- Reset + PDFPrindi

"Maarja Kruusmaa: tuleb läbi mõelda, mis on sinu eelis", Postimees, 2. veebruar 2012

02.02.2012

Arko Olesk (teadusajakirjanik)


Sa oled kahe kuuga mööda pannud, praegu on alles 1. veebruar, pahvatab professor Maarja Kruusmaa (42) esimese hooga, kui kuuleb ajakirjaniku käest uudist Valgetähe IV klassi teenetemärgi pälvimise kohta. «See on presidendist väga armas,» lisab ta seejärel.

Tallinna Tehnikaülikooli biorobootika keskus, mille juhataja Kruusmaa on, meenutab sisekujunduselt kohati rohkem disainistuudiot või reklaamibürood kui teaduslaborit. Eks oma aparaadilauad ja kitlis käimise alad on siingi, kuid keskuse õhkkond on kõike muud kui steriilne ja vandlitornilik.

Kruusmaa loovat energiat kiirgab neist paljudest projektidest, mille kehastusi laborist leiab. Siin on kallistamisel helendama hakkavad padjad ja euromünte lüpsev lehm. Külmkapist leiame vetruvast kunstmaterjalist neere, mille peal saavad harjutada algajad või robotkirurgid.

Ühe ruumi keskel troonib akvaarium, milles viibutab jõuliselt sabauime tehiskala, kes juba õige pea võib appi minna allveearheoloogidele. Võib-olla kõige sagedamini on Kruusmaad pildistatud aga kaelakuti robotmannekeeniga, kes on Eesti ühe enim tähelepanu pälvinud ja paljutõotavama idufirma Fits.me tuum.

Muudetavate kehaparameetritega mannekeen võimaldab riideid müüvatel netipoodidel luua virtuaalse proovikabiini, kus klient saab näha, kuidas rõivatükk just tema seljas välja näeb. «Fits.me on huvitava ääre peal, kus ta on maailmas läbi löömas,» sõnab Kruusmaa, kes on firma arendusdirektor.

Kuigi hetkel suurt arendada pole seal tarvis, tunnistab ta, praegu on põhirõhk müügitegevusel. Napilt paar kuud vana on teine idufirma, mille Kruusmaa rajas koos Eesti Kunstiakadeemia doktorandi Kärt Ojaveega. Interaktiivsete kangaste uurimisprojektist sündisid eelmainitud padjad. Kruusmaa ei lase end kõigutada, kui tema ideid algul teostamatuks peetakse.

«Palju asju, mille kohta öeldakse, et pole võimalik, on tegelikult väga lihtsad,» sõnab ta. «Palju on mõtlemises kinni.» Näiteks toob professor levinud kurtmise, et Eestis napib doktorante.

«Minul küll seda probleemi kunagi ei ole olnud,» ütleb ta. «Pigem on häda, et tuleb jälle mõni andekas inimene, keda ei taha ukselt tagasi saata ja pean mõtlema, kust tema [doktorantuurikoha] jaoks raha saada.»

Kõige suuremaks saavutuseks peab Kruusmaa seda, et on suutnud napi nelja aastaga, mil biorobootika keskus on tegutsenud, kasvatada enda ümber meeskonna. Need iseseisvalt mõelda ja tegutseda suutvad inimesed jätkavad panustamist Eesti teadusesse ka siis, «kui ma homme trammi alla peaks jääma», nagu professor väljendub.

Ent esmalt tuleb Kruusmaal langetada üks raske valik. Tegelikult oli ta 24. veebruaril koos laborikaaslaste ja perega plaaninud sõita väikesele suusapuhkusele Lätti Cēsisesse. «Ma ei ole kunagi mäesuusatamist proovinud,» tunnistab naine. Aga ega ta kunagi varem presidendilt teenetemärki ka ei ole saanud.