- Reset + PDFPrindi

Evelin Ilvese intervjuu ajakirjale Naised

28.01.2010

Kadi Aavik


Kord on meie esimene leedi hambus liiga paljastavate kleitide pärast, kord mõtlematult prahvatatud avalduste tõttu, kord eratreeneritele ja hammastele kulutatud rahasummade pärast... Selline suhtumine on Evelin Ilvese (41) arvates omane ühiskon­nale, mis kannatab kasvuraskuste küüsis nagu murdeeas teismeli­ne, kelle hoiakutes domineerib vaid karjuv ükskõiksus.

Presidendiproua jaoks on para­tamatu, et tema tegemistega kaasneb kõmu ja meediakära. Oma tööd võtab Evelin Ilves sellest hoolimata mõnuga. Patrooni­na andis ta esmaspäeval Tallinna Las­tehaiglale üle 392 564 krooni heategevuskampaaniaga "Koos on kergem" kogutud raha narkoosiaparaadi ost­miseks. Ürituse ametliku osa lõppe­des rääkis proua Ilves ajakirjale Nai­sed oma kokkupuudetest surma ja haigustega, sellest, millised on viimase aja kannapöörded tema enda jaoks ning sellestki, kuidas ta ise suhtub meedia mõnitustesse.


Millised on olnud kõige emotsionaalsemad hetked patroonitöös?

Ma ei oska seda kohe öelda. Olen väga kaua sellega seotud olnud, alates Eesti Päevalehes töötamise algusaegadest, kui me hakkasime Tallinna Lastehaigla Toetusfondi­le heategevuskontserte korraldama (sel ajal oli ürituse patroon pr Helle Meri - toim.). Siis ma käisin hästi tihedalt siin haiglas ja kõige ereda­mad hetked ongi sellest ajast.


Toote äkki mõned näited kokkupuudetest haigete või lastekodulastega?

Eriliselt rõõmsad on hetked, kui näen, et keegi on saanud terveks või beebi sulle korda teh­tud lastetoas naeratab. Jõuluvanaga lastehaig­las käimised on alati fantastili­sed, sest tava­liselt lapsed ei oodanud, et jõuluva­na tuleb. Palju olen käinud vähiosakonnas. Sinna min­nes on alati kar­tus, sest kõik, kellele kinke viime, ei saa terveks. Vähiravi on hästi pikk. Käies paarikuiste interval­lidega seal osakon­nas, kohtun enamas­ti samade lastega. Kui ma näen, et keegi hakkab terveks saama, on need hetked ka sõnulseletama­tult erilised. Mäletan ajukasvajaga tüdrukut, kellel vane­mad religiooni tõttu ei lubanud teha vereülekannet. Esimest korda teda kohates ütlesid arstid, et nad ei tea, kas saavad! tüdrukut aidata. Nägin teda veel mitu korda ja kui ma viimati käisin haiglas ühe Eestit külastanud presi­dendi abikaasaga, oli tüdrukul käsil viimane etapp - ta sai ikkagi terveks. Need on hetked, kui tunnen patroonitööst siiralt rõõmu.


Seal kohtab palju muret ja kurbust. Kuidas Te ennast nende emotsioonide eest kaitsete?

Muidugi on see raske. Minu käte vahel on haiglas üks laps ära sur­nud. Ta nimi oli Kristi ja ta oli kuueaastane. See kogemus on pärit ülikooliajast, kui olin lastereanimatsioonis õde. Ta oli kaua aega enne haige olnud, pikalt meie osakonnas sees, ja kõik teadsid, et ühel hetkel see tuleb. Sel ööl olin mina valves. Arstiteadus õpetab tegelikult seda, et kui sa oled oma tööl, rollis, oled sa siis meedik, hooldaja või arst, pead ole­ma väga ratsionaalne. Taju­sin seda eriti selgelt Kristiga. Kui ma läksin ühel tavalisel päeval, tavalistes riietes haig­lasse palgale järele ja pidin sealt osakonnast läbi jalu­tama, siis ma lihtsalt jooksin tema palati uksest mööda. Ma ei tahtnud mõelda ka, mis seal on ja mis juhtus. Aga kui läksin õhtul tööle, panin valge kitli sel­ga ja kindad kätte, ei olnud mingit probleemi. Sa teed seda tööd, sa tead, mida sa pead tegema, ja sinna juurde ei tohigi kuuluda isiklikud kannatused. Kannatused on kusagil mujal. Siin kannatab keegi teine ja sina pead ainult aitama. Samamoo­di on patroonitööga. Isegi lennukis ju öeldakse, et kui tekivad problee­mid, pane esimesena mask enda­le pähe, siis võid aidata teisi. See tundub alguses ebainimlik, eriti kui sa istud koos lapsega, aga ainult nii saad sa aidata.


Kas Te olete võtnud ka Kadri Keiu lastehaiglasse kaasa?

Olen ikka. Tema on alati väga huvi­tatud, kuidas lastel läheb ja et neil läheks ikka hästi. Tal on olnud huvi­tav vaadata, kus tema kunagi oli. Me ei teinud sellest ajast mitte ühte­gi pilti, kui Kadri-Keiu oli kuvöösis. See ei ole asi, mida meenutada ja mida tal teada on vaja. Esimesed pildid tulid siis, kui ta oli juba kena rõõsa põsega beebi.


Milline oli esimene pilt Kadri Keiust?

See oli ajast, kui ta sai juba koju, aga nahk oli veidike kollakas. Sellega on ka üks armas lugu. Suuremaks sir­gudes seletasin Kadri-Keiule, et kui ta sündis, ei töötanud mõned orga­nid veel hästi ja siis lähevad bee­bid kollaseks, näiteks kui neil maks väga hästi ei tööta. Ükskord tuli ta minu juurde, kaasas vana jääkaru, kelle lumivalge karv oli juba kolla­seks läinud. Kadri-Keiu ütles siis tar­galt: "Näe, emme, tal on sama prob­leem mis minulgi, tema on ka kolla­seks läinud. Tal on maksahaigus ja ta sündis liiga vara." Laps pani selle kohe oma maailmas paika.


Millised on Teie jaoks viimase aja saavutused või kannapöörded, mille üle uhke olete?

(Mõtleb kaua.) Ma ei tea, ma vist ei ole viimasel ajal enda jaoks suuri kannapöördeid teinud. Asi, mida ma olen viimase paari aasta jooksul häs­ti palju teinud, on see, et olen kõik oma vaba aja saanud veeta köögis süüa tehes. Olen viimase aja jook­sul ennast lausa hobikokaks koolita­nud. Mulle on küll eluaeg meeldinud süüa teha, aga ma ei ole kunagi tei­nud süüa nii, et olen nädalavahetu­sel tõesti kümme tundi köögis, terve laupäeva ja pühapäeva.


Nädalavahetusel olete siis alati Ärmal? Te tahate öelda, et veedate enamiku ajast seal teistele süüa tehes?

Jah, muidugi. Ma julgeks minna küll kusagile ennast kokaks pakkuma, vähemalt hobikokaks (naerab). See on mõnes mõttes uus oskus. Üks asi on osata lihtsalt oma kolmeliikme­lisele perele süüa teha, hoopis teine lugu on valmistada roogasid ühe­teistkümnele kuni viieteistkümnele inimesele. Ärmal ma teen seda pide­valt ja ega ma siis paku nädalavahe­tustel sama menüüd. Mõlemal päeval menüü vaheldub ja teen ikka mitu erinevat toitu korraga.


Kuidas suhtute sellesse, et paljude Teie tegevuste või väljaütlemistega kaasneb negatiivne meediatähelepanu?

Ma ei suhtu sellesse mitte kuidagi. Ma arvan, et esiteks on meie ühiskond kasvuraskustes, kuna ole­me noor riik. See käib okupatsioonist tulnud riigi juurde ja läheb kaua aega, enne kui inimesed hakkavad aktsepteerima, et mõni minister suu­dab siiski ka häid otsuseid teha, mitte kõik poliitikud ei ole korruptsiooniga seotud ja kõik, kes on kusagil riigi­ametis, ei ole vargad või muiduleiva-sööjad. Teine kurb faktor on šovinism - kui ma töötasin ise ajakirjanduses ja äris, siis ma ei tajunud, et naistesse suhtutakse täiesti teistmoo­di. Aga see ei ole ainult Eesti prob­leem.


Kas Teie meelest on siis ka Eesti veel sooliselt täiesti ebavõrdne?

Sooliselt võrdne me ühiskond küll ei ole. Üks selline väike näide illustrat­siooniks: kui mees koondab päeva­pealt viiskümmend inimest, siis öel­dakse, et ta on otsusekindel, karm, aga tubli juht. Kui naine koondab, siis öeldakse, et ta on bitch. Naisi kir­jeldatakse selle järgi, mis neil seljas on, aga mehi mitte. Aga see ei ole asi, mille üle kurta, see tuleb liht­salt teadmiseks võtta ja ikkagi edasi tegutseda.


Tänu Teile teavad vist kõik eestlased, mis on transrasvad.

Head asjad jõuavad inimestele ikka kohale. Mis puudutab minu tegemisi, siis ülespuhutud skan­daalidel, mida meedia on teinud, on oma hea külg - need on viinud teema inimesteni. Minu mõnede närvirakkude kadu on tegelikult väga väikene hind. Mõtle kui pal­ju maksumaksja raha oleks läinud, kui Tervise Arengu Instituut oleks hakanud rääkima inimestele transrasvadest läbi ostetud meedia, läbi reklaa­mikampaaniate. Miljoneid. Üks terviseteadlane ütleski, et see on kõigi aegade kõige odavam kampaania.


Olete öelnud, et esimeseks leediks olemine on missioon ja Te olete maailmaparandaja. Mida meie ühiskonnas oleks vaja muuta?

Mõni kuu tagasi lugesin Tartu Ülikoo­li sotsiaalteaduskonna õppejõu Margit Kelleri intervjuud eestlaste tarbimisharjumustest ja eestlasest kui tarbijast. Ta tõi seal kõige tähtsama asjana välja üks­kõiksuse. Me oleme ükskõiksed: ükskõik mida me poest ostame, me ei loe ega süvene, mida ostame. Lebame ükskõik­selt iga päev teleka ees ja see ongi põhjus, miks me ei loe silte, sest meid ei huvita. Inimesed loevad poes asju ostes ainult hinda. Kui me vaatame ajalehti, siis jääb ka mulje, et inimesi huvitab ainult teis­te inimeste palk ja mis miski asi maksab. Kui teadlased ütlevad, et see on suures osas nii, on see päris karm. Läheb tükk aega arenemiseks, et sellest välja tulla. Ükskõiksusest saabki üle ainult plahva­tusega. Mis siis ikka, aitan natukene ja panen meedia plahvatama!