-
Reset
+
" Balti keti lõpus on tugevate lülide kõrval ka mõni nõrk", 1. juuni 2013
Esmaspäev, 03 Juuni 2013 09:02
Hans Väre
Päikesekuumusest rambes Vilniuse linnaosas, mida kutsutakse Užupise vabariigiks, on teisipäeva lõuna ajal rahvast hõredalt. Eelkõige hakkavad silma kunstnikukalduvusega kohalikud, sekka mõni turist.
Napp tund hiljem on vähemalt kitsal Paupio tänaval olukord tundmatuseni muutunud. Hipilikult riides užupislastega läbisegi tungleb paarsada tumedates ülikondades meest ja pidulikes kostüümides naist, kelle hulgast jalutavad läbi rahva kogunemise põhjused: Eesti president Toomas Hendrik Ilves ja Leedu president Dalia Grybauskaite.
Pärast Užupise, Eesti ja Leedu hümni tõuseb Ilves keset tänavat seatud poodiumile ja alustab kõnet: «Aeglase eestlasena, tuima eestlasena on mul au olla siiski esimene riigipea, kes külastab Užupise vabariiki riigivisiidil.»
Rahvas muheleb.
«Muidugi, see toimub ühe osana minu riigivisiidist teid ümbritsevasse Leedu vabariiki, mida antud juhul võiks võtta kui rõngasvalda.»
Nüüd naeravad eestlased juba kõva häälega. Leedukad ei kipu kihistama ka siis, kui sõnad nende keelde ümber pannakse, ja ilmselt ei oota seda Eesti presidentki. «See on kohalik nali,» poetab ta, enne kui tõsisema jutuga edasi läheb.
Koostöö käib, kuid vahel longates
Užupise vabariik on kohe Vilniuse südalinna lähedal mäest alla ja üle jõe. Üle jõe — seda tema nimi tähendabki.
Paarkümmend aastat tagasi olevat see olnud nii ohtlik kant, et ükski oma nahast ja rahast hooliv inimene hea meelega sinna ei läinud. Isegi politseinikud polevat seal kuigi sageli käinud.
Totaalne ebaturvalisus tõi endaga kaasa madalad kinnisvarahinnad, mistõttu hakkas sinna kodusid soetama kunstirahvas, kes vist kusagil maailmas ülearu jõukas pole. Nüüd moodustavad mingil moel kunsti viljelevad inimesed seitsmendiku kogu rajooni elanikkonnast, kuid rohkem nende osa seal tõenäoliselt ei kasva, sest maaliline linnajagu on muutunud ohutuks ja kalliks elupiirkonnaks.
Eesti president ei külastanud Užupise vabariiki siiski otseselt kunsti pärast. Peamine põhjus, mida ta ka eelmainitud kõnes esile tõstis, oli kogukonna vaim, mille Eesti tuntuim paralleel on ehk Tallinnas Uue Maailma seltsi loodud õhkkond. Olgu selle üheks näiteks kas või kohalikud gümnaasiumiõpilased, kes sillal Užupise lipuga autosid peatasid, et manitseda juhte aeglaselt sõitma.
Ühtehoidmist ja koostegemist võiks pidada üldse kogu kolmepäevase riigivisiidi tähtsamateks märksõnadeks. Teevad ju Eesti ja Leedu koostööd õhuruumi kaitstes (Leedus baseeruvad meid valvavad NATO hävitajad ja seal tegutsevad Eesti õhutõrjedivisjoni kuuluvad kaitseväelased), vastastikku investeeritakse usinasti (näiteks BLRT laevatehased Klaipedas on suuremad kui Tallinnas ja Olympic, kes niigi on Leedu turuliider, avas seal alles neljapäeval järjekordse kasiino) ning meie välispoliitilised eesmärgid kattuvad täielikult (Ilves: «Eesti on Leedule heaks liitlaseks tänavu teisel poolaastal, kui Leedu võtab esimese Balti riigina üle Euroopa Liidu eesistuja koha. Kõik Leedu prioriteedid on Eestile väga olulised.»)
Ja kuidas saaksime unustada meie ühiseid suuri plaane, kavandatavat Visaginase tuumajaama ja euroopalikku rongiühendust tõotavat Rail Balticut? Paraku on just nende megaprojektide puhul põhjust kahtlustada, et Leedu on Balti keti nõrgim lüli, mille otsast võivad mõlemad ettevõtmised kergesti kuristikku pudeneda.
Tuumajaama rajamise tuum on hinnas
Ehkki oluliste visiitide eel ja ajal piirdutakse sageli vaid vastastikuste viisakusvormelitega ning riigipead hoiduvad partnereid otseselt kritiseerimast, pole Toomas Hendrik
Ilves tuumajaama küsimuses juba mitu kuud oma pettumust varjanud. Ka enne visiiti Leedu ajalehele «Verslo žinios» antud intervjuus osutas ta: «See kestab juba seitse aastat, aga midagi ära ei ole tehtud. Projekti on edasi lükatud, lõpetatud ja uuesti alustatud.»
Kahtlusele, et aatomienergiaprojekt lendab lõplikult vastu taevast, lisas tuumakütust eelmisel nädalal Eesti avalikkuse ette jõudnud uuring, mille kohaselt maksaks Visaginases toodetav elekter üle kahe korra rohkem kui praegu Nord Poolil.
«Kui kavandatava investeeringuga — kusjuures lõplikult selgub selle maksumus alati töö käigus — tuleb elektri hind vähemalt kaks korda kallim kui tänane börsihind, siis see on ju probleem,» tõdeb presidenti visiidil saatnud majandusminister Juhan Parts. «Kes maksab selle vahe kinni? Euroopa turu reeglite järgi mitte keegi ei saa maksta.»
Peaminister Algirdas Butkeviciuse Eesti ajakirjanike ees väljapakutud lahendus, et elektri hinna võiks tulevikus madalal hoida, kui jaama kavandavad partnerid (sealhulgas Eesti Energia) investeeriksid algul ehitusse tunduvalt rohkem, paneb kulmu kergitama nii mõnegi Eesti delegatsiooni kuulunud majandusspetsialisti ja ärimehe, sest sisuliselt tähendaks see ikkagi doteerimist.
Samas pole hind ainus murekoht: Leedu pole suutnud ka oma seadusi uue tuumajaama rajamiseks sobivaks muuta ning referendum näitas, et rahva üldine meelsus on selle vastu.
Leedu leiguse muudab eriti kummaliseks tõik, et suurema osa kasutatavast elektrist impordib ta Venemaalt, mis tähendab otsest sõltuvust idanaabrist.
Eestil seevastu vähemalt lähemal ajal energiajulgeolekuga suuri raskusi pole. «Meil ei ole kuhugi kiiret, me ei pea rabistama, kust me saame elektrit,» leiab Juhan Parts. «Aga kui me vaatame pikemas perspektiivis, siis peame energiaportfelli mitmekesistamist jätkama.»
Kas mööda liipreid minnes eksib ära?
Teise ühise plaani Rail Balticu puhul võtab Leedu transpordiminister Rimantas Sinkevicius julgeolekuküsimused ka ise jutuks: «Me ei mõtle praegu kasumlikkusele. Me muidugi ootame seda, sest raudteed tarvitataks nii inimeste kui kauba veoks, aga see projekt on väga oluline ka kaitse-eesmärkidest lähtudes.»
Pärimise peale, kas Leedu oleks valmis raudtee-ehituses kaasa lööma selgi juhul, kui see ennast ära ei tasu, vastab Sinkevicius: «Ma usun küll.»
Tegudes pole Leedu paraku eriti innukas olnud. Kuigi Eesti valitsus leidis juba 2011. aastal, et raudtee rajamiseks tuleb luua kolme Balti riigi ühisfirma, jõudis Leedu valitsus sellekohase otsuseni alles läinud esmaspäeval, mil Eesti presidendi riigivisiit oli juba alanud.
«See läheb vaevaliselt,» hindab Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister Parts kolmiku lõunapoolseima liikme ettevalmistusprotsessi.
Omaette küsimus on, mida leedukad Rail Balticu all täpselt silmas peavad. Kui meil mõeldakse sellest rääkides üsna üheselt tänapäevast kiirraudteed, siis Leedus kõneldakse tihti hoopis niinimetatud esimesest etapist.
«Nad tahavad ehitada olemasolevale raudteetammile kitsama (Euroopa standarditele vastava rööpmelaiusega — toimetus) raudtee. See ei ole Rail Baltic,» tõdeb Toomas Hendrik Ilves. Selline lahendus võimaldaks küll rongi vahetamata Lääne-Euroopast Baltikumi sõita, kuid seda vaid kuni 120-kilomeetrise tunnikiirusega ehk poole aeglasemalt, kui asja täie auruga ette võttes.
Ehkki Baltimaadel on head šansid saada 85 protsenti umbes 3,6 miljardi euroni küündivast investeeringust Euroopa Liidult, on selle tasuvus üsna piiripealne ja sugugi kõik pole veendunud, kas ettevõtmisel üldse mõtet on. Oponentide seas on ka üks Eesti suuremaid transpordi- ja logistikaärimehi Tarmo Nurmetalo, kelle arvates võiks Rail Balticu ehitamise asemel Via Baltica neljarealiseks teha ja tasuliseks muuta.
Visiidi äridelegatsiooni kuulunud Nurmetalo hinnangul ei leiduks kiirraudteel lihtsalt küllalt kasutajaid, sest reisijatele oleks see lennukitega võrreldes endiselt liiga aeglane, rongiga kaubavedu aga tasub end ära ainult suurtes kogustes ja isegi siis alates 1500 kilomeetrist. Seejuures tuleb arvestada, et kaubaveos peaks Rail Baltic konkureerima nii suuremat paindlikkust pakkuva autotranspordi kui odavamat hinda lubava nimekaimu Balti merega.
Kui tuumajaama puhul on Eestis mängitud ka mõttega see ise valmis teha, siis kiirraudteest rääkides ei ole see isegi teoreetiline võimalus, olgu kasumlikkusega kuidas on.
«Eesti ei saa investeerida sellesse projekti eraldi, kui seda ei tee Läti ja Leedu, sest meil ei ole mõtet sõita 240-kilomeetrise tunnikiirusega Iklasse,» nendib Juhan Parts.
Praegu ei saa rongiga Leedust Iklasse isegi 40 kilomeetrit tunnis sõites. Seepärast lendab ka president Ilves kolmapäeva õhtupoolikul oma visiidi viimasest punktist Palangast tagasi Tallinna lennukiga.
Seda, kas kiirraudtee ja tuumajaam tulevad, ei tea endiselt kindlalt keegi. Ometi nimetab president riigivisiiti võidukaks.
«Oli mitu valdkonda, kus tegime selgeks meie seisukohtade mõistlikkuse, näiteks Rail Baltic,» põhjendab ta. «Ma usun, et ka elektrijaama osas said nad aru, et neil on rohkem teha, kui veeretada vastutust Eestile ja Lätile. Kui neil endal pole täit selgust, me ei saagi otsustada.»
Diplomaatiliselt lisab Ilves, et Eesti ja Leedu suhted on üldiselt head ning läksid veelgi paremaks.
Vilniuses Paupio tänaval on aga üks kivimüür täienenud suure metallplaadiga, mille peegelpinnale on eesti keeles graveeritud Užupise vabariigi omalaadne põhiseadus. Selle üheksas punkt ütleb, et inimesel on õigus laiselda ja mitte midagi teha, ning 14. punkt, et inimesel on õigus vahel mitte teada, kas tal ongi kohustusi.
Riikidel ja valitsustel selliseid õigusi ei ole. Küll aga võiks nende kohta käia 15. punkt, mis sätestab, et inimesel on õigus kahelda.
