Nüüd leiame, et uudne olukord julgeolekus ähvardab pea peale pöörata kahe eelmise kümnendi edusammud. See on maailm, kus autoritaarne kapitalism ja tohutud naftavarud võivad kujuneda liberaaldemokraatia tõenäoliseks alternatiiviks.

Obama ei pea sellise maailmaga leppima. Tal on võimalus uuesti alustada, taastades Iraagi sõja ja majanduskriisi tõttu katkenud suhted Euroopaga. Ent samuti peab ta seisma silmitsi mitmetahulise reaalsusega.

Kõige olulisem tahk on uus, majanduslikult tugev ja pealetükkiv Venemaa. Selline Venemaa näitas maailmale 8. augustil, et ta on valmis kasutama jõudu piiride muutmiseks ja nõudma oma piiritaguse, demokraatlikult valitud valitsuse riigikorra muutmist.

Ei ole veel selge, kas kogu Euroopa mõistab selle muutuse tõsidust. Möödunud sügisel Euroopa Parlamendi ees esinedes ütles Euroopa Komisjoni vanemametnik, et EL peab kohtlema Venemaad „sellisena nagu ta on”, mitte sellisena, „nagu me soovime, et ta oleks”. See tähendab leppimist olukorraga, kus Venemaa on korruptsioonivastases võitluses maailmas 147. kohal (Transparency Internationali andmetel) ja ajakirjandusvabaduse poolest 141. kohal (organisatsiooni Reporters Without Borders järgi) ning kus Freedom House on tagandanud ta 2008. aasta seisuga „osaliselt vabade” riikide seast „mittevabade” hulka. Sellise Venemaa parlament ega president ei ole valitud õiglastel valimistel.

Kogu majanduse taaselustumise retoorikast hoolimata on Venemaa SKT endiselt sama nagu Belgial, Hollandil ja Luksemburgil kokku. Kuigi tema majandus võib olla tagasihoidlik, on ta siiski tugev. USA ega Euroopa ei ole suutelised tegelema Venemaaga üksi, kuid koos võime me saavutada suurt edu. Euroopa võib olla mõjukas, kui ta vaid otsustab selle nimel tegutseda. Euroopa Liidu eeskujulik toimimine Venemaa-Gruusia sõja peatamisel oli suur samm edasi. Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ja välisminister Bernard Kouchner näitasid, et Euroopa suudab võtta kindlameelse juhirolli.

Ent palju tuleb veel ära teha. Ukraina ja Gruusia – kelle suhted Venemaaga halvenesid pärast demokraatiale üleminekut – vajavad nüüd nii Euroopa kui ka USA toetust. Siiani on selline toetus olnud vähetulemuslik. Brüssel ja Washington peavad paremini tegutsema.

Mõistagi eksisteerib alati autoritaarseid riigikordi, millega on vaja toime tulla. Minevikus on Euroopa ja Ameerika Ühendriigid seda teinud, tegeledes ühiselt näiteks terrorismiga ja narkootikumide salakaubaveoga. Demokraatia ja õigusriik peavad jääma siiski punaseks jooneks. Kui me hakkame tegema nende osas kompromisse, kui me nõustume looma ala, mida Venemaa president Dmitri Medvedev nimetab „erihuvide vööndiks” ja mis hõlmab demokraatlikke riike Venemaa piirialadel, kaotame me kogu eelmise põlvkonna saavutatu. Seda ei tohi aga mitte keegi lubada.

Seetõttu on Ameerika Ühendriikidel ja Euroopal üha enam põhjust taastada oma head suhted. Üksnes koos suudavad nad jätkata demokraatia ja õigusriigi kaitsmist meie kurjakuulutavas maailmas. 

 

Viide inglisekeelsele artiklile Newsweek'i veebilehel.