-
Reset
+
"President tunnustas kunagist lipuheiskajat", Valgamaalane, 5. veebruar 2011
05.02.2011
Sirje Lemmik
Riigile osutatud teenete eest eraldas president Toomas Hendrik Ilves sel nädalal Valgetähe 5. klassi teenetemärgi teiste seas ka vastupanuvõitlejale, endisele valgamaalasele Olev Lõndsole.
«Kuigi pole veel aprill, arvasin, et see on halb nali,» kirjeldas praegu Põlvamaal elav ja Põlva haiglas töötav psühhiaater Olev Lõndso esimesi emotsioone tunnustusest kuulmise järel.
«Elukaaslane oli saanud teada, et mind on presidendi teenetemärgiga autasustatud ja tuli selle uudisega mind üllatama,» selgitas Lõndso.
Sinimustvalge punavõimu hoone katusele
Küsimuse peale, mille eest ta nii kõrge tunnustuse pälvis, rääkis Lõndso alljärgneva loo.
«Aasta oli siis 1962 ning õppisin tollal Tõrva keskkooli lõpuklassis, kui tekkis mõte, et kool saab peatselt läbi ja meenutada pole midagi. Otsustasimegi siis kahe klassivennaga, kes tänaseks puhkavad Helme kalmistul, ööl vastu 1. maid vahetada Tõrva täitevkomitee hoone katusel lehviva punalipu sinimustvalge rahvuslipu vastu,» jutustas Lõndso.
Kuigi kohalikele võimuesindajatele juhtunu palju probleeme tekitas, ei suudetud lipu heiskajaid NSV Liidu eksisteerimise lõpuni tabada.
«Olime küll peamised kahtlusalused, kuid kuna me endid süüdi ei tunnistanud, lõpetas KGB 1964. aastal kriminaalasja. Tegu sai tehtud 49 aastat tagasi, kuid nooruse uljusest ettevõetu elab ilmselt siiani Tõrva linnarahva mälestustes -arvatavasti seoses sellega ma oma kõrge tunnustuse nüüd ka sain,» oletas tollane vastupanuvõitleja.
Kõik kolm noormeest suutsid oma tegu pikki aastaid isegi lähedaste ja sõprade eest saladuses hoida ning avalikuks tuli see alles siis, kui nad sellest ise juba Eesti Vabariigi taaskehtestamise järgsel ajal lõpuks rääkida söandasid. «Isa, kes läbi nõukogude aja Eesti lippu ahjulõõris säilitas, oli minu ülestunnistusest vaimustuses,» meenutas Lõndso.
Isamaalisus tähtis lapsest peale
«Isamaalisus ning sellega seonduvad traditsioonid ja sümboolika on mulle omased ja tähtsad olnud juba lapsest peale,» rõhutas tunnustatu.
«Tunnustuse üle on muidugi hea meel ja rõõm on sellest, et minu aastatetagune tegu nüüd nn suure tähelepanu osaliseks sai ja autasu väärivaks tunnistati,» Üsas Lõndso. «Kuna olen uudishimulik inimene, siis - kui mind kutsutakse - lähen kindlasti ka üritusele, kus autasu üle antakse,» lisas ta.
Õde Linda Arro ütles Lõndsot iseloomustades, et ta on suhtlemisel väga tagasihoidlik, kuid väga tark ja sihikindel inimene. Juba lapsepõlves luges ta palju ja tal olid juba varases nooruses kindlad süüd tulevaseks eluks. Otsis pidevalt oma teed,» lisas Arro.
«Juba kooliposina tahtis ta Nõukogude Eestist pageda, sest leidis, et siin piiratakse tema vabaduspüüdlusi. See tal luhtus,» meenutas õde. Sellest, et vend Tõrvas sügaval nõukogude ajal rahvuslipu heiskas, sai ta teada umbes 15 aastat tagasi.
«Ta kartis oma lähedaste ja sõprade pärast: seetõttu suutiski kõik need aastad teost vaikida ning rääkis sellest, kui oht möödas oli,» ütles Linda Arro.
«Mu vend on väga töökas ning on oma kätega endale ka kodu üles ehitanud. Kuna ta on lapsest peale omariiklust ja vabadust tähtsaks pidanud ning selle eest ka hea seisnud, siis arvan, et ta on vääriline seda kõrget tunnustust saama,» üsas ta.
Olev Lõndso kandidatuuri teenetemärgi saamiseks esitas presidendile Tõrva linnavalitsus. Eesti Televisiooni tellimusel valmis veebruaris 2010. aastal temast ka film, milles räägitakse Lõndso elust. Linateose läbiv teema on just Tõrvas 1962. aastal toimunud lipuheiskamisega seonduv.