- Reset + PDFPrindi

"Presidendi vastuvõtu noorim külaline Erik: üritus polnud nii ametlik kui arvasin", Delfi, 7. märts 2011

07.03.2011

Noorte hääl tegi intervjuu vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtul käinud kõige noorema külalisega – Tallinna Reaalkooli 11. klassi õpilase Erik Tamrega(17). Erik on olümpiaadide täht: tervelt 9 korral on poiss tunnistatud vabariigi parimaks ja seda nii keemias, füüsikas, matemaatikas, astronoomias kui ka geograafias. Rahvusvahelistelt olümpiaadidelt on Erik koju naasnud kahe kuld, ühe hõbe ja nelja pronksmedaliga.

 

Erik, kui suure üllatusena tuli kutse presidendi vastuvõtule?

Kutse presidendi vastuvõtule ei tulnud suure üllatusena, sest olin kuulnud, et ka varasematel aastatel on rahvusvahelistel võistlustel (sh olümpiaadidel) Eestit edukalt esindanud õpilasi vastuvõtule kutsutud. Enne kutse saamist ma seda muidugi teadlikult ei oodanud – miks peakski, arvestades, et kutse tuli juba novembri lõpus, mitu kuud enne vastuvõttu ennast. Nähes, et postkastis lebab presidendi kantselei poolt saadetud kiri, olin siiski juba suhteliselt kindel, mida ümbrikust leida võib. 

 

Kelle valisid enda kaaslaseks?

Valisin kaaslaseks oma klassikaaslase nimega Heilike Toming. Miks? Sest ta on tore tüdruk ja ma saan temaga hästi läbi. Ka olin kindel, et ta on piisavalt julge ja kompleksivaba, et mitte sellisest kutsest endale probleemi teha või liigselt närvitseda – vastuvõtul käimine oli lihtsalt huvitav kogemus, mida polegi paljudele antud võimalust saada. 

 

Mis oli vastuvõtul kõige huvitavam?

Vastuvõtt möödus igati edukalt, olles palju sõbralikum üritus, kui olin varem arvanud – õhkkond polnud kaugeltki nii ametlik, kui enne pelgasin. Lisaks paistis, et suur osa vastuvõtule kutsutuid kartis kätlemistseremooniat hoopis enam kui meie, kusjuures tegelikult tõsist põhjust just kui polnudki. Eriti hästi tuli nende hirmude asjatus muidugi välja pärast seda, kui kardetud ettevõtmine möödas oli.

Mulle vastuvõtul öeldust tähenduslikem oli vast Toomas Eduri lihtne soovitus: „Kõige olulisem on jääda iseendaks.“ See pole mingi uusavastus, aga maailmas, kus meist igaüht mõjutab tohutult palju erinevaid huvigruppe, tuleb seda tõesti aeg-ajalt meelde tuletada. Endale ja teistele. 

 

Millised on Sinu tulevikuplaanid? Kas näed end tulevikus pigem ettevõtjana või poliitikuna?

Käin 11. klassis. Mis edasi saab, on väga keeruline öelda: kui pole teada, kas minna õppima keeleteadust või tuumafüüsikat, pole vist mingeid muid ennustusi võimalik teha. Üsna suure kindlusega võin tõdeda, et lähen ülikooli – kah mul üllatus.

Siiski, ilmselt ei jää ma kõrgharidust omandama Eestisse, arvestatavaim kandidaat on Suurbritannia: lisaks suurepärastele ülikoolidele pakuks selline variant võimaluse lähendada hädavajalikku inglise keele oskust seda keelt emakeelena rääkiva inimese tasemele (ega tal pole praegu ka midagi häda, aga muretsema peaks siis, kui arenguruumi enam ei oleks – loodetavasti seda olukorda ei teki).

Õnneks on mul veel aega mõelda, kuigi mitte nii palju, kui mulle meeldiks. Ausalt öeldes on mul sügavad kahtlused nii ettevõtjaks kui ka poliitikuks hakkamise suhtes: tahaks uskuda, et võimalusi on teisigi, täna ehk enam kui kunagi varem. 

 

Millised on Sinu arvates tänapäeva noorte positiivsed ja negatiivsed käitumismallid ja tõekspidamised?

Võib-olla on selle kohta öelda nii palju, et parem on mitte alustada... Hästi lühidalt: negatiivse trendina võib välja tuua tähelepanu- ja keskendumisvõime järkjärgulise vähenemise – mingi temaatika vastu suudetakse huvi tunda aina vähem ja aina lühemat aega, muu hulgas ilmneb see näiteks vestlustes, kus ei olda suutelised kaaslast ära kuulama (lugupidamatus?). Seetõttu kiputakse nii mõnegi asja ütlemisest loobuma (nagunii ju ei kuulata), aga suur osa inimestevahelisi arusaamatusi saabki alguse sellest, et me ei taha omavahel rääkida.

Positiivseid asju kargas mulle pähe hoopis rohkem kui negatiivseid – see on hea märk. Kõige olulisem on ehk see, et enamik meist on tõesti avatud uutele mõtetele ja seda on hädasti vaja, sest neid mõtteid tuleb sisse uksest ja aknast. Noortes on piisavalt lapselikkust, et kõike uut põnevusega jälgida ja tähele panna, uskuda ja unistada. Ühiskonnas tervikuna on seda kahetsusväärselt vähe, aga uue aja lapsed peavad olema teistsugused.

Need olid lihtsalt mõned näited palju pikemast nimekirjast – inimesed on nii keerulised olevused, et selliseid tähelepanekuid võiks teha lõpmatuseni. Jumal tänatud – muidu oleks jube igav.

 

Intervjuu Delfi veebilehel.