- Reset +

"Ilves: Eesti valis oma Obama juba 1918", Eesti Päevaleht, 7. september 2011

07.09.2011

Jaanus Piirsalu

 

Eesti president arutleb Soomes ilmunud raamatus muu hulgas rahvusluse ja Venemaa üle.

Ajaloolises mõttes on eestlase saamine Eesti presidendiks võrreldav mustanahalise Barack Obama saamisega USA presidendiks, väidab president Toomas Hendrik Ilves eile Soomes ilmunud esseede, artiklite ja kõnede kogumikus „Omalla äänellä“ („Sõna jõuga“), rääkides eestlusest ja rahvuslusest.

Soomekeelse raamatu esimese poole moodustab Ilvese 140-leheküljeline intervjuu raamatu koostajale Iivi Anna Massole. Eesti president räägib selles alateemas „Eestlus kui väärtus“, et pärast Barack Obama valimist USA presidendiks 2008. aasta sügisel luges ta ühest artiklist küsimust, millal saab Eesti venelasest presidendi.

„See küsimus on täiesti valesti püstitatud,“ kinnitab Ilves. „Eesti valis oma Obama juba 1918. aastal, kui meie riik sai esimese omavalitsuse, sest eestlased vabanesid orjusest vaid 40 aastat enne kui Ameerika mustanahalised.“

„Eestlasest president Eestis - võttes arvesse meie 800-aastast ajalugu - oh sama suur ime kui Obama valimine USA presidendiks,“ väidab Ilves.

Eesti identiteedi kohta ütleb Ilves, et see on suuresti olnud seotud keelega. „Oled eestlane, kui räägid eesti keelt. Keel on meie usk, ideoloogia, ja see määrab ka kindlaks, kes on eestlane,“ ütles ta.

Ilvese sõnul on aga veel teine tähtis identiteeti määrav tegur: Eesti riik on oma olemuselt liberaalne demokraatia. „Vähemalt 1920. aastatel oli väga tugev Eesti enese määratlus see, et siis loodi just demokraatlik vabariik. 'Eesti iseseisvus' ei olnud ainult etnilis-rahvuslik idee,“ kinnitab ta.

„Ma ei saa aru käsitlusest, mille järgi tuleb rahvuslikku kogukonda sündida. /—/ Identiteet ei saa olla geneetiline, Eesti rahva puhul oleks see täiesti mõttetu idee,“ märgib Ilves intervjuu ühes osas ning lisab veidi hiljem: „Usk demokraatiasse ja sõnavabadusse on ju iseenesest väga tugev identiteedi määraja. Mul pole palju ühist sellise inimesega, kes puhtas eesti keeles on vastu sõnavabadusele või kirjutab antisemiitlikke kommentaare.“

 

Naabrite suhted

 

Soome-Eesti suhete kohta räägib Ilves, et teda on aeg-ajalt häirinud, kui soomlased õpetavad eestlasi Venemaaga asju ajama: „Tehke nagu meie teeme. Nii saab nendega hakkama.“

„Naabritega (Venemaaga - J. P.) probleemide põhjus ei ole meie tegematajätmistes, vaid selles, kuidas meisse suhtutakse,“ nendib Ilves. Tema sõnul on Nõukogude Liit ja Venemaa alati tunnustanud Soome iseseisvust, aga Eesti iseseisvust ei tunnustanud Nõukogude Liit üldse ning tänapäevalgi peavad Venemaal mõned Eesti iseseisvust ajutiseks.

Venemaa erinev suhtumine Eestisse ja Soome tuli Ilvese sõnul selgelt esile piiriläbirääkimistel. „Kui 1994. aastal arutati Eesti ja Venemaa vahel lihtsustatud piiriületust, siis Eesti läbirääkija Riina Kionka pakkus samasugust kokkuleppevormi, mis Venemaal oli Soomega,“ meenutas Ilves, kes tollal oli Eesti suursaadik USA-s. „Venemaa esindajaVassili Svirin vastas sellele lühidalt: „Eesti ei ole Soome, me ei suhtu ega hakka mitte kunagi suhtuma teisse samamoodi kui Soomesse.““ Ilvese sõnul on Venemaa suhtumine Eestisse küll muutunud, kuid ikkagi on oluline aru saada, et Soome kohta pole Venemaa kunagi kasutanud sõna „lähisvälismaa“ nagu Eesti kohta, mis viitab sellele, et selliselt nimetatud maa on küll välismaa, kuid seda vaid ajutiselt.

Venemaast rääkides paneb Ilves kahtluse alla, kas naaberriiki saab pidada Euroopa kul­tuuriruumi osaks. Ta viitab eelmisel suvel ilmunud uuringule, mille järgi osa venemaalasi ei pea õigusriiki eriti oluliseks.

„Kui kinnitatakse, et me kuulume samasse tsivilisatsiooni, kuid teisalt selle tsivilisatsiooni põhiväärtused justkui ei kuulu selle alla, siis me ei saa endale lihtsalt sellist luksust lubada,“ kritiseerib Ilves veriemaalaste suhtumist. „Ei saa öelda, et me oleme osa Euroopast, kuid mõned Euroopa asjad ei ole meie jaoks. Kui soovitakse olla osa Euroopast/tuleb nõus olla kogu paketiga, ja kui need põhiväärtused ei kõlba, siis on raske end pidada end eurooplaseks.“

 

Miks pöörduti pärast sõda kirikusse?

 

Eesti lähiajaloost rääkides kutsub Ilves rohkem uurima Nõukogude okupatsiooni kui esimese iseseisvuse aega, mis on enam-vähem korralikult läbi uuritud.

„Me ei saa piisavalt hästi aru, mis sel ajal juhtus, miks asjad olid siis nii, nagu nad olid,“ nendib Ilves Nõukogude aja kohta.

Ühe huvitava küsimusena toob Ilves esile usuvabaduse keelamise teema Nõukogude Eestis 1950-1960-ndatel. „Eestlaste seas ei olnud protsentuaalselt kunagi nii palju kiriklikke abielusid kui aastatel 1947-1949. Miks?“ küsib Ilves. „See on huvitav. Sellised asjad tuleks välja selgitada.“

Teise näitena kutsus Ilves üles uurima 1960, aastaid, mida peetakse „kuldseks ajaks“ Nõukogude võimu all, kuid samal ajal leppis just siis enamik Eesti elanikke okupatsiooniga.