- Reset + PDFPrindi

"President tunnustas kunagist lipuheiskajat", Valgamaalane, 5. veebruar 2011

05.02.2011

Sirje Lemmik

 

Riigile osutatud teenete eest eraldas president Toomas Hendrik Ilves sel nädalal Valgetähe 5. klassi teenete­märgi teiste seas ka vastu­panuvõitlejale, endisele valgamaalasele Olev Lõndsole.

«Kuigi pole veel aprill, arvasin, et see on halb nali,» kirjeldas prae­gu Põlvamaal elav ja Põlva haig­las töötav psühhiaater Olev Lõndso esimesi emotsioone tunnustu­sest kuulmise järel.

«Elukaaslane oli saanud tea­da, et mind on presidendi teene­temärgiga autasustatud ja tuli sel­le uudisega mind üllatama,» sel­gitas Lõndso.

 

Sinimustvalge punavõimu hoone katusele

 

Küsimuse peale, mille eest ta nii kõrge tunnustuse pälvis, rää­kis Lõndso alljärgneva loo.

«Aasta oli siis 1962 ning õppi­sin tollal Tõrva keskkooli lõpu­klassis, kui tekkis mõte, et kool saab peatselt läbi ja meenutada pole midagi. Otsustasimegi siis kahe klassivennaga, kes tänaseks puhkavad Helme kalmistul, ööl vastu 1. maid vahetada Tõrva täi­tevkomitee hoone katusel lehviva punalipu sinimustvalge rahvusli­pu vastu,» jutustas Lõndso.

Kuigi kohalikele võimuesinda­jatele juhtunu palju probleeme teki­tas, ei suudetud lipu heiskajaid NSV Liidu eksisteerimise lõpuni tabada.

«Olime küll peamised kahtlus­alused, kuid kuna me endid süüdi ei tunnistanud, lõpetas KGB 1964. aastal kriminaalasja. Tegu sai teh­tud 49 aastat tagasi, kuid nooruse uljusest ettevõetu elab ilmselt siia­ni Tõrva linnarahva mälestustes -arvatavasti seoses sellega ma oma kõrge tunnustuse nüüd ka sain,» oletas tollane vastupanuvõitleja.

Kõik kolm noormeest suutsid oma tegu pikki aastaid isegi lähe­daste ja sõprade eest saladuses hoida ning avalikuks tuli see alles siis, kui nad sellest ise juba Eesti Vabariigi taaskehtestamise järgsel ajal lõpuks rääkida söandasid. «Isa, kes läbi nõukogude aja Ees­ti lippu ahjulõõris säilitas, oli mi­nu ülestunnistusest vaimustuses,» meenutas Lõndso.

 

Isamaalisus tähtis lapsest peale

 

«Isamaalisus ning sellega seonduvad traditsioonid ja süm­boolika on mulle omased ja täht­sad olnud juba lapsest peale,» rõ­hutas tunnustatu.

«Tunnustuse üle on muidugi hea meel ja rõõm on sellest, et mi­nu aastatetagune tegu nüüd nn suure tähelepanu osaliseks sai ja autasu väärivaks tunnistati,» Üsas Lõndso. «Kuna olen uudishimulik inimene, siis - kui mind kutsutak­se - lähen kindlasti ka üritusele, kus autasu üle antakse,» lisas ta.

Õde Linda Arro ütles Lõndsot iseloomustades, et ta on suhtlemi­sel väga tagasihoidlik, kuid väga tark ja sihikindel inimene. Juba lapsepõlves luges ta palju ja tal olid juba varases nooruses kind­lad süüd tulevaseks eluks. Otsis pidevalt oma teed,» lisas Arro.

«Juba kooliposina tahtis ta Nõukogude Eestist pageda, sest leidis, et siin piiratakse tema vabaduspüüdlusi. See tal luhtus,» meenutas õde. Sellest, et vend Tõrvas sügaval nõukogude ajal rahvuslipu heiskas, sai ta teada umbes 15 aastat tagasi.

«Ta kartis oma lähedaste ja sõprade pärast: seetõttu suutiski kõik need aastad teost vaikida ning rääkis sellest, kui oht möö­das oli,» ütles Linda Arro.

«Mu vend on väga töökas ning on oma kätega endale ka kodu üles ehitanud. Kuna ta on lapsest peale omariiklust ja vabadust tähtsaks pidanud ning selle eest ka hea seisnud, siis arvan, et ta on vääriline seda kõrget tunnustust saama,» üsas ta.

Olev Lõndso kandidatuuri tee­netemärgi saamiseks esitas presidendile Tõrva linnavalitsus. Eesti Televisiooni tellimusel valmis veebruaris 2010. aastal temast ka film, milles räägitakse Lõndso elust. Linateose läbiv teema on just Tõrvas 1962. aastal toimunud lipuheiskamisega seonduv.