-
Reset
+
"Andri Harkmann jagab ennast kahe väe vahel", Põhjarannik, 23. veebruar 2011
23.02.2011
Gerli Romanovitš
Afganistani kogemusega Ida-Virumaalt pärit staabiveebel Andri Harkmann, kes õpetab kaitseväe ühendatud õppeasutustes õpetamise õpetamist ja võtab sel aastal presidendilt vastu teenetemärgi, tunnistab, et tema suurimaks väljakutseks elus on oma nelja lapse kasvatamine korralikeks Eesti kodanikeks ning see ülesanne ei ole vähemtähtis kui Eesti välismissioonid Afganistanis või tema panus Eesti kaitsmisele kodus.
Te olite noorusajal punkar. Kas teie puhul kehtib väide, et igast korralikust punkarist saab ükskord väikekodanlane? Või vähemalt korralik ja seaduskuulekas inimene.
Absoluutselt. Seaduskuulelik ja korralik kindlasti.
Nii tormilisi asju omal ajal ei tehtud, mis oleksid edaspidist karjääri mõjutama hakanud, ja mingeid korrarikkumisi sellest ajast ette näidata pole?
Ütleme jah, et punkariks olemine piirdus toona soengu, nahkjope ja vana hea kassetiga, mis mängis Kulot. Kui need tingimused olid täidetud, siis olid juba punkar valmis.
Mis juhtub, et ühest mässumeelsest noorest mehest saab ühel hetkel sõjaväelane?
Juhtub see, et see mässumeelne inimene proovib võimalikult paljud asjad nooruses ära ning kui on keegi, kes aitab tal neid valikuid natuke suunata, siis saab temast seaduskuulelik kodanik, ja kui temast saab veel sõjaväelane, siis on see ju lausa krooniks sinna otsa.
Millest sõjaväelase karjäär alguse sai? Tavalisest ajateenimisest?
Jah, pärast keskkooli lõppu läksin ajateenistusse ning nähes oma ülemate pingutusi, kuidas nad üritavad meid õpetada, sain soovi teha asju paremini ja mõtestatumalt. Sealt see soov tuli.
Ajateenistusse läksite ilma soovita sõjaväelaseks hakata, vaid soovist see kaelast ära saada?
Kui ma astusin, siis mul sõjaväelaseks saamise soovi ei olnud, ajapikku see aga süvenes, eriti lõpupoole, kui ma sain aru, et asi pole üldse hull ja sõjaväelasena on võimalik väga edukalt teenida.
Läksin ajateenistusse gümnaasiumi lõpus. See oli teadlik valik, et ma ei hakka tegema mitte midagi muud, enne kui ajateenistus läbitud. See oli väga vabatahtlik, aga algne eesmärk oli siiski kaelast ära saada ja vaadata, mis ma edasi teen. Ent valikute hulka kuulus ka sõjaväelaseks saamise võimalus.
Mingit lapsepõlveunistust mingist ametist ei olnud?
Oli ikka. Tahtsin tegelikult suusatajaks saada. Üheksaaastaselt teadsin täpselt, et minust saab suusatamise maailmameister.
Suusatate hobi korras siiamaani?
Jah, ma olen kolmekordne kaitseväe meister, sellest aastast ka Kaitseliidu meister, nii et ma teen seda hobi korrast natuke aktiivsemalt. Talvel olen igal vabal momendil tegelikult suusarajal.
Kuidas on karjäär sõjaväes läinud? Millest alustasite?
Alustasin tegelikult oma kodupataljonis rühmaülema kohusetäitjana ja pärast seda tuli edasi minna, läksin lahingukooli vanemohvitseride kursusele, pärast selle lõpetamist jäin kaitseväe lahingukooli allohvitsere õpetama ja sealt see alguse sai. Sealt edasi läks juba kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülesehitamiseks. Seal ma õpetan praegu, kuidas ajateenijaid õpetada, ehk siis õpetan õpetajaid õpetama.
Kas ajateenijate õpetamine on teistsugune töö kui koolis laste õpetamine?
Erinevus on selles, et ajateenijad on täiskasvanud inimesed. Täiskasvanud inimeste õpetamine on pisut teistsugune. Sõjakoolis see väga keeruline ei ole, sest sinna tulles on inimene teinud teadliku valiku, nad teavad, mida nad tahavad, ning on motiveeritud. Motiveeritus on üks väga oluline asi. Mulle meeldivad noored inimesed, kes teavad, mida nad tahavad.
Kas ajateenijate motiveerimine on keeruline ja mõne puhul see ülesanne ei teostu?
Ma ei ütleks, et see on keeruline. Motiveerimiseks on väga palju meetodeid. Kui üldisest lähenemisest ei piisa, siis on võimalik inimesega individuaalselt tegeleda. Mina otseselt ajateenijate õpetamisega väga palju tegelenud ei ole, kuna ma pole rühmaülema tööd oma elus pikalt teinud, aga väga oluline roll on seal just ülematel, kes peaksid olema eeskujuks.
Mis on need asjad, mis oleksid teie jaoks väljakutse ja mida te veel teha tahaksite?
Teenistuse koha pealt rahvusvahelisel tasemel NATO liinis teiste riikide allohvitseride õpetamine ja nõustamine oleks väljakutse, millest hea meelega kinni haaraks.
Muidu aga on minu suurimaks väljakutseks oma laste tublideks, oma isamaad austavateks ilmakodanikeks saamise suunamine ja kasvatamine.
Kas rahvusvahelisel tasemel väljaõppe vedamine oleks reaalne?
Jah, see on täitsa reaalne, me kuuleme ju kogu aeg eestlastest, kes on välisteenistuses. Kohti on, tuleb ainult valida ja vaadata, milline oleks õige.
Afganistani missioonil osalemine demineerimisosakonna julgestusmeeskonna ülemana oli ka kahtlemata väljakutse.
Sellel ajal kui ma seal käisin olin ma 33-34aastane, mul oli selleks ajaks neli last ja see oli kahtlemata väljakutse nii minule kui tervele perele. Tegelikult neile veel enam kui mulle.
Kas president poleks pidanud teenetemärki andma hoopis naisele, kes nelja lapsega üksi koju jäi?
Täiesti õige. Riik peaks senisest enam tunnustama neid naisi, emasid, kes missiooni ajaks koju jäävad. Arvan, et neil on siin kodus raskem kui meil seal.
Kui palju kohapeal olles perele mõtlesite?
Palju. Tegelikult väga palju. Sellele, kuidas nad seal hakkama saavad, aga ka sellele, mis saab siis, kui minuga midagi peaks juhtuma. Mõtlesin ka kõikide nende garantiide peale, mida riik annab, ja täitsin ära kõik vajalikud paberid, mis on kohustuslikud, kuid suhtusin nendesse seda hoolikamalt.
Hirm oli ka? Või soov ümber mõelda?
Ikka oli hirm. Enesealalhoiuinstinkt töötas palju. Sellest tuli aga võitu saada, mõeldes oma perele, oma meeskonnale ja Afganistanis tehtu vajalikkusele ning keskendudes rohkem igapäevatööle seal.
Arvestasite ka kõige hullemaga?
Jah, sinna minnes pead arvestama võimalusega, et sa saad haavata või juhtub see kõige hullem. Ei oleks õige öelda, et olin tegelikult ka valmis kõige hullemaks, aga arvestasin sellega, et see võib juhtuda.
Midagi väga hullu teie teenistuse ajal Afganistanis ei juhtunud?
Midagi väga hullu õnneks mitte. Väiksemaid kriimustusi ehk siis kuulihaavu oli. Midagi suuremat õnneks mitte. Aga väiksemaid "kriimustusi" on ikka.
Kuidas selline kriimustada saamine mõjub? Näiteks motivatsioonile.
Need mehed, kes kriimustada said, olid tavalisest enam motiveeritud. Nad olid valmis jätkama niipea kui valu möödas. Pigem oli keerulisem nende inimestega, kes oma kaaslaste kriimustada saamist pealt nägid.
Kas hoolimata sellest, et sõdurid saavad kohapeal kriimustada ning laiem avalikkus tegelikult seda ei tea, sest ajakirjandus kajastab vaid suuremaid haavatasaamisi, olete veendunud selle missiooni vajalikkuses?
Olen. Hoolimata nendest kriimustada saamistest, on see missioon vajalik.
Seal on kaks suuremat aspekti. Esiteks on meie suurust arvestades väga vajalik panustada ühisesse projekti NATO mastaabis. Just selline eestlaste julge ja ennastohverdav tegutsemine Afganistanis näitab, et me oleme täieõiguslik liige rahvusvahelistes organisatsioonides koos kõigi hüvedega, mis laienevad liikmesriigile, ja teiseks muutub läbi eestlaste tegemiste seal tegelikult ka Afganistani eluolu turvalisemaks -see lihtsalt võtab aega.
Teie suusahobist me juba rääkisime. Millega te veel tegelete?
Ma mängin ka võrkpalli, rannavollet ja rullsuusatan. Lisaks sellele on minu kahe tütre iluuisutamistreeningud ning võistlemine väga heal tasemel saanud ka minu hobiks. Suudan vahet teha iluuisutamise eri elementide ja hüpete vahel.
See tähendab, et jagate kõiki axel eid ja flip'e, mida uisutajad jääl teevad?
Isegi kui ma seda ise ei tea, siis tütred teevad selle mulle vaatamise ajal selgeks. Ma saan kohe teada, kas mõni asi uisutajal õnnestus või ebaõnnestus, ning oskan enam-vähem ette ennustada punktisummat, mis nad saada võiksid.
Kas te ei olegi 24 tundi sõjaväelane?
Ei, staabiveebel Andri Harkmann ei ole 24 tundi sõjaväelane ja pärast teenistuspäeva pühendab ta ennast oma teisele väele ehk oma perele. Küll on tal olemas 24tunnine valmisolek juhuks, kui riigil on teda vaja, ning sellisel juhul on ta valmis oma riiki ka oma elu hinnaga kaitsma.