- Reset +

"Kõpu kandis suurpäeva puhul sinimustvalget rüüd", Sakala, 7. juuni 2011

07.06.2011

Egon Valdaru

 

Laupäeva hommikul kogunes Kõpu kiriku ette nii nooremat kui vanemat rahvast. Olgu vankris istuv põnn või vaevaliselt tatsav vanainimene, igaüks sai pühakoja uksel pihku sinimustvalge lipukese.

Ka tulijate teed palistasid sinimustvalged lipud. Oli ülev tunne. Kell 11 algas kirikus kõnekoosolek. Alustuseks kõlas hümn ning kaks õhetavate põskedega noormeest kandsid kahe neiu saatel sisse suure sinimustvalge lipu. «Need on Kõpu kooli vilistlased — nüüdsed gümnasistid,» kuulsin selja taga istujatelt.

Lipukandjad seisatasid altari ees, mille mõlemat külge kaunistas kevadlehtedes kask. «Lehvitagem täna oma lippu, kandkem värskena eelkäijate mõtteid ja hoidkem kodu!» lausus sissejuhatuseks Kõpu Peetri koguduse hooldajaõpetaja Hedi Vilumaa.

Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) liige Gert Uiboaed rääkis sinimustvalge lipu loost. See valmis 1884. aasta mai teiseks pooleks EÜS-i vilistlase Karl August Hermanni naise Paula Hermanni algatusel.

Suurema rahvahulga ees lehvis sinimustvalge esimest korda 1. novembril 1905, mil Tartu eesti seltsid kogunesid demonstratsioonile. Kui rongkäik raekoja ette jõudis, pidas ärkamisaja suurmees, Suure-Kõpu vallas sündinud Villem Reiman sütitava isamaalise kõne. Veel rohkem sinimustvalgeid lippe nähti aga 1917. aastal Peterburis demonstratsioonil, kus 40 000 eestlast nõudis Eestile autonoomiat.

 

Kõpu suurmees

 

Lipupäeval kõneldi ka Villem Reimanist, kelle sünnist möödus tänavu 150 aastat. Ta oli üks EÜS-i asutajatest ja esimese lipu õnnistajatest Otepääl.

«Villem Reimani tegevuspõld oli väga lai. Ta oli rahvuskultuuri mõjukamaid tegelasi, kes taastas eestlaste eneseusu,» rõhutas Tarvo Siilaberg Villem Reimani kolleegiumist.

Siilaberg rääkis, et 1890. aastate algul oli rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli haripunktis. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud.

Villem Reiman koos aatekaaslaste Oskar Kallase ja Henrik Koppeliga suutis seda 1896. aastal muuta, ostes Karl August Hermannilt ajalehe «Postimees» ning kutsudes selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. «Villem Reiman on pannud eesti kultuuriloole põhja ja õpetanud ajaloolist mõtlemist,» tsiteeris Tarvo Siilaberg Jaan Tõnissoni sajanditagust sõnavõttu.

 

Täpne president

 

Kõned kuulatud, liikus rahvas suvesooja päikese kätte, endise meierei juurde vastvalminud lipuväljakule. Kirikukell lõi 12 korda ja just siis astus autost välja president. Tema kõne oli lühike, südamlik ja aateline:

«Eesti rahvas sai sinimustvalge kolmiku ammu enne Eesti riiki. Siis, kui maarahvas julges oma rahvust välja kuulutada ning üles astusid haritlased, kes eesti keelt ja meelt ei häbenenud. Kõpu valla poeg Villem Reiman oli üks neist äratajatest.

Temataoliste aateliste meeste ja naisteta ei oleks Eesti riiki arvatavasti sündinud. Nad ei virisenud, vaid võitlesid visalt. Meenutagu see lipuväljak lihtsat tõde: miski pole võimatu. Tuleb vaid tahta ja oma sihi nimel vaeva näha. Ka Eesti riik polnud võimatu. Eesti riik on täna palju suurem sellest, millest unistasid lipuloojad 127 aastat tagasi.»

Viimaks sai lipuväljak õpetaja Hedi Vilumaalt õnnistuse. Siis istusid lapsed ratastele ning tegid 350 meetri pikkuse retke Suure-Kõpu mõisa pargini. Nende järel kõndisid täiskasvanud, et pargimurul piknikut pidada ning vaadata kultuuriakadeemia üliõpilaste esinemist.

Villem Reimani sünniaastapäeva tähistamine tipnes pühapäeval Kolga-Jaanis, kus ta oli pikki aastaid kirikuõpetaja. Kirikus peeti tema auks jumalateenistus ning rahvamajas konverents.