- Reset + PDFPrindi

"Noorele teadlasele toob edu pühendumus", Universitas Tartuensis, 16. veebruar 2011

16.02.2011

Kristjan Pihl

 

Möödunud aasta lõpul Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore teadlase preemia pälvinud Bruno Mölderi (35) hariduskäiku vaadates võiks arvata, et tegu on talentide kojutoomise õnnestunud näitega.

Ometi naasis seitse aastat välismaa tippülikoolides, teiste seas Oxfordis ja Cambridge’is õppinud filosoof kodumaale omal algatusel.

«Olen veendunud, et paljude maailmatasemel spetsialistide naasmisel on see projekt tulemuslik, kuid mina tulin ise,» põhjendab viie aasta eest pärast doktoriõpinguid Konstanzi ülikoolis kodumaale tagasi tulnud teadlane.

Tasakaaluka ja rahuliku olemisega Mölder tunnistab, et presidendi tunnustuse ja hiljuti väljaantud raamatule* järgnenud tähelepanuga oli individuaalse loomuga teadlasel esmalt raske kohaneda. Omaette ülesandeks osutus seegi, kuidas enda uurimisvaldkonda filosoofiakaugetele inimestele lühidalt selgeks teha. «Eks alguses oli ajakirjanikel muidugi tükk tegemist, et mu pikki ja keerulisi vastuseid viis korda lühemaks muuta,» muheleb TÜ filosoofia ja semiootika instituudi teadur.

Küsimusi, mida Mölderile tema töö kohta esitatakse, on põhiliselt kaks. Esiteks tunnevad küsijad huvi, milline on noore filosoofi kahe-kolmelauseline elumõte. «Kõigil kuulsatel mõttetarkadel on ju oma aforismid, mille järgi neid tuntakse ja tsiteeritakse,» selgitab mees naljatledes. «Ning kui vastan, et mul seda pole, ollakse hämmeldunud, et millega filosoofid siis tänapäeval tegelevad.»

 

Lõputu filosoofia

 

Et filosoofi elustiil on küllaltki eraldihoidev ning suhtlusringkonnast valdava enamiku moodustavad ametivennad, tuleb Mölderi sõnul sellist laadi suhtumisega siiski suhteliselt harva kokku puutuda. Pealegi on mõistetav, et teaduse sügavam sisu kipub võhikule arusaamatuks jääma. «Samas olen kindel, et igal inimesel on oma elu kohta küsimusi, millele filosoofia vastata oskab. Seeläbi saab ka selle ülesanne küsijale selgemaks,» lisab mees.

Teiseks tuleb tal tihti ümber lükata väärarusaama, justkui oleks tema eriala – vaimufilosoofia – seotud kummitustega, nagu termini esimesest poolest võiks eeldada. Vaimu (ingl mind) mõistetakse siin üpris laias tähenduses, see hõlmab inimese kõiki mentaalseid seisundeid, nagu uskumused, soovid, mõtted, tunded, kavatsused, tajud ja nõnda edasi. Nimelt püüab vaimufilosoofia sõnastada vaimu kohta maailmas, arutledes näiteks selle üle, kuidas on võimalik, et me käitume vastavalt oma uskumustele ja soovidele.

Mölder toob lihtsa näite: «Oletame, et kui mul on janu, siis mida ma esmajoones teen? Püüan joogipoolist hankida – tunnen midagi ja käitun vastavalt.» Seda nimetatakse vaimseks põhjuslikkuseks. Filosoofid küsivad aga vastu, kuidas saab mentaalne nähtus olla seotud millegi materiaalsega. Ilmselt peab siis ka vaim olema füüsiline, seega alluma füüsika seadustele.

Vaimufilosoofia lõputute teemade seas on Mölder kahtlemata kõige põhjalikumalt käsitlenud inimese vaimuseisundite tõlgendamist. Tema doktoritöö, mille täiustus päädis möödunud aastal raamatu ilmumisega, pakkus välja omalaadse teooria ning pärjati seetõttu 2008. aastal Konstanzi maakonna dissertatsioonipreemiaga.

Kui tavaliselt valitakse preemia saajad filosoofia ja ajaloo valdkonna doktoritööde seast, siis tol aastal anti erandlikult mõlemad preemiad filosoofia töödele. Mölderi kõrval sai premeeritud teinegi eestlane – aja mõistet kvantmehaanikas käsitlenud Veiko Palge.

Õigupoolest väärinuks juba asjaolu, et Eesti filosoofi mõtteid avaldab välismaa tunnustatud kirjastus, presidendi käepigistust ja 75 000-kroonist preemiaraha. Selle erakordsust ilmestab tõik, et seni oli Eesti päritolu filosoofidelt arvestatavates teaduskirjastustes ilmunud vaid kaks raamatut (neist üks tõlge).

«Selline tunnustus mõjub loomulikult tiivustavalt ja olen ääretult õnnelik, et minu tööd märgati,» räägib Mölder, lisades samas, et teatud mõttes oli see ka omamoodi punktipanek ühele perioodile. «Need teemad, mida raamatus käsitlen, on praeguseks minu jaoks ammendunud ning tegelen juba uute probleemidega.»

Presidendiga kohtumist meenutab noor teadlane hea sõnaga, sest meestel oli nii mõndagi omavahel arutada. Psühholoogiaharidusega riigipea pidas oluliseks teoreetilise filosoofia tulemuste empiirilist kontrolli ning tundis huvi näiteks ajataju teadusliku käsitluse vastu.

 

Tähtsad valikud

 

Mölderi sõnul mäletab ta ülikooli varajasest lapsepõlvest peale. Kuuendat põlve tartlase mälestused ulatuvad veerandsaja aasta taha, aastasse 1982, mil peeti ülikooli 350. aastapäeva. «Olin siis seitsmeaastane, linnas olid suured pidustused: kollaka fassaadiga peahoone oli vanikuid täis, tõrvikud põlesid...,» meenutab teadlane.

Huvi filosofeerimise kunsti vastu tekkis Mölderil enda sõnul juba keskkoolis, mistõttu ülikooli astudes oli ta oma valikus kindel ega kaalunud tõsisemalt ühtegi teist võimalust. «Keskkooli lõpuklassis filosoofiaalaseid raamatuid lugedes tekkis nii palju küsimusi inimese psüühika kohta maailmas,» jutustab ta.

1993. aastal alguse saanud kõrgharidustee seadis noor mees kohe alguses esmatähtsaks, mis tagasi vaadates nõudis omajagu ohvreid. Ka mitmed suhted purunesid õpingute aastail just seetõttu, et noormees oli sunnitud valima, kas pühendada aega filosoofiale või neiule. Mölderi sõnul ei saanud ta filosoofiat poole südamega teha.

«Kuna tegin kahte eriala (filosoofia ja psühholoogia) korraga ja võtsin juurde veel hulganisti silmaringi laiendavaid aineid, siis ega seltsieluks aega ei jäänudki,» tõdeb mees. «Koolipäevad olid sisukad, tihti toimusid loengud pikemate pausideta hommikust hilisõhtuni.»

Samas aitas pühendumus ja sügav huvi teadmiste vastu rasked ajad üle elada. Humoorika näitena toob ta Margo Laasbergi ainekursuse briti filosoofiast, kuhu hilisõhtuse toimumisaja tõttu ilmus semestri edenedes üha vähem kuulajaid. «Lõpuks jäin täiesti üksi,» sõnab Mölder. «Ja siis olimegi kahekesi, omamoodi naljakaski: õhtul hilja peab üks eestlane teisele eestlasele inglise keeles loengut.»

 

Võõrsil tippfilosoofiks

 

Kuigi üliõpilase elu polnud ka tollal kerge – Mölder on varem öelnud, et stipendiumide toeta poleks tema haridustee saanud olla selline, nagu ta oli –tal õnnestus korduvalt mainekatesse välisülikoolidesse pääseda. Esimest korda täiendas ta end Oxfordis ning 2000. aastal kaitses Cambridge’is teist magistrikraadi.

Küllap just välisülikoolide kogemus on Mölderi töösse toonud rahvusvahelise mõõtme. Kui kodumaal võib tipptasemel filosoofid ühe käe sõrmedel kokku lugeda, siis näiteks ainuüksi Oxfordis õpetab üle poolesaja rahvusvaheliselt tunnustatud mõtleja. Nüüd oskab mees isiklikust kogemusest kokku viia paljude tippfilosoofide nimed, näod ja ideed.

Samas tõdeb Mölder, et nende õpinguaastatega on ilmnenud tõsiasi, kui vähe eurooplased eestlasi tunnevad. «Halenaljakas juhus oli Oxfordis, kui kooliaasta alguses tutvustati tudengeid eksootilistest paikadest – üks Eritreast ja teine Estoniast,» räägib mees. «Üks raamatukoguhoidja tundis huvi, kas pääsesime Leedu poolt tulnud tankirünnakust eluga.»

Samas pole see tema hinnangul ainult suurte rahvuste probleem. «Ma ei ole sugugi kindel, et iga eestlane oskaks nimetada ja leida kaardilt kõik Jugoslaavia lagunemisel tekkinud uued riigid,» toob ta näiteks.

Paralleelselt teadustööga on Mölder viimased 16 aastat osalenud analüütilise filosoofia seminari tegevuses. Algselt füüsikust filosoofi ja kirjaniku Madis Kõivu poolt juhitud tööringis vaidlevad kümmekond teadlast-tudengit kõikvõimalike filosoofiliste probleemide üle.

Õppejõu töös puutub Mölder kokku eesti filosoofia tulevikuga, millele annab omalt poolt kiitva hinnangu. Ühtlasi lükkab ta resoluutselt ümber kirjanik Valmar Adamsi poolt öeldu, nagu piiraks eestlasi heaks filosoofiks saamisel rahvuslik identiteet. «Ta küsis, miks prantslastel ja sakslastel olid oma tippfilosoofid, aga meil mitte,» räägib Mölder. «Asi pole mitte niivõrd rahvuses, kuivõrd selles, et muu Euroopa oli meist sotsiaalselt ja majanduslikult arenenum.»

 

Eesti pole ääremaa

 

Pealegi on käesolev sajand filosoofiaga tegelemiseks eriline aeg. Nagu kinnitas Mölderi doktoritöö juhendaja Wolfgang Spohn, on varasemate aegadega võrreldes filosoofiaga tegelejate hulk tohutult kasvanud. Pealegi on nüüd filosoofid mõtlemises vabad autoritaarsete ideoloogiate loodud piirangutest ning ainsaid kitsendusi seavad mõtlejad endale vajadusel ise.

Samas tuleks tänastele õppuritele kasuks õpingute nominaalaja pikendamine neljale aastale, nagu varem, sest filosoofia sügavamaks tunnetuseks on tarvis aega valdkonna kirjanduse põhjalikuks käsitlemiseks. Ka kooli kõrvalt töötamine näpistab paratamatult tudengite aega, on Mölder veendunud.

Euroopa nimekamate teaduskeskustega võrdlusmomenti luues hindab Mölder Tartu ülikooli taset kõrgelt. Enda sõnul pole tal plaanis veel nii pea välismaale õpetama minna, põhjuseks – «kes siis meie eest eesti keeles õpetab, kui mitte meie ise». Kuigi osalt on tegu südameasjaga, polevat ka välismaine tase midagi, mida siin ei saavuta.

«Ma ei arva, et me peaksime lahutama Eesti ja välismaa, pigem oleme nüüd sellesama välismaa osa, kus räägitakse eesti keelt,» põhjendab ta. «Võin kinnitada, et välismaine teadus ei ole kvalitatiivselt mingi omaette tase, me pole mingil juhul ääremaa!»

 

*«Mind ascribed : an elaboration and defence of interpretivism» (2010), John Benjamins Publishing Company, Bruno Mölder

 

KOMMENTAAR
Margit Sutrop

TÜ filosoofia osakonna juhataja, praktilise filosoofia professor

 

Minu esimene mälestus Brunost on vahendatud: mäletan professor Jüri Alliku kirjutatud soovitust Brunole mingile stipendiumile kandideerimisel. Soovitus oli kirjutatud ülivõrdes ja see lõppes sõnadega, et Bruno on ebatavaliselt intelligentne inimene, kellega on huvitav vestelda kõigil teemadel. Hiljem olen saanud veenduda, kui tõsi see on. Bruno teab tõesti palju ja oskab vaadata asjadele sellise nurga alt, et hakkad neid isegi uues valguses nägema. Tal on analüütiliselt terav mõistus, suur huvi maailma asjade vastu ja ta on loominguliselt andekas. Tal on ka väga hea lastetuba: külla tulles toob ta alati lilli.

Brunole mõeldes tuleb mul meelde ütlemine «vaga vesi, sügav põhi». Esmapilgul jätab ta tasase ja kinnise inimese mulje, aga väiksemas seltskonnas võib temast saada seltskonna hing. Ta on väga vaimukas ja tema kalambuurid panevad teinekord ahhetama. Mäletan üht naljakat situatsiooni Konstanzi ajast. Ühel laupäeva hommikul läksime Eesti stipendiaatide seltskonnaga üle Saksa piiri Šveitsi, kus peeti vanakraami laata. Lõbusas tujus arutasime, mida keegi osta tahab. Bruno ütles, et tema vist ei saa ostmisega hakkama, sest ta tahab osta ühte jullat, aga ei tea, kuidas saksa keeles «julla» on.

Filosoofias on väga oluline oskus teha küsitavaks see, mida teised (kaasa arvatud teadlased) on pidanud enesestmõistetavaks. Brunol on see oskus olemas. Tal on ka põhjalikkust ja püsivust otsida küsimustele vastuseid ja mis eriti tore, ta paistab nakatavat ka noori. Juba on tal kaks innukat doktoranti ja kujunemas oma uurimisrühm. Ma arvan, et noore teadlase preemia on alles algus. Pange tähele, me veel kuuleme temast.