- Reset + PDFPrindi

"Andri Harkmann jagab ennast kahe väe vahel", Põhjarannik, 23. veebruar 2011

23.02.2011

Gerli Romanovitš

 

Afganistani kogemusega Ida-Virumaalt pä­rit staabiveebel Andri Harkmann, kes õpetab kaitseväe ühendatud õppeasutustes õpetamise õpe­tamist ja võtab sel aastal presidendilt vastu tee­netemärgi, tunnistab, et tema suurimaks väljakut­seks elus on oma nelja lapse kasvatamine korrali­keks Eesti kodanikeks ning see ülesanne ei ole vä­hemtähtis kui Eesti välismissioonid Afganista­nis või tema panus Eesti kaitsmisele kodus.

 

Te olite noorusajal punkar. Kas teie puhul kehtib väide, et igast korralikust punkarist saab ükskord väikekodanlane? Või vähemalt korralik ja sea­duskuulekas inimene.

Absoluutselt. Seaduskuule­lik ja korralik kindlasti.

 

Nii tormilisi asju omal ajal ei tehtud, mis oleksid edaspi­dist karjääri mõjutama haka­nud, ja mingeid korrarikku­misi sellest ajast ette näida­ta pole?

Ütleme jah, et punkariks olemine piirdus toona soen­gu, nahkjope ja vana hea kas­setiga, mis mängis Kulot. Kui need tingimused olid täidetud, siis olid juba punkar valmis.

 

Mis juhtub, et ühest mässu­meelsest noorest mehest saab ühel hetkel sõjaväelane?

Juhtub see, et see mässu­meelne inimene proovib või­malikult paljud asjad nooru­ses ära ning kui on keegi, kes aitab tal neid valikuid natuke suunata, siis saab temast sea­duskuulelik kodanik, ja kui te­mast saab veel sõjaväelane, siis on see ju lausa krooniks sinna otsa.

 

Millest sõjaväelase karjäär alguse sai? Tavalisest ajateenimisest?

Jah, pärast keskkooli lõp­pu läksin ajateenistusse ning nähes oma ülemate pingutusi, kuidas nad üritavad meid õpe­tada, sain soovi teha asju pare­mini ja mõtestatumalt. Sealt see soov tuli.

 

Ajateenistusse läksite il­ma soovita sõjaväelaseks ha­kata, vaid soovist see kaelast ära saada?

Kui ma astusin, siis mul sõ­javäelaseks saamise soovi ei olnud, ajapikku see aga süve­nes, eriti lõpupoole, kui ma sain aru, et asi pole üldse hull ja sõjaväelasena on võimalik väga edukalt teenida.

Läksin ajateenistusse güm­naasiumi lõpus. See oli tead­lik valik, et ma ei hakka tege­ma mitte midagi muud, enne kui ajateenistus läbitud. See oli väga vabatahtlik, aga alg­ne eesmärk oli siiski kaelast ära saada ja vaadata, mis ma edasi teen. Ent valikute hulka kuulus ka sõjaväelaseks saa­mise võimalus.

 

Mingit lapsepõlveunistust mingist ametist ei olnud?

Oli ikka. Tahtsin tegelikult suusatajaks saada. Üheksa­aastaselt teadsin täpselt, et mi­nust saab suusatamise maail­mameister.

 

Suusatate hobi korras siia­maani?

Jah, ma olen kolmekordne kaitseväe meister, sellest aas­tast ka Kaitseliidu meister, nii et ma teen seda hobi korrast natuke aktiivsemalt. Talvel olen igal vabal momendil te­gelikult suusarajal.

 

Kuidas on karjäär sõjaväes läinud? Millest alustasite?

Alustasin tegelikult oma kodupataljonis rühmaülema ko­husetäitjana ja pärast seda tu­li edasi minna, läksin lahingu­kooli vanemohvitseride kur­susele, pärast selle lõpetamist jäin kaitseväe lahingukooli all­ohvitsere õpetama ja sealt see alguse sai. Sealt edasi läks ju­ba kaitseväe ühendatud õppe­asutuste ülesehitamiseks. Seal ma õpetan praegu, kuidas aja­teenijaid õpetada, ehk siis õpe­tan õpetajaid õpetama.

 

Kas ajateenijate õpetami­ne on teistsugune töö kui koo­lis laste õpetamine?

Erinevus on selles, et aja­teenijad on täiskasvanud ini­mesed. Täiskasvanud inimes­te õpetamine on pisut teistsu­gune. Sõjakoolis see väga kee­ruline ei ole, sest sinna tulles on inimene teinud teadliku va­liku, nad teavad, mida nad ta­havad, ning on motiveeritud. Motiveeritus on üks väga olu­line asi. Mulle meeldivad noo­red inimesed, kes teavad, mi­da nad tahavad.

 

Kas ajateenijate motiveeri­mine on keeruline ja mõne pu­hul see ülesanne ei teostu?

Ma ei ütleks, et see on kee­ruline. Motiveerimiseks on vä­ga palju meetodeid. Kui üldi­sest lähenemisest ei piisa, siis on võimalik inimesega indivi­duaalselt tegeleda. Mina otse­selt ajateenijate õpetamisega väga palju tegelenud ei ole, ku­na ma pole rühmaülema tööd oma elus pikalt teinud, aga vä­ga oluline roll on seal just üle­matel, kes peaksid olema ees­kujuks.

 

Mis on need asjad, mis olek­sid teie jaoks väljakutse ja mi­da te veel teha tahaksite?

Teenistuse koha pealt rah­vusvahelisel tasemel NATO lii­nis teiste riikide allohvitseride õpetamine ja nõustamine oleks väljakutse, millest hea meele­ga kinni haaraks.

Muidu aga on minu suuri­maks väljakutseks oma laste tublideks, oma isamaad aus­tavateks ilmakodanikeks saa­mise suunamine ja kasvata­mine.

 

Kas rahvusvahelisel tase­mel väljaõppe vedamine oleks reaalne?

Jah, see on täitsa reaalne, me kuuleme ju kogu aeg eest­lastest, kes on välisteenistu­ses. Kohti on, tuleb ainult va­lida ja vaadata, milline oleks õige.

 

Afganistani missioonil osa­lemine demineerimisosakonna julgestusmeeskonna ülemana oli ka kahtlemata väljakutse.

Sellel ajal kui ma seal käi­sin olin ma 33-34aastane, mul oli selleks ajaks neli last ja see oli kahtlemata väljakutse nii minule kui tervele perele. Te­gelikult neile veel enam kui mulle.

 

Kas president poleks pida­nud teenetemärki andma hoo­pis naisele, kes nelja lapsega üksi koju jäi?

Täiesti õige. Riik peaks se­nisest enam tunnustama neid naisi, emasid, kes missiooni ajaks koju jäävad. Arvan, et neil on siin kodus raskem kui meil seal.

 

Kui palju kohapeal olles pe­rele mõtlesite?

Palju. Tegelikult väga palju. Sellele, kuidas nad seal hak­kama saavad, aga ka sellele, mis saab siis, kui minuga mi­dagi peaks juhtuma. Mõtle­sin ka kõikide nende garantii­de peale, mida riik annab, ja täitsin ära kõik vajalikud pa­berid, mis on kohustuslikud, kuid suhtusin nendesse seda hoolikamalt.

 

Hirm oli ka? Või soov üm­ber mõelda?

Ikka oli hirm. Enesealalhoiuinstinkt töötas palju. Sellest tuli aga võitu saada, mõeldes oma perele, oma meeskonnale ja Afganistanis tehtu vajalik­kusele ning keskendudes roh­kem igapäevatööle seal. 

 

Arvestasite ka kõige hulle­maga?

Jah, sinna minnes pead ar­vestama võimalusega, et sa saad haavata või juhtub see kõige hullem. Ei oleks õige öelda, et olin tegelikult ka val­mis kõige hullemaks, aga ar­vestasin sellega, et see võib juhtuda.

 

Midagi väga hullu teie tee­nistuse ajal Afganistanis ei juhtunud?

Midagi väga hullu õnneks mitte. Väiksemaid kriimustu­si ehk siis kuulihaavu oli. Mi­dagi suuremat õnneks mitte. Aga väiksemaid "kriimustusi" on ikka.

 

Kuidas selline kriimustada saamine mõjub? Näiteks moti­vatsioonile.

Need mehed, kes kriimus­tada said, olid tavalisest enam motiveeritud. Nad olid valmis jätkama niipea kui valu möö­das. Pigem oli keerulisem nen­de inimestega, kes oma kaas­laste kriimustada saamist pealt nägid.

 

Kas hoolimata sellest, et sõdurid saavad kohapeal krii­mustada ning laiem avalikkus tegelikult seda ei tea, sest aja­kirjandus kajastab vaid suu­remaid haavatasaamisi, olete veendunud selle missiooni va­jalikkuses?

Olen. Hoolimata nendest kriimustada saamistest, on see missioon vajalik.

Seal on kaks suuremat as­pekti. Esiteks on meie suurust arvestades väga vajalik panus­tada ühisesse projekti NATO mastaabis. Just selline eestlas­te julge ja ennastohverdav te­gutsemine Afganistanis näitab, et me oleme täieõiguslik liige rahvusvahelistes organisatsioo­nides koos kõigi hüvedega, mis laienevad liikmesriigile, ja tei­seks muutub läbi eestlaste te­gemiste seal tegelikult ka Afga­nistani eluolu turvalisemaks -see lihtsalt võtab aega.

 

Teie suusahobist me juba rääkisime. Millega te veel te­gelete?

Ma mängin ka võrkpalli, rannavollet ja rullsuusatan. Lisaks sellele on minu kahe tütre iluuisutamistreeningud ning võistlemine väga heal ta­semel saanud ka minu hobiks. Suudan vahet teha iluuisuta­mise eri elementide ja hüpe­te vahel.

 

See tähendab, et jagate kõi­ki axel eid ja flip'e, mida uisu­tajad jääl teevad?

Isegi kui ma seda ise ei tea, siis tütred teevad selle mulle vaatamise ajal selgeks. Ma saan kohe teada, kas mõni asi uisuta­jal õnnestus või ebaõnnestus, ning oskan enam-vähem ette ennustada punktisummat, mis nad saada võiksid.

 

Kas te ei olegi 24 tundi sõ­javäelane?

Ei, staabiveebel Andri Harkmann ei ole 24 tundi sõ­javäelane ja pärast teenistuspäeva pühendab ta ennast oma teisele väele ehk oma perele. Küll on tal olemas 24tunnine valmisolek juhuks, kui riigil on teda vaja, ning sellisel juhul on ta valmis oma riiki ka oma elu hinnaga kaitsma.