- Reset + PDFPrindi

"Ajastu usin jäädvustaja", Postimees, 2. veebruar 2012

02.02.2012

Argo Ideon


Homme, reedel avab fotograaf Peeter Langovits (63) oma näituse Soomes Hämeenlinnas. Sinna lähevad üles pildid Lennart Merist, näitus, mida on näiteks Helsingis rahvale juba näidatud.

Pildinäitusi on Peetril viimastel aastatel olnud järjest – sealhulgas Euroopa suurlinnades. Kõik see lisaks igapäevasele pildistamisele Postimehe tarvis, mille tulemusi näevad lugejad pidevalt.

Kui Kadriorg avalikustas tänavused teenetemärkide saajad ning sai teatavaks Langovitsi tunnustamine mitme aastakümne jooksul Eesti lugu ja inimesi üles võtnud pressifotograafina, valmistas see rõõmu kogu toimetusele ja laiemaltki.

Valgetähe teenetemärk läks õigesse kohta, sest pühendunumat ja särasilmsemat professionaali annab otsida.

«Peeter on kiire mees – ETA (Eesti Telegraafiagentuur – toim) aegadest meenub, et kui teised oma esimese filmi fotokasse said, oli temal juba kaheksa rulli täis pildistatud,» ütleb Eesti Ekspressi piltnik Tiit Blaat. «Sealjuures on ta alati heatahtlik ja väga entusiastlik.

Pole näinudki teist sellist, kes nii pikast staažist hoolimata on alati õhinaga asja juures ja suudab kõigest vaimustuda. Ta on energiapomm ja eeskujuks kõigile.»


Kutsehaigus ilmneb tänaval


Tõepoolest, hoolimata aastakümnetepikkusest kogemusest, mille jooksul on suurem jagu Eesti olulistest inimestest ja asjadest juba mitu ringi peale saanud, läheb Peeter tegema iga pilti, nagu oleks see tänavune kõige olulisem foto.

Värske ordenisaaja on heas vormis ega ole vist grammigi muutunud – mina mäletan teda 1996. aastast, mil saime kolleegideks Postimehes, täpselt samasugusena nagu praegu. Nii välimuselt, olemiselt kui ka professionaalse suhtumise poolest töösse.

Langovits on ka selline fotograaf, kellele võib iga pildistatav rahuliku südamega tere tulemast öelda. Ta ei taha, et inimesed halvasti fotole jäävad. Peetrisse ei ole kodeeritud paparatsolikku salakavalust, mis otsiks spetsiaalselt tobedaid ilmeid ja piinlikke kaadreid.

«Ma puutun päris palju kokku inimestega, kes võib-olla elus üldse ühe korra satuvad ajalehte,» räägib ta. «See on sellele inimesele, tema perele ja võib-olla kogu suguvõsale suur sündmus. Ja kui temast on tehtud siis mingi kahtlase väärtusega pilt... Mina püüan ikkagi saada inimese pildile nii, et see tabaks temale iseloomulikku.»

Piltniku saabumine ei ole muidugi alati rõõmustav sündmus. Ühel viimastest päevadest käis Langovits kohtus pildistamas maadevahetusprotsessi osalisi, lausa kolm korda päevas. Lõpuks võttis kohtualune Toomas Annus taskust telefoni ning küsis luba, kas ta tohib ka Peetrist ühe pildi teha.

Fotograafiaga hakkas Peeter tegelema 1973. aastal teise töö kõrvalt, olles ametis Tallinnas Hans Pöögelmanni nime kandnud elektrotehnikatehases. «Mind on kogu aeg köitnud keskkond ja inimese kordasaadetu. Pildistan loodust, linnamotiive. Aga selliseid, kus on inimese jälg. Mida aeg edasi, seda rohkem köidab mind dokumentalistika, » kõneleb ta.

«See on ilmselt kutsehaigus, et kui lähen mööda tänavat ja märkan silmanurgast midagi, mis erutab, siis astun kas või kolm sammu tagasi ja teen klõpsu ära. Nopin neid linnamotiive töö kõrvalt ja sean mingil hetkel teemana kokku,» räägib mees.


Töö murrangulisel ajastul


Kuigi ajalehtedele varemgi pilte teinud, asus Peeter uudisfotograafina tööle alles 1987. aastal infoagentuuris ETA. Seal pidi ta fototoimetuse juhina korraldama teiste tööd, aga sai ka ise üles võtta kogu seda pöördelist aega, mil Eesti liikus iseseisvuse taastamise poole.

Postimehega liitus Langovits 1995. aastal. «Mul oli küpsenud mõte, et ei taha enam teiste ülemus olla. Tahtsin ise luua ja teha. Postimehe fotograafi koht tundus sobiv, sest tollal olid seal mehed, kes olid kujundanud välja Postimehe pildilise näo. Ain Protsin, Malev Toom, Meelis Lokk ja Ülo Udumäe.

Nende pilte ma lehes alati nautisin ja mõtlesin, et tahaksin ka samas laines töötada,» räägib ta. Nende 17 aasta jooksul on Peeter läbi ja kaasa teinud kogu fotograafia tehnilise revolutsiooni– alustanud mustvalgetest fotodest, mida tuli ise ilmutada ja nendega laboris möllata.

Siis saabus värvipiltide epohh. Digiajastu on aga kaasa toonud uudisfotograafile väga olulise plussi: pildistatut saab kohe kontrollida ja tulemust hinnata. «Filmiga oli kogu aeg väike kõdi sees, et kas pilt õnnestus. Digi on võimalusi avardanud,» tunneb Langovits heameelt.