© Chan Chao (NDI) Teisipäev, 10 Detsember 2013 15:24
Austatud Madeleine, ekstsellentsid, daamid ja härrad!
Olen uhke teie 30. aastapäeval mulle osutatud au üle. Mõneti kurb on siiski tõdeda, et teie organisatsioon on minust poole noorem, kuigi mul on tunne, et olete olemas olnud kogu mu elu.
Me oleme Eestis teinud e-riigi edendamiseks asju, mis on tunduvalt kaasa aidanud selle edule. Üks neist on turvalise e-identiteedi olemasolu, mis garanteerib, et veebis suhtleja on see, kes ta väidab end olevat. Aga olulised on ka seadused, mis on vaba ja turvalise e-teenuste võrgustiku loomist soodustanud. Seadus, mis määrab, et riik ei tohi küsida kodanikult andmeid, mis tal on juba olemas. Ja see, et kodanik on ise oma andmete omanik ja tal on õigus teada, kes ja kuidas neile ligi pääseb.
Tänu sellele oleme lisaks e-teenustele ka näiteks jõudnud proovida veebi teel ideid genereerides Standfordi professori James Fishkini visioneeritud arutlevat demokraatiat. Selle lühikese aja jooksul, mida jõuan siin täna kasutada, soovingi öelda paar sõna demokraatia, vabaduse ja infoajastu kohta – ja ka murede kohta, mida on sellega seoses põhjust tunda.
Vanemad teist ehk mäletavad, kui Marshall McLuhan kirjutas 1960ndatel, et kogu maailm on üks küla. Televisiooniajastul tähendas see, et maailmas aset leidnud sündmused, nagu näiteks surmasaamised Vietnamis, olid teada kõigile. Toona ei olnud maailmaküla metafoor siiski veel päris paikapidav. Saime muu maailma sündmustest teada ainult siis, kui telejaamade toimetajad või suletud ühiskondade tsensorid lubasid meil neist teada saada. Erinevalt päris külast olime ikkagi kaitstud – keegi ei saanud tegelikult meist midagi teada.
Internet on olukorda aga muutnud. Nüüd elame tõepoolest ühes globaalses külas. Praegusel ajal võib kes tahes saada meie kohta sama palju või isegi rohkem infot kui 100 aastat tagasi teadis mõnisada inimest minu Lõuna-Eestis elanud vanaisast. Me oleme kõigil nagu peopesa peal.
See on tühine tõsiasi, aga mõelge ka sellele, et viimase 150 aasta jooksul on sajad tuhanded inimesed külakogukonna maha jätnud ja läinud linna, teise riiki või hoopis teisele poole ookeani. Mõni põgenes vaesuse eest, mõni tahtis pääseda väikelinna kogukonnast, kus kõik teadsid temast kõike. Mäletate ju neid eelmise sajandi esimese poole haridusromaane?
Puhtalt lehelt enam alustada ei saa. Alati on meie kohta midagi leida. Vaid mõne klahvivajutusega saab igaüks meist teada kõike, mida hing ihkab. Ja ma ei räägi siin kõike teadvast ja kontrollivast valitsusest.
Tänapäeva tehnoloogia on toonud meid tagasi külla. Valitsuste, Google'i, nutitelefoni laaditud rakenduste ja krediitkaardi kasutamise tõttu oleme nagu avatud raamatud. See mõjutab oluliselt meie arusaama valgustusajastu kahest nurgakivist – liberaalsest demokraatiast ja privaatsusest.
Tänapäeva liberaalse demokraatia alused on enamjaolt vaid neli sajandit vanad. Thomas Hobbes arutles, milline anarhia oleks inimeste elu, kui ei oleks organiseeritud ühiskonda – kõik sõdiksid kõigi vastu –, ning John Locke pakkus välja teoreetilise lahenduse sõlmida valitsuse ja rahva vahel leping. Seda on korduvalt katsetatud ja täiustatud nii praktikas kui ka teoorias: Peter Zenger, Voltaire, Ameerika föderalistide artiklikogumik "Federalist", Thomas Paine ja John Stuart Mill, lisaks veel Isaiah Berlin oma loengus kahest vabaduse kontseptsioonist ja lugematul hulgal teisi.
Täna õhtul tuleb rõhutada, et kuigi maailm on teinud läbi tohutud muutused – tööstusajastu, kosmoseajastu, massikommunikatsioon, raadio ja televisioon –, oleme seni ikkagi edukalt saavutanud liberaalse demokraatia ja arengu, eelkõige tehnilise arengu. Teeme seda veel kord, aga praegu on keerulised ajad.
Kui mõtleja ja ansambli Grateful Dead laulutekstide autor John Perry Barlow ütles 1996. aastal oma "Küberruumi iseseisvuse deklaratsioonis", pöördudes valitsuste poole, et "teie õiguslikud kontseptsioonid, nagu omand, väljendusvabadus, identiteet, liikumine ja kontekst, ei kehti meie kohta," oli tal õigus (võiks veel lisada, et loetelust puudub privaatsus). Tal oli rohkem õigus, kui me arvatagi oskasime, sest praegusel internetiajastul oleme tagasi organiseeritud ühiskonna eelses asjas, millest rääkis Thomas Hobbes. Selles maailmas sõdivad liiga sageli kõik kõigi vastu.
Kunagi vaid väljamõeldisena kirjeldatud jälitustegevus – 1948. aastal välja antud teoses "1984" kirjeldatud kahesuunaline televisioon – on nüüd igas arvutis täiesti võimalik, kui me selle kaamerat just kinni ei teibi. Mobiiltelefonid on mikrofonid. Lisaks annavad nad teistele teada, kus me mis tahes hetkel oleme. Suur Andmekogu teab ja oskab meie kohta järeldusi teha oluliselt rohkem, kui kunagi suutis Suur Vend. Ja seda kõike ka ilma riigita – seda suudavad üksikisikud ja ettevõtted. Lihtsalt riik suudab seda veel paremini.
Nagu Rebeccah McKinnon ja Evgeny Morozov on jahmatavalt näidanud, suudavad autoritaarsed riigid kasutada ja kasutavadki IT-võimalusi sama hästi kui demokraatlikud riigid ning kuna neil ei kehti liberaalse demokraatia piirangud, jätavad nad oma kodanikud selle abil nende õigustest hoopis ilma.
Praegusel ajal arutletakse kõikjal, mida liberaalsed demokraatlikud riigid saavad teha, peaks tegema ja ei tohiks teha selle tohutult võimsa tehnoloogiaga, mis nende käsutuses on.
Selliseid mõisteid nagu privaatsus, konfidentsiaalsus ja sõnavabadus, eelkõige anonüümne sõnavabadus, tuleb käsitleda uutmoodi, sest nende kõigi tähendus on tehnoloogia tõttu muutunud. Just seal need – kasutades Barlow sõnu – õiguslikud kontseptsioonid, mis on liberaalse demokraatia aluseks, tõesti ei pruugi enam meie kohta kehtida, keda iganes "meie" all ka mõelda: teid, maffiat, valitsust või alaealisi lapsi.
Kas põhikontseptsioonid – näiteks mis on põhjendatud läbiotsimine ja vara konfiskeerimine – kehtivad bittide puhul? Kas küberrünnak IT-teenuste süsteemile on lubatud sotsiaalse protesti vorm? Mis on identiteet, kui mõelda kuulsale New Yorkeri koomiksile, kus öeldi, et "internetis ei tea keegi, et sa koer oled"? Kellele kuuluvad iga krediitkaardikasutamise andmed, teie kirjapandud andmed oma hommikuste kätekõverduste kohta või telefonitugijaamade passiivselt kogutud andmed teie marsruudi kohta? Mis siis, kui lähete bussi ja keegi kannab Google'i prille, mis tunnevad teid ära? Kuidas on lood autoritaarsetes ühiskondades, kus demokraatlikke õigusi ja vabadusi ei ole, kus info piiramise ja moonutamise võimalused on viidud uuele tasemele ning kus virtuaalne reaalsus on hoopis teise tähendusega?
Ma ei taha ega üldjuhul oskagi kõigile neile küsimustele vastata. Küsimusi on aga veel palju. Mainisin neid väheseid, et juhtida tähelepanu vajadusele anda internetiajastul uus tõlgendus paljudele iseenesestmõistetavatele liberaalse demokraatia alustõdedele.
Tänapäeval tunduvad "1984" ja "Hea uus ilm" – klassikalised düstoopilised romaanid, mida ma keskkoolis lugesin ja mis määrasid meie arusaama liberaalsest demokraatiast – tehnoloogiliselt naiivsed. Või näiteks mäletan, et lugesin kümneselt "Kolme musketäri", kus vaprad kangelased otsustasid puistata salajase sõnumi pärast põletamist laiali, juhuks kui Richelieu peaks olema välja mõelnud viisi, kuidas sõnum tuhast uuesti kokku panna. Tõsi, täna me tuhast sõnumit taastada ei suuda, aga digitaalsete sõnumite taastamine on täiesti võimalik.
Hakkame alles aduma, mida kujutab endast vabadus veebis. On isegi riikide koalitsioon, kes seda kaitseb, aga pole sugugi selge, kas kõik ikka teavad, mis see on. Ülehomme hakkan juhatama Londonis rühma avaliku ja erasektori mõtlejaid ja otsustajaid, kes püüavad välja mõelda, mida teha, kui autoritaarsed riigid tahavad ka interneti valitsemises osaleda. Peame olema enda ees ausad. Sest seal, kust mina tulen, demokraatlikus Euroopas, tunnevad paljud, et riik, keda seni on peetud õiguste ja privaatsuse ülimaks kaitsjaks, on nende õiguste ja privaatsusega nurjatult ümber käinud.
Nii et elamegi Hobbesi kirjeldatud maailmas. Nüüd on vaja digitaalajastu Locke'i, Voltaire'i, Paine'i, Milli ja Berlini.
Eestis on loodud omamoodi digitaalne Locke'i leping valitsusega, kes tagab kodanike õigused ja vabadused, ning selle aluseks on nõusolek, mitte hirm. See on olnud meie lahendus digitaalse maailma muredele: läbipaistev süsteem, kus kõige võti on valitsuse antud turvaline identiteet, kodaniku andmed kuuluvad talle endale ja ta ise otsustab, kes neid näha võib.
Kui suudate digitaalses maailmas kehtestada õigusriigi põhimõtted, võite teha mida tahes. Kõik senine on veel alles algus.
Tänan teid!
