- Reset +

"President Ilves saatis soomlastele suure sõnumi suurest poliitikast", Eesti Päevaleht, 15. oktoober 2011

15.10.2011

Andres Laasik

 

„Omalla äänellä" on hea, ja seda Soomes ilmuvate tugevate välispoliitikaalaste raamatute taustal.

Viimasel ajal on mitmed Eestit puudutavad raamatud olnud Soome raamatukauplustes aukohal ja nüüd on osaks sellest trendist saanud ka president Toomas Hendrik Ilvese teos nimega „Omalla äänellä".

Tõlkes on teose riimi „Omal häälel" ja see on täpne, sest personaalset varjundit on raamatus kõvasti. Selle raamatu esimese otsa moodustab teose koostaja ja toimetaja Iivi Anna Masso intervjuu Toomas Hendrik Ilvesega, kust saab hästi hea ülevaate, kust meie president tuleb ja kes ta selline on. Intervjuus on väga hea tasakaal isikliku ja üldise vahel, nii et olemas on tervik inimesest, tema vaadetest ja ümbritsevast ühiskonnast. Naabrid said hea võimaluse tutvumiseks ülelaherahva riigipeaga. Intervjuud on mõnus lugeda ka eestlasel, kel enamik intervjuus kerkinud faktidest teada, sest jutus on intervjueerija ja intervjueeritava vaimsusest kantud inimlik puudutus.

Juba intervjuu annab kätte teose suunitluse: see on suurest poliitikast, maailma ajaloos toimuvatest muutustest ja Eesti osast nendes. Peateema on muutused Ida-Euroopas, mida Ilvesel enam kui kahe aastakümne jooksul jälgida on tulnud.

Viimaste presidendivalimiste jooksul on küsimuse alla seatud Ilvese suurus välispoliitika mõtestajana. Asjata. Nii intervjuud kui ka raamatusse kogutud kõned-kirjutised tõestavad, et Toomas Hendrik Ilves oskab elegantselt kerida mõttelõnga ajaloost, kultuuridest, headest tsitaatidest - ja see kõik on nauditav lugemine. Lihtsalt mõnus on lugedes kaasa minna meie presidendi kulturoloogiliste mõtetega oma rahvast ja ta ajaloost. Ja mis siin salata, just selle raamatu seest kooruvad välja autori eeskujud - Ilves läheb edasi mööda põldu, kus Lennart Meri küntud vaod ees. Tema «Hõbevalge" on Eesti Põhjamaade hulka kuulumise mantra.

 

„Vaese nõbu" kõrvalteema

 

Raamatus saab lugeda, kuidas aastaid tagasi Ilves kirjutas ja kõneles korduvalt hukutavast monopolismist ja Venemaa gaasiäri poliitikarelvana kasutamisest. Suure poliitika veskid lihtsalt jahvatavad vahel aeglaselt, kuid Ilvese tõstatamised pole läinud luhta. Alles see oli, kui Brüsseli ametnikud mususid läbi Eesti Gaasi kontori ja veel 15: maa Gazpromi osalusega firmad. Nii et on olemas Ilvese raamatu suur poliitika ja ka selle rakendamine. Kui aga asi läheb väheste raamatus esinevate Eesti oma sisemaise majanduse ja poliitika seisu iseloomustuste juurde, siis on lugu teine. Kohtab andrusansipliku optimismi stiilis ütlemisi, mis eeskujule värvikuselt alla jäävad.

Raamatul on üks läbiv kõrvalteema, mis on selgelt esil Ilvese Helsingin Sanomates ilmutatud ja raamatus kordustrükki näinud loos „Virolainen ei ole enää köyhä serkku". Ilvesel kripeldab väide, et eestlane pole enam soomlase jaoks vaene nõbu ja teema kordub eri variatsioonides mitmes kohas.

Asi on veidi kummaline. Kui juba suguvõsa tasandi kujunditele läks, siis tasub märkida, et suguvõsa sees tavaliselt ei arutata pikalt, kes vanem, kes noorem, kes rikkam, kes vaesem. Pole tarvidust, lähedaste vahel niigi kõik selge. Pealegi võib vabalt olla, et eestlaste-soomlaste suhted pole kunagi nii head olnud kui praegu, mil saab rääkida Soome silla tõeks saamisest. Ilves märkab juhtumeid, kus naabrite juures eestlast justkui halvustatakse ja ei näe imetlemist ning heameelt Eestis kahel viimasel kümnendil toimunud edusammudest. Vaese nõbu jutt on lahtisest uksest sissemurdmine. Aga pole midagi, küll meie töörahva usinus ja kunstimeistrite teosed selle katkise ukse väikese kahju korvavad.

Kui proovida kuidagi positsioneerida raamatut „Omalla äänellä" Soome kontekstis, siis raamat on hea tugeval taustal. On ju ka välispoliitika-alaste trükiste ja autorite tase Soomes kobedam kui meil siin, tarvitseb vaid heita pilk poodi nimega Akateeminen Kirjakauppa. Sealses kontekstis pole Ilves ise päris kindlasti mitte köyhä serkku.