- Reset +

"Ilves andis Eestile nutikate rebaste tule", Sakala, 26. juuni 2010

26.06.2010

Hans Väre

 

11-aastane Andres Eek seisis noorkotkaste rühmaga paraadil palava päikese käes ja jälgis uhkusega, kuidas president maakondade saadikute tõrvikuid võidutulega läidab. Täpselt 12 tundi varem oli tema selle lõkkele puhunud.

Viimane ööpäev oli Andresel üldse tihedalt tegemist täis. Juba teisipäeva hommikul hakkasid võidupüha paraadil osalevad noorkotkad Olustveres marsisammu drillima ning õhtupoolikul lõid nad koos sadade kaitseliitlastega kaasa Viljandis Vabaduse platsil aset leidnud peaproovis.

Kella 21 paiku, kui digilaigulistes mundrites kaitseliitlased võisid koolidesse öömajale minna ja hommikuni puhata, seisis Andresel ja veel neljal Nutikate Rebaste rühma noorkotkal tähtsaim töö alles ees. Neil tuli süüdata muinastuli, mis võidupüha hommikul liideti Tori sõjameeste mälestuskirikust toodud mälestustu-lega kogu Eesti jaanilõketele mõeldud võidutuleks.

 

Tähtis töö tahab tublisti harjutamist

 

Muinastuld on võidupüha paraadi eelõhtul tehtud kaheksa aastat ja kunagi ei kasutata selleks nii labaseid vahendeid nagu välgumihkel või tikud. Leek süüdatakse ikka mõnel iidsel moel, näiteks vibuga kõva õunapuupulka pehmesse pärnalauda puurides nagu tänavu.

Nutikad rebased harjutasid seda rasket tööd kaks nädalat, otsisid kõige sobivamaid puuliike ja katsetasid nii ilusa kui vihmase ilmaga. Algul kippus pulgaots laua pealt ühtepuhku ära libisema, kuid tähtsaks hetkeks olid Paistu valla poisid omandanud vajaliku vilumuse.

Teisipäeva südaööl seisid sajad inimesed Kaevumäe kõrgel serval väikeste Välekite ümber ja vaatasid, kuidas nood puupulka keerutasid. Usinast treenimisest hoolimata kulus Paistu valla noorkotkastel ligi viis minutit vahetustega puurimist, et hõõrdekohta seatud kasetohutükk hõõguma hakkaks. Siis tõstsid nad sellele õlekubu ja puhusid viiekesi, kuni leek hubisema lõi.

Muinastule süütamine oli Andresele peaaegu pereüritus: Nutikate Rebaste rühma juhib tema ema Antonina Eek ning üks tulepuurija oli Andrese paar aastat vanem vend Madis. Madise ja teiste tulemeistrite seltsis seisis Andres ka paraadil ning vaatas, kuidas president Toomas Hendrik Ilves tõrvikuid läidab.

 

Telekast näeb rohkem, aga kohapeal on uhkem

 

Selle suve esimene soe ilm praadis noorkotkaid päris tublisti ning nende särgid muutusid pikkamööda higist laiguliseks. Veelgi palavam oli täis-mundris kaitseliitlastel, kes seisid tihedas reas platsi äärtes. Kord näeb ette, et iga mees või naine peab rivistusel jääma järgmisest väljasirutatud käe kaugusele, kuid väiksel väljakul selleks ruumi ei jätkunud.

Pealtvaatajate hulgas oli olemine muidugi veel palju kitsam ning tagapool seisvad inimesed võisid platsil toimuvat pigem aimata kui oma silmaga kaeda. Ent isamaaline meeleolu levis takistamatult ja kui hümn lõppes, pühkis nii mõnigi tundlikum pisaraid.

«Telekast näeb rohkem, aga lapselapse pärast tahtsime kohale tulla,» rääkis uhke halli habemega Vidrik Kivi. «Pealegi kui paraad on nii kodu lähedal, siis peab ikka oma silmaga vaatama.»

Kivi käis paraadi uudistamas ka 1998. aastal, mil seda samuti Viljandis korraldati. Toona oli turismitalu pidajal palju parem vaatluspunkt: korraldajate majutajana pääses ta tribüünile.

Mulgimaa prouad Ülle Kivioja, Vaike Kessa ja Elfi Koik olid esimest korda paraadil ja leidsid, et seda võiks Viljandis teha lausa iga aasta.

«Väga ilus oli,» kiitsid nad üksteise võidu. «Ilm oli hea, orkestrite liikumine meeldis ja naiskodukaitsjad olid kenad. Täiuslik päev!»

Enne presidendi tulekut tekkinud ooteaeg pani paljud kohalviibijad arvama, et tseremoonia venib, kuid paraad sai otsa isegi mõni minut varem, kui oleks pidanud. Pidulikust sündmusest ergud mundrimehed marssisid takti plaksutava spaleeri vahel lihtsalt natuke kiiremini kui peaproovis. See oli üks põhjus, miks NATO hävitajad sööstsid möirates üle linna alles siis, kui inimesed hakkasid laiali minema.

Riigipea saabumisele eelnenud paus oli paraadi pressiesindaja Taive Kuuse sõnul tingitud eelkõige sellest, et teleülekande algusaeg ja sellele järgnevad sündmused olid minuti pealt paigas. Nimelt alustas rahvusringhääling ülekannet täpselt kell 11.25, kell 11.27 jõudis kohale kaitseväe juhataja ja kell 11.30 president.

«Rühmad rivistatakse alati väikese varuga, sest ootamisest tunduvalt halvem oleks, kui viimane sabaots presidendi tuleku ajal alles platsile marsiks,» selgitas Kuuse.

 

Tule ringkäik

 

Pealtvaatajate hulgas oli varajane saabumine samuti hinnas. Kõige paremad platsid Tallinna ja Kauba tänava ristmikul, kust nägi hästi nii väljakul sündivat kui äramarssi, olid võetud juba tund enne algust. Üks Viljandisse sõitmisega veidi hiljaks jäänud perekond tiirutas parkimiskohta otsides lausa nii kaua, et jõudis sündmuspaika alles väeüksuste lahkumise järel.

Vaatamist, olgu selleks siis Vabaduse platsil kujundmarssi tegevad orkestrid või mõisaparki üles seatud lahingumasinad, jagus ka pärast ametliku osa lõppu. Haubitsate, kuulipildujate ja soomukite vahel askeldasid teiste seas Andres ja Madis Eek, ehkki neil oli seljataga mitu väga väsitavat päeva.

Magama said poisid alles kell pool kaks: enne tuli ju jaanipidu ära pidada. Oma lõkke läitmiseks võttis Eegi pere leegi valda toodud võidutulest. Nii oli Madise ja Andrese süüdatud muinastuli presidendi, Sakala maleva tuletooja ja vallavanema käest tagasi nutikate rebaste juurde jõudnud.

 

OSALEJAD
Võidupüha paraadil lõi kaasa 904 inimest.
Kõige rohkem oli väljas kaitseliitlasi — 482. Noorkotkaid nagu ka kodutütreid ja naiskodukaitsjaid oli 61. Vahipataljonist seisis rivis 45 inimest. Lisaks osalesid paraadil orkestrid, liputoimkonnad ja tuletoojad. Rivistaja oli Tartu maleva pealik Ülar Vomm, kes varem juhtis Sakala malevat.

Allikas: Kaitseliit