-
Reset
+
28.01.2015
Austatavad akadeemikud,
Hea akadeemia president Tarmo Soomere.
Meie Teaduste Akadeemia esimene president Karl Schlossmann ütles 1938. aastal ametisse astudes, et ükski rahvas ega riik ei tohi rajada oma elu muinasjuttudele ja unistustele, sest reaalne elu on palju kordi keerulisem.
See, pea kaheksakümmend aastat tagasi öeldud mõte on oluline meeles pidada ka praegu. Isegi rohkem, sest tänapäeval teame rohkem kui tollal. Unistama peab, kuid eksitavate muinasjuttude ja ebareaalsete unelmate uinutava mõju vastu saame vaid hariduse ning teaduse väärtustamisega. Mis tähendab, et päris elus me langetame otsuseid teadusele, numbritele ja empiiriliselt tõestatud faktidele toetudes.
Eestis on meie rahvuslikust ärkamisest saati hinnatud haridust, see on justkui osa meie rahvausust. Selles nähti, ja loodetavasti nähakse ka edaspidi, võimalust enese ja enda laste elu paremaks teha. Meil on tugevad ülikoolid ning rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased. Täna on peamine küsimus see, kas me suudame tuua enam noori teaduse juurde, et meil jätkuks ka edaspidi tarku inimesi, kes tahavad teadusega tegeleda? Kas teadust hinnatakse ja väärtustatakse? Kas suudetakse eristada pseudoteadust päristeadusest?
Selleks peavad teadlased olema ühiskonnas kuuldavamad. Nad peavad olema ka usutavamad kui muinasjutuvestjad ja soolapuhujad, või siis meedia kaudu avalikkuses nähtavad lahmijad. Usutavad haritlased teavad, et Martin Luther ei ole Martin Luther King ja "keskmine" ei ole sama, mis "mediaan".
Kui ka avalik debatt järgiks teaduses elementaarselt nõutavat faktitruudust, siis ei saaks mõni poliitik väita, et "me ju kõik teame et enamuse sissetulek on mediaanpalgast oluliselt madalam" – või ta ei oleks seejärel enam poliitik. Sel juhul peaks ka ajakirjanik teadma, mida tähendab "mediaan".
Et tõsta teadus avalikkuses aukohale, mida ta väärib, peavad nii kodanikud valijatena kui poliitikud rahajagajatena teadma ja mõistma, mida kõike teaduse vallas korda saadetakse. Mitte ainult siin, vaid kogu maailmas, sest iga tunnustatud teadlane tegeleb a priori millegagi, mille sisu ja väärtust mõistavad vaid teised sama eriala inimesed – kolleegid, kes pahatihti võivad asuda ja oma tööd teha hoopis kusagil maailma teises otsas.
Niisiis: kui tahame, et need, kelle raha jagatakse ja need, kes raha jagavad, teeksid seda parema meelega ja mõistlikult, siis tuleb mõelda ka sellele, et nad mõistaksid teadust. Ja kui tahame, et teadlasi võetaks ühiskonnas rohkem kuulda, peate te ka ise end avalikkuses kuuldavamaks tegema.
Teadust rahastades on oluline leida tasakaal ja piisav paindlikkus, et käia ajaga kaasas ning ühtlasi säilitada seda, mis on ajatu ja püsiv. Peame tagama, et uued ideed ja valdkonnad ei jääks kõrvale, hoides samal ajal meile olulisi, pidevat rahastust vajavaid teadusalasid kestvate ning edukatena.
Teie teate ja näete, et teadus mõjutab ja muudab meie igapäevast elukorraldust üha enam. Rohkem kui ühiskond laiemalt seda veel teadvustab. Ülikiire tehnoloogia areng aitab meil vastu seista rahvastiku vananemisele ning vähenemisele. Edus infotehnoloogia alal on leitud meie väikese riigi suurus.
Infotehnoloogia eksponentsiaalselt kiirenev areng mõjutab ka teisi teadusharusid. Homsed bioloogid, meedikud, õigusteadlased ja isegi folkloori kogujad on ühtlasi IT-spetsialistid – nad peavad olema, kui nad tahavad teaduskonkurentsis püsida. Seda peame oma tööd plaanides arvestama. Ainult nii püsime tugevana tugevate hulgas.
Me saame olla edukas riik vaid targa ja kaasaegse tööga, käies kiires arengus mitte ainult kaasas, vaid teistest ees. Aimates toimuvaid muutusi ette ning tegutsedes neid ennetades. Infotehnoloogia ja kaasaegse teaduse võimaluste nutikas kasutamine pole mingi eluvõõras kosmoseteadus; see teeb Eestist meie inimestele hea ja turvalise elupaiga. Vaid neid võimalusi maksimaalselt kasutades on meil võimalik edendada Eestit, meie haridust, majandust, aga ka meie keelt, kultuuri ja demokraatiat – sest konkurentsivõimelisus innovatsiooni alal on me riigi kestmise parim tagatis.
Teaduse ja tehnoloogia areng muudab tööelu lähiaastail sama põhjalikult nagu seda tegi omal ajal tööstuslik revolutsioon. Paljud alad kaovad täielikult – nagu on juba kadunud voorimehe ja hobuserautaja töö –, teised, mida me täna veel ei oska kujutledagi, tekivad juurde. Me peame selleks valmis olema – ka hariduse vallas. On eriti oluline, et ka poliitiliste otsuste tegijad mõistavad eelseisvaid muutusi ja teevad õigeid otsuseid, et uuendused töötaks meie heaks, mitte meie vastu. On oluline, et täppis-, loodus- ja humanitaarteadlased, tehnika- ja poliitikainimesed räägiksid omavahel ja mõistaksid teineteist. Et otsustajad saaksid aru, mida tänapäevane teadus võimaldab, ja teadlased ei unustaks, mida tänapäeva ühiskond vajab, mida nõuab inimeste argipäev ja milliseid piiranguid seavad teaduse viljade kasutamisele väärtused, mis on me ühiskonna aluseks.
See dialoogi vajadus on teadvustatud juba aastakümnete eest. Kirjanik ja füüsilise keemia professor C.P. Snow avaldas 1959. aastal essee "Kaks kultuuri", milles ta rääkis humanitaaria ja loodusteaduse irdumisest teineteisest, sellest, et humanitaarid ei mõista teadust ja loodusteadlased ei mõista kirjandust.
Tema pidas silmas pigem hariduselu, ülikoolielu, kui ühiskonda laiemalt. Kuid mis oli tookord ülikoolide probleem, kehtib nüüd kogu ühiskonnas. Näiteks, tänapäeval mõtlevad nutikad arvutieksperdid välja aina kavalamaid viise, kuidas pääseda ligi inimeste andmetele, mõtlemata Lääne kultuuri vabaduse ja privaatsuse alustaladele. Ja teadusliku hariduseta poliitikud mõtlevad, kuidas hoida kinni 19. sajandi lahendustest, sest uued võimalused on neile liiga keerulised, et mõista. Ehk siis teadus ja teadusemõju meie igapäevases elus, meie kasutatavates tehnoloogiates, meie arvutites ja äppides on nii suur, et me ei saagi aru, kui palju me ühiskonna alustalad muutunud on.
Meil on vaja mõista, et teaduse ja demokraatliku õigusriigi põhialused on tegelikult samad. Nii vabaduse kui ka tõeotsimise pürgimus juurduvad valgustusaega. Täna näeme, paraku, et need sajanditevanused pürgimused on taas kord, ajalooliselt ja poliitiliselt, surve all. Rahvusvahelise olukorra pingestudes, fakte eiravas eskaleeruvas propagandasõjas on löögi alla seatud isegi tõe kui sellise võimalikkus. Filosoofiliselt huvitav mõttekäik, et fakte pole olemas, et kõik nendingud on võrdsed, on instrumentaliseeritud – võiks isegi öelda, perverteeritud –uudiste virvarriks, kus tõde ja tõsiasjad enam ei loe, kus kõik on vaid väide. Kus isegi selge empiiriline tõestus on vaid suhteline, arvamus arvamuste hulgas.
Seda enam peame väärtustama vabadust: inimeste vabadust ja teaduse vabadust, vabadust otsida tõde. Ja kuna tarkus algab uudishimust, siis jätkugu Eesti teadlastel uudishimu, innukust ja teadmistejanu, et tõdedele ikka lähemale jõuda.
Lugupeetud Richard Villems, ma tahaksin teid tänada teie ametiaja eest, presidendina olete alati olnud minu president.
Lugupeetav president Soomere.
Mõni nädal tagasi võisime lugeda, et eelmise aasta lõpus tuli Läänemerre läbi Taani väinade viimaste aastakümnete suurim hulk hapnikurikast vett. See, meile kõigile konkreetselt oluline uudis olgu ka sümboolselt julgustavaks alguseks teie presidendiajale meie Teaduste Akadeemias.
Austet akadeemik Soomere, palun Teil tulla siia, et võiksin asetada Teile kaela Eesti Teaduste Akadeemia presidendi ametikett.
