- Reset +

"President: me võiks vähem halada", Sakala

14.04.2015

Rannar Raba

Eile Viljandi vallas ringsõidu teinud president Toomas Hendrik Ilvese arvates võiksid eestlased siinse maaelu väljasuremise pärast halamises hoogu maha võtta. Tema hinnangul on demograafilise olukorra muutumine loomulik ja paratamatu protsess, millega tuleb halduspoliitikas arvestada.

Toomas Hendrik Ilves, Eesti presidendid pole just sageli vallavisiite teinud. Ometi pühendasite teie selle nädala esimese tööpäeva just Viljandi vallaga tutvumisele. Miks?

Esiteks on see suur vald.

On suuremaidki. Miks just Viljandi vald?

Viljandi vald on omal initsiatiivil teinud ära selle, mis on hädavajalik paljudes Eesti piirkondades. Ta on olnud sellega suureks eeskujuks teistele. Viljandi vald on hea näide sellest, mida vajame, et omavalitsused oleksid elujõulised.

Pealegi on ka uus valitsus selle (haldusreformi – toimetus) oma koalitsioonileppesse sisse kirjutanud.

Millist käitumist te valitsuselt selles kontekstis täpsemalt ootate?

No vaatame, mida nad tegema hakkavad. Kui see on leppes kirjas, siis ma eeldan, et midagi sealt ikka tuleb. Ma ei hakka kellegi tegevust ette arvustama.

Mis teid täna Viljandi vallas ringi vaadates kõige rohkem üllatas?

Ennekõike olid mulle meeldivaks üllatuseks ettevõtted: esiteks osaühingu Slepner mööblitööstus ja teiseks Viiratsi angerjakasvandus. Mõlemas vaatasid mulle otsa hakkajad inimesed, kes tahavad midagi ära teha. On rõõmustav näha, kui investeeritakse ja luuakse töökohti. Muide, kas te teadsite, et mööblitööstuses oli algul 32 töötajat, aga juba poolteist aastat hiljem 75 töötajat? Sellist ettevõtlikkust on igal pool väga vaja.

See ei ole kellelegi mingi uudis, et Eesti maapiirkonnad jooksevad rahvast tühjaks...

(Lõikab vahele) Tegelikult ei jookse. Pigem on see mingisugune halalik müüt.

Mul on meeles, et lugesin eelmise aasta jaanipäeva ajal intervjuud Tõnu Kaljustega. Esimene lause kõlas seal umbes nii: «Ajal, kui Eesti jookseb inimestest tühjaks, ei lähe Tõnu Kaljuste kuhugi.» No kuulge... Kui me vaatame võrdlevat statistikat, kuidas on lood teistes meie piirkonna riikides, siis Eesti inimeste loomulik liikumine riikide vahel on päris tagasihoidlik. Mõnest riigist, mis on meist vaid kaks-kolm korda suurem, on lahkujaid olnud kümme korda rohkem.

Me võiks vähem halada. Võimalus vabalt liikuda ühest kohast teise, hariduse omandamine mujal maailmas – need ongi põhjused, miks me tahtsime Euroopa Liiduga ühineda. Me ei taha ju mingit sunnismaisust kehtestada.

Mil määral on demograafilise raskuskeskme liikumine maalt linna teie meelest asjade loogiline käik ja kuivõrd poliitiliste otsuste tulem?

150 aastat tagasi elas Eestis linnades märksa vähem inimesi kui maal. Alles 1904. aastal võitsid eestlased Tallinnas esimest korda linnavolikogu valimised. Mõelge nüüd: ainult sada aastat on eestlasi oma maa pealinnas elanud nii arvukalt, et nad on olnud võimelised valimisi võitma.

Võtkem natuke hoogu maha. Põllumajandus on täielikult muutunud, tehnoloogia on muutunud. Me peame seda arvestama. Need on muutused, mida tehakse läbi igal pool maailmas. Eesti oli agraarühiskond kauem kui mõned teised riigid. Elu areneb, see on loomulik protsess.