- Reset + PDFPrindi

"Ellujäänud meenutasid Kadriorus juuniküüditamist", Postimees Online, 14. juuni 2011

14.06.2011

Urmas Neeme

 

Kolmsada kanget küüditatut kogunesid president Toomas Hendrik Ilvese kutsel Kadrioru lossiaeda aumärke vastu võtma ning möödunut meenutama.

Juuniküüditamise 70. aastapäeval kogunes Kadrioru lossiaeda kolmsada represseeritut kõikjalt Eestist. President tänas kõiki oma kõnes kõiki kohalolnuid nende sitkuse ja vastupidavuse eest ning tõi represseeritud ühiskonnale eeskujuks. Vabadusvõitleja Enn Tarto meenutas, et Eestis elab veel umbes 660 juuniküüditamise ohvrit ning neile kõigile on kavas aumärk anda. Igale osalenule anti president Toomas Hendrik Ilvese ja Memento liikumise poolt aumärk ja tänukiri.

Lisaks said kohalekutsutud küüditatud näha esimesi kaadreid Martti Halde aasta pärast valmivast filmist «Risttuules,» mis pühendatud just neile. Hele Kõre lauldud kodulaul tõi nii mõnelgi pisara silma.

Teo-Endel Maiste oli 70 aastat tagasi üheksa aastane poisike. Hommikul kell kuus aeti tema ja ta pere Võru linnas üles ning anti pool tundi pakkimiseks. Juba rongijaamas eraldati isa ülejäänud perest. Tagantjärgi sai ta hiljem teada, et isa oli hukatud 20.aprillil 1942. aastal Sverdlovskis.

Teo-Endel, tema kaks vanemat venda ja ema jäid kokku. Siberis sai nende elukohaks Aleksandrovski rajoon, Tomski oblasis, Obi jõe põhjaosas, Tomskist 1000 umbes kilomeetrit põhja pool.

Esimesel sügisel oli väga raske ning väljasaadetud pidid tundma kõva nälga. Edaspidi läks elu tänu Maiste ema tublidusele ja vankumatusele paremaks, näiteks suutis ta organiseerida põllulapi, kus kasvatatud toiduga ülejäänud talved vaatamata 53-le külmakraadile üle elati.

Teo-Endel oli küll Eestis esimese klassi lõpetanud, kuid kuna ta algul vene keelt ei osanud, siis tuli kohalikust koolist kõrvale jääda. Järgmisel aastal läks ta uuesti esimesse klassi ning sai keele kiiresti selgeks. Pärast kooli lõppu ei võetud noormeest ühtegi kõrgkooli (ta sai hiljem teada, et see oli lausa seadustesse sisse kirjutatud) ning pärast aastast metsatööd sattus juhuslikult Tomskis muusikakooli katsetele. Sinna sai ta sisse, õppis laulmist, naasis 1958. aastal Eestisse, astus konservatooriumisse ning veetis järgnevad 50 aastat lavalaudadel. Aastakümnetepikkuse karjääri Vanemuise teatris lõpetas aasta eest.

Teo-Endel tunnistab, et Siberis oldud aastad tulevad meelda ka väljaspool leinapäeva. Eriti kurvastab meest isa kaotus ja temalt röövitud lapsepõlv.

Oma praeguse elu üle Teo-Endel nuriseda ei saa. Mees märgib ainult, et küüditatuid võiks rõhkem märgata ja neile tähelepanu osutada, milleks presidendi vastuvõtt on heaks märgiks.

Ilme Rutt Rõuk, Malle Järvik, Alli Mari Järvik on teiste küüditatute seas tuntud kui õed Järvikud või Järviku-tüdrukud. Nemad küüditati Tomski oblasti Tšianski rajooni Sbornõi külla. Naised on pärit Järvamaalt, Käru vallast, Suurehaua talust. Õed olid küüditamise ajal ühe aasta ja kümne kuune, kaheksa ja 15 aastane, lisaks 12-aastane vend, ema Marie Järvik, vanaema Mari Gross. Isa August eraldati perest ja saadeti eraldi laagrisse. Perele pandi «süüks» Augusti kuulumine Isamaliitu, Kaitseliitu ning töö Käru vallavanemana.

Nooremad lapsed said Siberist tagasi 1947. aastal, vanem õde ja ema pidid veel sinna jääma, nemad said naasta alles 1957. aastal, 16 aastat pärast juuniküüditamist. Nooremad lapsed elasid seni Eestis sugulaste juures.

Järvikute vanaema suri Siberis, ema invaliidistus seal. Isa suri 1942. aasta algul, mõned päevad enne määratud mahalaskmist.

Kõige selle meenutamiseks ning presidendi tänamiseks kinkisid Järvikud Ilvesele pildi küüditatute mälestuskividest Vändras.

Kuue-aastaselt deporteeritud Maime Larina jäi Siberisse samuti 16 aastaks. Samas on tema lugu erilisem – naine suunati pärast Siberis kõrgkooli lõpetamist tagasi Eestisse erialasele tööle. «Sinna ja tagasi priiküüdiga,» naerab naine ise. Samuti pole ta Kadriorus aumärki vastuvõtmas esimest korda, eluaegse pangatöö eest sai naine president Arnold Rüütlilt ordeni.

Järvikud, Larina ja teised Sbornõisse küüditatud suhtlevad omavahel tihti, peamiselt telefonitsi, harvem saavad kokku. «Me ei räägi sellest kui hirmsast õnnetusest, vaid kui meie elu osast, ühisest kogemusest,» märkis üks kangetest naistest. Täpselt nagu president oma kõnes mainis, sitked ja tugevad inimesed, kes on näinud kõige hullemat, kuid kes ei kurda.

Naised on Eesti eluga rahul ning tunnevad heameelt, et neid meeles on peetud. Ka Siberi-aastate eest arvestatav kolmekordne pensionistaaž aitab – mitte küll kaotatud pereliikmeid või purustatud lapsepõlve unustada, kuid tänasega hakkama saada. «Meid enam millegagi ei kohuta, oleme kõige hullemat näinud, mis olla võis,» märgib üks naistest. «Peaksime õnnelikud olema, et meile nii palju näidati,» naljatab teine kõrvalt.

Verner Siniveer oli Järvikutega üheküla poiss. Tema Siberis veedetud aeg kujunes kõige pikemaks, mees veetis seal 36 aastat, naastes alles 1977. aastal. Põhjuseks Venemaal kohatud naine, kes polnud Eestist ega soovinud siia elama asuda. Verner oli 9 aastane kui ta 70 aasta eest varahommikul rongile veeti. Mehe vanaisa ja ema surid Siberis varakult, isa hukati 1948. aastal, kuna oli olnud Käru kaitseliidu kompaniiülem. Verner tundis rõõmu, et küüditatuid meeles on peetud. Meele tegid nukraks vaid see, et kõikide väljasaadetute lugusid pole kirja pandud ning lippude vähesus – austuse märgiks võinuks neid rohkem väljas olla.

 

Artikkel Postimees Online'i veebilehel.