- Reset + PDFPrindi

"Vaindloolt pühiti presidendi tulekuks tolm", Maaleht, 2. juuni 2011

02.06.2011

Bianca Mikovitš

 

Enamasti küsivad inimesed Vaindloo saarest kuuldes kaks küsimust: kus see õigupoolest asub, ja mis seal üldse on?

Olgu kohe öeldud, et see peotäis mulda, lapike maad ja hunnik kive on Eesti kõige põhjapoolsem saar. Ja kui seal kunagi ka peale majakavahtide on keegi elanud, siis nüüd asustab saart regulaarselt vahetuv piirivalvepost.

Vaindloole on Lääne-Virumaal asuvast Vergi sadamast 25 kilomeetrit, mis teeb kehvema ilmaga paar tundi sõitu ja väga kehva ilmaga on see halvema meretaluvusega inimesele paras piin.

Ega tegelikult ka rohkem merd sõitnud inimesed sellistel juhtudel loksumise üle liialt rõõmusta. Ütle mõnele Vaindlool valves käivatest piirivalve meestest prooviks: sügistorm! Küll ta juba teab, millest jutt käib.

 

Tõeline tuulte pööris

 

Eelmisel talvel lõi torm minema tuulegeneraatori tiiviku ja lajatas selle rannakividele känkraks, augustis aga mõõdeti saarel tuule kiiruseks 56 m/s, mispeale tuulemõõtja kohe otsad andis.

Tark inimene ei jäta siin sokkegi nööril järelevalveta.

Eelmise lipumasti tõstis tuul koos alusega õhku ja murdis nagu pliiatsi, seepärast on mast nüüd lamavas asendis ja vinnatakse üles vajadusel.

Vajadus tekib juba homme, kui saarele peaks kopteriga saabuma president Toomas Hendrik Ilves, kes tutvub tööga Eesti põhjapiiril ja plaanib ka Vaindlood külastada.

Seetõttu oli piirivalvel vaja saar omanikupilguga üle vaadata. Et eelmiseks neljapäevaks oli lubatud mõistlikku mereilma, on kaater kohale toonud Kunda piirivalvekordoni ülema, piirivalvekapten Illar Heinsalu koos juhtivpiiriametnik Mare Jõesaarega.

Sama reisiga astuvad saarele tehnikud, kel on alati üht või teist tööd teha ning lisaks on omaette alusega kohale jõudnud ports mehi, kes üritavad tuulikule uut tiivikut külge panna.

Kuni tehnikud hooldustöid teevad, kõmbivad Heinsalu ja Jõesaar saarel ringi ja vaatavad, kas kõik klapib.

Tõsi, president ei jää saarele kauaks ja nurkade taha piiluma arvatavasti ei hakka, kuid kordaarmastavad politsei- ja piirivalveameti töötajad soovivad teha omalt poolt kõik, et nende hallatav saar selle tähtsa sündmuse puhul korralikult esineks.

“Kõige parem, kui tuleks tõusulaine,” pakub üks koristusteemalisel välknõupidamisel osaleja. Kuna tõusulainet ilmateate kohaselt oodata ei ole, varustavad inimesed end töökinnastega ja lähevad ise välja.

Tolmuga on õnneks lihtne – seda saarel pole. Pärast korralikku rajuilma on kivine rand kenasti puhas ja läikiv ning kõik kinnitamata jäänud kergemad esemed jalust ära. Natuke on saarel veel nõukogude ajast jäänud vanarauda, millest enamik praeguseks koristatud.

 

Meres on asju

 

Vahel toob tuul randa puitu, mis läheb enamasti küttepuudeks. “Eelmisel aastal saime rannast oma viis ruumi puid kätte,” räägib parasjagu valvekorras olev Villu Kirsimägi. Aga 1871. aastal ehitatud majakavahimaja on vana ja hõre ning ahi tahab külma talvega teinekord kaks korda päevas kütmist.

Suvel tuuakse talvepuud tasapisi saarele valmis, sest näiteks tänavu olid jääolud nii rasked, et mehed käisid vahetusi tegemas kopteriga ja saare ümbrus oli jääs passivaid laevu täis.

Saar ise on olenevalt veetasemest 600 meetrit pikk ja 200 lai. Palju see väike rand ikka asju kinni püüab suurest merest?

Ent midagi siiski tuleb. Juba 15 aastat saarel vahis käinud piirivalvur Nimrat Kütt otsustas kord suitsetamise maha jätta ning läks saarele ilma ühegi sigaretita. Kolmandal päeval randa minnes leidis ta aga, et meri oli toonud sinna terve ploki suitsu!

“Ainult kolm sigaretti olid vett saanud, teised täitsa kuivad, no märk mis märk,” räägib Kütt. “Ainult et järgmisel päeval tõi meri tuhaurni ristiga kaane. Seda ei osanud enam kuidagi seletada.”

Muid merest leitud esemeid on mehed korjanud majakavahi suure leivaahju peale rivvi. On pakk kuivpärmi, kondoom, punane signaalrakett, hulk pudeleid ja üks puust peibutuspart. Ja väljas on ka üks ilmselt Soomest tuulega tulnud paat.

Majakavahi ajast armutult puretud maja ise on hubane ja muhe. Igast aknast avaneb mõistagi merevaade ning maja läänepoolel on väike, kuid korralik kasvuhoone, paar peenart ning punt rabarbereid. Uue vahetuse jaoks on piirivalvurite arvutil silt, mis palub kasvuhoonet pisut kasta, sest seal on till ja salat.

Kodutunnet suurendavad saarel ringi lippav koer Pavarotti ja kass Vunts, kes saart külastanud ihtüoloogide sõnul olevat rohkem Mauno nägu.

Pavarotti on muidu lahke ja tore koer, aga tal on imelik komme inimeste riiete kallal nakitseda. Isegi käigu pealt suudab püksitasku vaikselt lahti närida, ja kui mehed kord ühele magavale semule taskusse koerakrõbinaid panid, harutas Pavarotti magajal terve külgmise püksiõmbluse lahti.

Juhuslikke külalisi satub Vaindloole harva, peaaegu üldse mitte. Suurim hulk rahvast pressis end nelja hektari laiusele peotäiele 1941. aastal, kui saare lähedal kolm emigreerujaid täis laeva tabamuse said. Kaks alust läks põhja ja nende reisijad mahutati kolmandale, juhitavuse kaotanud laevale, millega õnnestus inimesed Vaindloole viia ning siis oli saarel mitu nädalat ligikaudu 2400 inimest.

“Vähemalt nii olen mina sellest kuulnud,” räägib Vaindloo ajaloo vastu huvi tundnud Nimrat Kütt. “Selle pajaga, kus meil praegu kasvuhoone juures kastmisvesi on, keedeti veel kõigile suppi.”

 

Lindude ülemvõim

 

Esimese presidendina Toomas Hendrik Ilves saarele ei astu, selle au napsas endale toimekas Lennart Meri, kes külastas Vaindlood 1996. aastal. Toona taasavati Põhjasõja ajal saare lähedal hukkunud Inglise meremeestele püstitatud mälestuskivi, mis nõukogude piirivalve käes hävinud oli.

Sestsaadik on Vaindlool käinud mitmed teisedki tähtsad isikud, kuid ajalugu vaikib sellest, kuidas on neil kõigil õnnestunud säilitada pidulik väärikus ja samas toime tulla ulatusliku tiirukolooniaga, kes valge pilvena ranna äärest niipea üles kerkib, kui keegi jala sinnapoole seab. Meremeeste mälestuskivi ise on kah üsna ranna ääres ja selle juures läheb linnukisa vahepeal nii agressiivseks, et parem on kiirelt minekut teha.

Musta sulekattega kormoranid hoiavad siiani saarest eemale, kuid üks hõbekajakas tunneb end nii koduselt, et on end rahumeeli rannakivide vahele hauduma seadnud ega pilguta käimise peale silmagi.

Puud on harvad ning neistki ei saa kohe aru, mis nad on. Sel ajal kui muu Eesti naudib sirelilõhna, hakkavad Vaindlool põõsale alles lehed tulema. Ja kui mandril saab praegu juba kasest saunaviha teha, on Vaindloo kask nii poolpungas, et üks meestest kahtlustab puud kuivamises.

“No aga alles see jää läks,” heidab Nimrat Kütt ja lisab, et üldse on saar aastaaegade poolest omadega mandrist kuu aega maas. “Aga oodake, kui tuleb sügis! Teil on puudelt lehedki maas, kui meil saab veel ujuda,” vaatab ta asja parema poole pealt.

Kuidas mehed muidu sel üksikul saarel meele rõõmsa hoiavad?

Ühelt poolt lähevadki Mare Jõesaare sõnul sinna valvesse need, kellele saar sobib, sunniga saates head nahka ei saa. Teisalt on pisikesel saarel alailma midagi teha, ja kui on tööd, siis igavust ei tunta.

Ja alati võib vaadata, mis ilm teeb.

Sel päikeselisel päeval, kui korraldustoimkond saart presidendi tulekuks üle vaatab, tugevneb tuul üha ja üha. Kui väike seltskond end õhtul tagasisõiduks kaatrisse poetab ja tuulevarjust välja sõidab, vangutavad saarele jääjad pead.

Esimene tund läheb enamikule siiski lõbusalt, on päris vahva kiikuda korraga üles-alla ja küljelt küljele ning kurta Vihula valla kehvade veeteede üle. Edasi jääb vaiksemaks, siis päris vaikseks, kuni elus küll ja küll tormiga merel käinud mehed hakkavad ühest suust meenutama, kuidas kellelgi lapsena süda karussellil või Raketaga Emajõel pahaks läks. Ja mis siis juhtus. Nii et ei teagi lõpuks, mis on halvem, kas lõpmatu õõtsumine või meeste mälestused.

Ehk saab riigipea visiit mugavam, sest Vaindloo ise on üks lõpmata armas koht ja vaatamist väärt iga ilmaga.

 

Vaindloo

- Eesti põhjapoolseim saar, põhielanikkonda pole.
- 1930. aastatel oli saarel Eesti Kaitseväe meresidejaam, 1994. aastast Eesti piirivalve post koos radarijaamaga ja neile voolu andev tuulegeneraator ning 50meetrine vaatlusplatvorm.
- Nõukogude ajal olid saarel majakavaht ja piirivalve.
- Esimene tuletorn ehitati saarele Peeter I käsul 1718. aastal, praegune malmist majakas ehitati 1871.
- Vaindloo saart on nimetatud Soome lahe lukuks, kuna asub Eesti, Venemaa ja Soome piiri kohtumiskoha lähedal. Soome saarestikuni on Vaindloolt 40 km, Venemaa saarteni 30 km.

 

Artikkel Maalehe veebilehel.