-
Reset
+
03.04.2007
Ma ei räägi täna Eestist. Ma kõneleksin pigem Euroopa Liidust ja selle tulevikust. Ma ei tea, kas teile meeldib see, mida ma ütlen, või kas te sellega nõus olete, kuid pärast 50aastast perioodi, mil Euroopa Liit on toiminud rahu, julgeoleku ja heaolu mudelina ning laienenud, ühendades üldjoontes liberaalse ja demokraatliku Euroopa üheks tervikuks, on paljud meie seast jõudnud äratundmisele, et praeguseks on see protsess seiskunud. Tundub, et meie mudelid enam ei toimi, laienemine on peatunud ja ma leian, et me seisame silmitsi muutunud paradigmaga või vähemalt vajadusega langetada otsus, milline paradigma valida.
Heites pilgu Euroopa Liidule, näeme, et võrreldes Euroopa Liidu loomisperioodiga, on riigivalitsemismeetodites toimunud oluline muutus. Jagatud suveräänsus oli ühise arusaama kohaselt vahendiks, mille abil ületati lõhed ja raviti haavad riikides, mis jäid raudse eesriidega jagatud ala mittekommunistlikule poolele. Selle ettevõtmise tagajärjed olid silmapaistvad ja ma usun, et selle väitega nõustuvad ka kõik siinviibijad. Seda, et Euroopa Liidu asutamine oli tohutu kordaminek, võivad eitada vaid need, kes ei tunne ajalugu. Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Hollandi ja Luksemburgi koostöö Teise maailmasõja järgsel perioodil on minu jaoks üks 20. sajandi väljapaistvamaid saavutusi.
Euroopa Liit ei toonud endaga kaasa mitte ainult majandusliku õitsengu, vaid ka julgeoleku NATO raames. Euroopa Liidu esimese 30 tegevusaasta jooksul lähtuti julgeoleku tagamisel põhimõttest, et meid kaitsevad jumal, Marshalli plaan ja NATO vihmavari. Sellest ajast pärineb meie kogemus vaadata asjadele üle okastraadi.
Ma arvan, et keegi ei kahtle selles, et Euroopa Liidu mudel esindab ainukordset lähenemist rahule, julgeolekule ja heaolule. Ainukordne on ta seepärast, et mitte ükski riike ühendav organisatsioon, impeerium ega ka keegi teine ei ole saavutanud seda, mida on saavutanud Euroopa Liit – luua kaosest selline majanduslik ja poliitiline üksus, mis on pisitasa laienenud ja katnud enamiku territooriumist, mida loeti Euroopaks enne Teist maailmasõda. Ja see leidis aset kõigi osalejate ühisel soovil. Mitte kedagi ei kistud sinna tõrkuvana või vastupuiklevana. Euroopa rahvusriigid loobusid vabal tahtel Vestfaali-järgselt pühimaks peetud ideest, suveräänsusest, mis tähendab loobumist seisukohast, et sisepoliitika, olgu ta sotsiaalne, majanduslik või kodanike heaolu puudutav, ja inimõigused on teemad, mille osas teistel sõnaõigus puudub. See oli üheks Vestfaali rahulepingu, mis, nagu te mäletate, lõpetas 30aastase sõja, eelduseks. Vabatahtlik suveräänsuse loovutamine oli piiriks, millest enne Euroopa Liitu ei olnud keegi üle astunud (kuigi võib väita, et erandiks on siin Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5). Impeeriumid saavutasid anastamise või muul viisil annekteerimise teel küll suveräänsusest ilmajätmise, kuid see toimus alati rahva ja riigi tahte vastaselt, olgu siis tegemist Poola jagamise või Balti riikide annekteerimisega Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärjel.
Tänasel päeval seisab meie ees küsimus, kas seda, mis toimis Euroopa Liidu jaoks minevikus, võib kasutada ka tulevikku suunatud poliitika kujundamisel? Või on siiski võimalik, et selliste minevikus hästi toiminud vahendite nagu tuginemine jõulisele transatlantilisele kohalolekule, tahe loobuda kohe saavutatavatest rahvuslikest majandushuvidest pikaajaliste ja üldist kasu toovate eesmärkide nimel või loobumine laienemisest kui muutusi esile kutsuvast ning liberaalset demokraatiat ja õigusriikide tekkimist tagavast mehhanismist, kasutamine poliitikas ei ole enam võimalik. Ma arvan, et keegi meist ei kahtle nende majanduslikus otstarbekuses.
Soovitaksin kõigile kuulajaile lugeda Barry Eichengreeni raamatut “The European Economy Since 1945”. Seda lugedes mõistate, kui fantastiliselt edukas on olnud Euroopa Liidu majandus, ja seda, kuidas kaupade, kapitali, tööjõu ja lubatud määral ka teenuste vaba liikumine on endaga kaasa toonud vaid jõukuse kasvu meie kontinendil. Kuid küsimus, mille me peaksime esitama 50 aastat pärast Euroopa Liidu sündi ja umbes 55 aastat pärast Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomist, on, kas me oleme endiselt valmis ühinema sarnases koostöövaimus – koostöövaimus meie kõigi pikaajalise heaolu nimel. Vaadeldes meie ees seisvaid ühise energiapoliitikaga seotud ülesandeid, mis tunduvad olevat äärmiselt keerukad, ja võrreldes neid sammudega, mida omal ajal pidid astuma Luksemburg, Saksamaa ja Prantsusmaa Söe- ja Teraseühenduse asutamiseks, jääb mulle mulje, et tollast koostöövaimu meie vahel enam ei ole. Tuletades meelde, mida kätkeb endas ühine energiapoliitika ja mida kujutas endast Söe- ja Teraseühendus, siis tundub, et Söe- ja Teraseühenduse loomine oli keerukam kui praegu toimuv ühise energiapoliitika väljatöötamine, kuid paraku puudub meil tänapäeval vajalik koostöövaim.
Ma ei tahaks peatuda kõigil meie ees seisvatel probleemidel, vaid arvan, et piisab uudiste ja viimasel kahel nädalal Euroopa Liidu sünnipäeva puhul avaldatud rohkearvuliste artiklite lugemisest jõudmaks arusaamale, et avaldatu üldine toon on – asjad ei liigu edasi. Arvatakse, et me ei liigu soovitud suunas, et protsessid on aeglustunud, et põhiseadusliku leppe protsess on seiskumas ja et pea igaüks on selle tuleviku suhtes pessimistlikult meelestatud ning et võib-olla tuleks alustada alternatiivi otsimisega.
Samas unustame aga, et hoolimata sellest, et põhiseadusega edasiliikumine tundub olevat äärmiselt raske (kuidas saada üle Prantsusmaa ja Hollandi vastuhäältest, mida teha Ühendkuningriigiga, jättes siinkohal mainimata väiksemad Euroopa põhiseaduslikku lepet puudutavad erimeelsused Euroopa Liidus), ei ole Euroopa siiski vähem dünaamiline ja et ta on pidevas muutumises. Kommunismi kokkuvarisemisele Ida-Euroopas järgnenud viieteistkümne aasta jooksul on Euroopa Liit 50 aasta taguse Euroopa Ühendusega võrreldes tundmatuseni muutunud. Ühisturust on välja kasvanud tugev poliitiline ühendus, millel on oma välispoliitika, paljudes liikmesriikides kasutusel olev oma raha ja pooltes või enamates liikmesriikides kehtiv vaba piiriületuskord. Viimasel 15–16 aastal, mis on järgnenud kommunismi kokkuvarisemisele, on Euroopa Liidu liikmesriikide arv kasvanud 12lt 27ni.
Ma usun, et me petaksime ennast, kui arvaksime, et järgnevad 15 aastat ei too Euroopa Liidu jaoks kaasa muutusi, mis on sama olulised kui need, mille tunnistajateks me oleme juba olnud (eeldades, et me oleme juba teatud aja siin ilmas elanud). Selge on ka see, et Euroopa Liit oma pea poolemiljardilise elanikkonna ja 27 liikmesriigiga ei jää oma praeguse otsustusprotsessi juures selliseks nagu praegu. Need otsustusmehhanismid ja institutsionaalsed süsteemid, mis toimisid edukalt kuut asutajariiki nõrkade sidemetega ühendava vabakaubandustsooni puhul, ei tööta niisama hästi suures ja võimsas poliitilises ühenduses.
Konsensus ühes või teises suunas liikumise osas, mis oli võimalik saavutada väikese peaministrite grupi kokkusaamistel, ei ole enam saavutatav. Paralüüs, mis tuleneb meie võimetusest leppida kokku sellistes küsimustes nagu energiapoliitika või teenuste vaba liikumine, partnerlus- ja koostöölepe Venemaaga, Ukraina ja Gruusia abistamine, suhtumine Ameerika Ühendriikidesse, suhtumine Põhja-Aafrikasse, näitab, et selline võimetus ei saa enam kaua kesta. Midagi tuleb ette võtta. Ainsaks küsimuseks on siin, mida oleks vaja ette võtta, et praegusest ummikseisust väljuda. Lahendus tuleb ajal, mil Euroopa on pea kaotanud, nagu kirjutas hiljuti Timothy Garton Ash. Ta ei suuda otsustada ega isegi mitte kokku leppida kõige lihtsamates ja elulisemates küsimustes, nagu näiteks selles, kas ja kuidas laienemist jätkata. Sama kehtib ka teiste põhimõtteliste küsimuste kohta.
Kõige loogilisemaks lahenduseks, vähemalt otsuste langetamise seisukohalt, oleks Euroopa põhiseadusliku leppe ratifitseerimine, mille poole püüdleb Saksamaa eesistumise perioodil ka kantsler Angela Merkel. Põhiseaduslik lepe koostati eesmärgiga lihtsustada otsustusprotsessi oluliselt suuremas Euroopa Liidus, kui see, mille toimimist reguleerivad olemasolevad lepingud. Kuid prantslased ja hollandlased ütlesid oma referendumil lepingule "ei".
Ei prantslased ega hollandlased vastanud tegelikkuses küsimusele, kas nad soovivad põhiseaduslikku lepet, vaid nad väljendasid oma arvamust sootuks teiste küsimuste kohta. Kuna hetkel tundub, et probleemid põhiseadusliku leppega jätkuvad, siis oleks vaja välja pakkuda muid lahendusi. Üheks võimalikuks ja tõenäoliseks stsenaariumiks on Euroopa põhiseadusliku leppe teksti osaline ratifitseerimine. Tegemist oleks tekstiosaga, mis käsitleb institutsioonide toimimist ja põhiõiguste hartat.
Teiselt poolt, võttes arvesse, et leping kätkeb endas eri riikide ja nende esindajate vahelist kompromissi, on võimalik ka selline olukord, kus põhiseadusliku leppe täisteksti ratifitseerimist mittesisaldav lahendus ei ole vastuvõetav ühele või teisele osapoolele, kes võivad seetõttu kasutada oma vetoõigust.
Lubage mul veidi selgitada, mida see võiks tähendada.
Me kipume arvama, et meie, Euroopa Liidu uute liikmete – Poola, Tšehhi, Ungari ja Balti riikide majanduskasv on eriti dünaamiline. Nii see tõenäoliselt ka on. Samas ei tohiks me end uinutada arvates, et teised püsivad paigal ja seda pelgalt seetõttu, et nende majanduskasv on aeglane. Tõsi on ka see, et majanduskasv on üks nendest asjadest, kus meie piirkonnas on aset leidnud suured muutused, kuid muutused võivad toimuda ka poliitilistes meeleoludes. Paljud on arvamusel, et Prantsusmaa ja Hollandi poolt antud "ei"-hääled tulenesid rahulolematusest 2004. aastal toimunud laienemisega ja konkurentsiga, mis tekkis seoses uute liikmete saabumisega eelnevalt eksisteerinud peaaegu tasasele mänguväljale. Kuigi Prantsusmaal ja Hollandis toimunud referendumite tulemust ei saa seletada vaid protestihäältega, näitavad arvamusküsitlused siiski, et kaalukeeleks osutus just nende hääletajate arvamus, kes ei soovinud laienemise jätkumist või kellele ei meeldinud liidu laienemine Ida-Euroopasse.
Muutused Euroopas on jätkunud ka pärast 2005. aasta referendumit. Referendumi toimumise ajal hinnati 2004. aasta laienemist endiselt enam-vähem positiivseks, kuid viimase poole või kolmveerandi aasta jooksul on toimunud muutus isegi selles arvamuses. Kindlasti loete te kõik rahvusvahelisi ajakirjandusväljaandeid ja olete eelmise aasta keskpaigast alates tähele pannud, et suhtumine uutesse Ida-Euroopas paiknevatesse liikmesriikidesse on muutunud palju negatiivsemaks. Ma ei peatuks neil artiklitel pikemalt, kuna olete neid kindlasti ka ise lugenud, olgu nad siis avaldatud inglise-, saksa- või prantsuskeelsetes väljaannetes. Juhul kui te jälgite ka väiksemates keeltes, näiteks soome keeles avaldatud väljaandeid, siis olete selliseid artikleid kindlasti ka seal märganud. Ma ei taha öelda, et soome keel on teistest millegi poolest vähem oluline, asi on lihtsalt selles, et ma olen suuteline selles keeles lugema.
Samuti võib väita, et olukord ei muutunud paremaks, vaid pigem halvemaks pärast Rumeenia ja Bulgaaria ühinemist, mil tänu ühele-kahele neist riikidest pärit Euroopa Parlamendi liikmele sai esmakordselt parlamendi ajaloos võimalikuks olukord, kus parlamenti kuulus piisaval arvul ultraparempoolseid ja ksenofoobseid saadikuid, et moodustada parlamendifraktsioon, mis on Euroopa Parlamendi poolt rahastatav üksus. Ka siin ei olnud põhjus selles, et Bulgaaria ja Rumeenia saadikud oleksid ultraparempoolsed (neid oli vaid üks või kaks ja samasuguseid vaateid esindasid ka mõningad Prantsusmaalt, Ühendkuningriigist ja Austriast pärit saadikud), vaid selles, et Euroopa Parlamenti lisandusid neist kahest liikmesriigist pärit saadikud. Ja mida ütles seepeale ajakirjandus? Ajakirjandus teatas, et Bulgaaria ja Rumeenia "kingitus" Euroopale on natsionalistlik ja ekstremistlik parempoolne parlamendifraktsioon. Suhtekorralduslikust vaatevinklist meil hästi ei lähe. Meie all mõtlen ma siinkohal idaeurooplasi. Kui uued liikmesriigid teevad midagi sellist, mida enne peeti vanade liikmesriikide puhul täiesti normaalseks ja mitte mingil moel ebaharilikuks, siis nüüd vaadatakse asjadele teisiti. Kui näiteks Poola kasutas oma vetoõigust (mis on samasugune vetoõigus, mida eelnevalt on kasutanud ka vanad liikmesriigid) Venemaa ja Euroopa Liidu partnerlus- ja koostööleppe puhul vastuseks Venemaa poolt Poola lihatoodetele kehtestatud impordikeelule (mis ei ole Euroopa Liidu jaoks tundmatu taktika), siis miskipärast Poola puhul suhtuti sellesse teistmoodi. Selline on olnud niinimetatud vana Euroopa suhtumine juba algusest peale.
Ka juba enne viimasel aastal pressis ilmunud negatiivseid artikleid oli palju sellist, mis vanu liikmesriike häiris. Esmajoones kerkisid üles odava tööjõu ja "sotsiaalse" dumpingu küsimused (ma ei ole küll päris kindel, mida see mõiste tähendab, kuid seda kasutatakse). Hoolimata sellest, et juba 1980ndatel, mil toimus Euroopa Liidu laienemine Hispaaniasse, Portugali ja Kreekasse, mis olid eeldatavalt samuti odava tööjõuga riikideks, oli selge, et see probleem on teravalt päevakorda tõusnud, õnnestus see majandusliku ühtesulamise teel siiski üldiselt lahendada. Siiski teame me hästi, kuidas kasutati Prantsusmaal läbiviidud referendumil väga edukalt ära "Poola torumehe" kuvandit. See sobis hästi ksenofoobia süvendamiseks eesmärgiga peatada põhiseadusliku leppe protsess. Uute liikmesriikide lisandumisega on lisandunud ka probleeme. Uute liikmesriikide lähenemine majandusele kipub olema liberaalsem kui vanadel liikmesriikidel. See ilmnes selgelt ka teenuste direktiivi puhul, kus me saime tunnistust sellest, et uute liikmesriikide ja eriti just nende riikide Euroopa Parlamendi saadikute vaated olid liberaalsemad ja et nad kaldusid koos taanlastega olema ühes leeris Ühendkuningriigiga.
Paljudes uutes liikmesriikides on kasutusel erinevad maksusüsteemid. Meie maksud on madalamad kui vanades liikmesriikides ja mitmetes riikides, nagu näiteks Eestis, Lätis, Leedus ja Slovakkias, on kasutusel proportsionaalne tulumaks.
Oluliseks ja meie kõigi elu keeruliseks muutvaks teguriks on ka vanade liikmesriikide rahulolematus Ida-Euroopast pärit uute liikmesriikide välispoliitiliste valikutega. Uued liikmesriigid ei kanna endas antiamerikanismi, mida peetakse juba alates 1960ndatest comme il faux’ks või koguni de rigeur’iks nende poolt, kes soovivad olla salon fähig. Uute liikmesriikide poolne suhtumine Iraagi sõtta, mis kutsus esile Prantsusmaa presidendi öeldud kuulsa lause halvasti kasvatatud laste kohta, kes ei tea, millal on õige hetk suu pidada, on veel üks näide erinevustest välispoliitilistes valikutes. Me võiksime sellele näitele lisada mitmeid uute liikmesriikide seas tekkinud küsimusi, kus esineb lahkarvamusi, eriti just neis välispoliitilistes küsimustes, mis on seotud laienemise jätkumisega (eriti Ukraina suunal). Samuti kuulub nende küsimuste hulka suhtumine Venemaasse, sõbralikum suhtumine Iisraeli – kõik need on teemad, kus me kahjuks jaguneme kahte leeri.
Kui me liidame sellised asjad nagu põhiseadusliku leppe puudumisest tulenev halvatud otsustusvõime ning süvenev lahe uute ja "probleemsete" liikmesriikide (mille hulka võime lisada Ühendkuningriigi ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikast kõrvalejäämise poolest ka Taani) ning integratsiooni pooldajate ehk nn vanade liikmesriikide vahel, peaks meil tekkima väike mure selle üle, millises suunas me liigume.
Lubage mul kirjeldada mõningaid võimalikke suundi.
Kõigepealt nimetaksin ühte võimalikku väljapääsu sellest ummikseisust, milleks oleks nn Directoire ehk suurte Euroopa. Mõni kuu tagasi oli meil võimalus lugeda Euroopa Komisjoni asepresidendi Günther Verheugeni ettepanekut, mille kohaselt tuleks kaaluda võimalust, et väikesed Euroopa Liidu liikmesriigid ei pruugiks tulevikus komisjonis esindatud olla. Loomulikult reageerisid väikesed liikmesriigid sellele ettepanekule kriitikaga, kuid saagem aru ka sellest, et selline ettepanek on tingitud frustratsioonist, mis tuleneb olukorrast, kus poolemiljardilise elanikkonnaga Euroopa Liidul puudub põhiseaduslik lepe. Selle vastu pole mõtet vaielda. Ma ei usu küll, et see kunagi juhtub. Samas võiksime me esitada küsimuse, kas volinike võimekus või IQ tase on korrelatsioonis neid lähetanud riikide suurusega? Minu isiklik kogemus sellist järeldust teha ei luba.
Samal ajal on jäänud sisulise tähelepanuta, et suurte liikmesriikide direktoraat on käratult toiminud juba mõnda aega. Alates 2003. aastast on nn G6 ehk Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja nüüd ka Poola, regulaarselt ja informaalselt kohtunud ning arutanud tähtsaid küsimusi väiksemate riikide osaluseta. Praeguse eesistujamaa siseminister (ja 14 aastat tagasi ka nn tuumik-Euroopa idee üks autoreid) Wolfgang Schäuble õigustas seda, öeldes üldjoontes järgmist: "kui me üritame tegeleda liiga paljude küsimustega ülemkogu formaalsetel nõupidamistel, pole mitte kõik riigid arutelu tõhususega rahul… Informaalne ettevalmistus G6 poolt suurendab tõhusust, kui seejuures pole tehtud vigu". Samuti lisas ta, et iga suur liikmesriik, mis osaleb ülemkogu eel toimuvatel kohtumistel, peaks informeerima ka väiksemaid liikmesriike ja seisukohti koordineerima."
Asjaolu, et nn suured ja, kui Poola välja arvata, siis ka vanad liikmesriigid saavad kokku ja koordineerivad oma seisukohti juba enne seda, kui väiksemad riigid läbirääkimiste laua äärde lubatakse, on minu arvates üheks peamiseks põhjenduseks, milleks on vaja põhiseaduslikku lepet ja selle jõustamist. Kui mõnele väikesele riigile põhiseaduslik lepe ei sobi, siis peavad nad leppima sellega, et asju hakatakse otsustama ilma meieta. Mulle isiklikult teeb muret see, et sellised mitteametlikud kokkusaamised võivad võtta ametlikuma direktoraadi või isegi tuumik-Euroopa kuju. Ma leian, et tegemist on Euroopa Liidu hiiliva "tuumastumisega". Schäuble ise peab sellelaadse koostöö väga heaks eeskujuks 2005. aastal seitsme Euroopa Liidu liikmesriigi (Belgia, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Luksemburg, Holland ja Austria) vahel sõlmitud Prümi lepingut, milles käsitletakse kuritegevust, terrorismi ja illegaalset migratsiooni. Leping on küll sõlmitud Euroopa Liidu liikmesriikide vahel, kuid see jääb täielikult väljapoole Euroopa Liidu õigusruumi. Seega tegeleb leping Euroopa Liidu jaoks oluliste probleemidega, kuid samas on tegemist seitsme Euroopa Liidu liikmesriigi sõlmitud eraldiseisva lepinguga, mis jääb väljapoole Euroopa Liidu õiguslikku positsiooni. Ma usun, et me peaksime muutuma murelikeks, kui Euroopa Liidus toimivad ametlikud ja lepingutel rajanevad kokkulepped, mille osalised on eranditult Euroopa Liidu liikmed, kuid mis jäävad ometi väljapoole Euroopa Liidu õigusruumi.
Samas võime me väita, et Euroopa Liidu õigusruumis on juba olemas kaks üsnagi tõhusalt toimivat struktuuri, kuhu ei kuulu ükski uus liikmesriik peale Sloveenia. Nendeks on eurotsoon ja Schengen. Schengeni puhul usume me, et vahest aasta pärast kuulub ka sinna uusi liikmesriike.
Eurotsooni puhul on olukord pisut keerukam. Vaadates praegust olukorda uutes liikmesriikides, näeme, et neis riikides, mis soovivad eurotsooniga liituda, on vajalikud vaid suhteliselt väikesed muudatused, ja on ka riike, mis ei olegi liitumisest huvitatud. Peamiselt tuleneb see asjaolust, et neis riikides, võtame näiteks või minu riigi, on majanduskasv 11 protsenti aastas, mis omakorda tähendab seda, et inflatsioonitase ei saa olla väga madal. See lihtsalt ei ole võimalik, kuna need asjad on omavahel seotud. Kui me vaatame võimalusi, mida pakub eurotsoonis toimiv fiskaalvaldkonna koordineerimine, peaks igale mõtlevale inimesele olema selge, et üheks kõige tõhusamaks otsustamatusest tuleneva kriisi lahendamise võimaluseks oleks eurotsoonile poliitilise pealisehitise rajamine. Kuigi osa Euroopast juba koordineerib oma fiskaalpoliitikat ja on kohustatud järgima rangeid, defitsiiti ja muid küsimusi käsitlevaid reegleid, siis kui kaua läheb mõningatel inimestel veel aega jõudmaks arusaamisele, et sellised fiskaalpoliitikaga tihedalt seotud küsimused nagu maksud ja sotsiaalpoliitika vajavad samuti koordineerimist?
Kaua see aega ei võtnud, kuna juba 2005. aasta detsembris avaldas Belgia peaminister Guy Verhofstadt raamatu "Euroopa Ühendriigid", milles ta tuli välja sellesama ettepanekuga. Frusteerituna põhiseadusliku leppe läbikukkumisest ja Euroopa Liidu otsustamisparalüüsist, tegi Verhofstadt ettepaneku hakata kiiremini lõimima väiksemat riikidegruppi EL-i sees, mille tagajärjel moodustuks poliitiline tuumik, millega teised võivad vastavalt oma soovile kas liituda või mitte.
Euroruum kui Euroopa Liidu seesmine struktuur võib mõne riigi jaoks olla väga ahvatlev oma loogikaga, teisalt lahendaks see ka mitmeid sisepingeid. Sellisteks riikideks võiksid olla need, kelle vaated maksude harmoniseerimisele, suhtumine Ameerika Ühendriikidesse ja Venemaasse, laienemisse ning ühisesse välis- ja julgeolekupoliitikasse erineb standardsest ja vanast narratiivist – Suurbritannia, Taani, osaliselt ka Rootsi, "uued" Ida-Euroopas. Poliitiline integratsioon eurotsoonis oleks ilma nendeta palju lihtsam. Nii ei oleks vaja tegeleda ka vastuseisuga maksude harmoniseerimisele ega vastuseisuga sotsiaalvaldkonna harmoniseerimisele – neis küsimustes võib lähenemine Euroopa Liidu laienemisele olla sootuks erinev.
Küsimusele, kui tõenäoline on europõhise poliitilise struktuuri loomine, on raske vastata. Kui Angela Merkel suudab meid põhiseaduslikule leppele lähemale viia, siis on selline võimalus minu arvates vähetõenäoline. Teisalt aga, kui frustratsioon meie võimetusega Euroopa Liidu sees otsuseid langetada kestab, suureneb ka selle võimaluse tõenäosus.
Lõpetuseks märgiksin lühidalt järgmist.
Paljud meist Ida-Euroopas ütlevad, et las nad siis harmoniseerivad maksupoliitika ja sotsiaalpoliitika, meil pole midagi selle vastu. Aga mida arvaks me siis, kui seesama tuumik-Euroopa hakkab harmoniseerima oma Venemaa-poliitikat, oma USA poliitikat või energiapoliitikat, tehes seda uute liikmesriikide osavõtuta? Olles just äsja lõpetanud vaevalise teekonna Euroopa Liitu, leiavad nad enda taas millestki väljaspool olevana. Ja kui palju saame me mõjutada seespool tehtavaid otsuseid, jäädes ise järjekordselt väljapoole?
Olen maalinud asjadest küll pisut sünge pildi, kuid leian, et selline stsenaarium on täiesti võimalik ning et see on üks tee, mille Euroopa Liit võib valida.
Just seetõttu olengi põhiseadusliku leppe veendunud toetaja. Olen veendunud, et põhiseaduslik lepe on üheks vahendiks, mille abil oleks võimalik vältida olukorda, mida ma täna olen kirjeldanud. Põhiseadusliku leppe probleemiks on, et igaüks leiab selles midagi, mis talle ei meeldi. Meile see ei meeldi, teile see ei meeldi, ja prantslastele see ka ei meeldi. Kui me kõik leiame miskit, mis meile ei meeldi ja ütleme seetõttu leppele "ei", siis tuleksin siinkohal tagasi oma algse mõtte juurde, kus ma väitsin, et Euroopa Liit ei jää paigale seisma ega mitte midagi tegema. Ta võtab midagi ette ja leiab mingi lahenduse.
Täna olengi püüdnud välja tuua neid võimalikke lahendusi. Seega, kui meil ei ole põhiseaduslikku lepet, siis saab olema kas direktoraat või tuumik ja see ei jäta minu nägemuse kohaselt muud võimalust kui Euroopa Liidu lagunemine.
Kuid ma ei arva, et keegi sellel ka päriselt juhtuda laseks. Keegi ei ütle "oih", jääme nüüd seisma, kuna edu on liiga suur ja see on olnud liiga suur juba 50 aastat. Ma leian, et me peaksime pöörduma tagasi algsete ideede juurde, ideede juurde, mida meil teiega ei pruukinud olla, kuna esiteks olin mina sel ajal kolmene ja teiseks puudus idaeurooplastel ka võimalus nende asjade üle pead valutada, kuna enamik neist asus teisel pool raudset eesriiet.
Igal juhul peaksime me pöörduma tagasi Söe- ja Teraseühenduse algse vaimu juurde, Rooma lepingu algse vaimu juurde ja üritama asetada ennast toonasesse olukorda – kui raske oli tollal esimest korda ajaloos üle saada Vestfaali-aegsest põhimõttest ja asuda seisukohale, et ühishuvid tollases Euroopa Ühenduses on tähtsamad kui meie otsesed rahvuslikud huvid, saades aru, et selline lähenemine on meie kõigi huvides.
Minu palve kõigile oleks võtta põhiseaduslikku lepet tõsiselt, kuna siiani on mul olnud selles osas kahtlusi, eriti pärast kõigi nende artiklite lugemist, kus kirjutatakse, kui halb on põhiseaduslik lepe. Kui te saate aru saksa keelest, siis on Elmar Brock selle kõik väga hästi kokku võtnud väljendisse "der Fassung oder der Hofstaat." Kui te ei lepi põhiseadusliku leppega, siis saate te aga tuumik-Euroopa. "Der Fassung oder der Hofstaat" võtab selle kõik väga hästi kokku.
