- Reset + PDFPrindi

"Mina ja mesilane", Eesti Naine, august 2010

10.08.2010

Evelin Ilves


Nähes, kuidas külla tulnud teismeline pannkoogid meega üle ujutas ning seejärel meest ujuva taldriku pessu viis, ei saanud ma vaikida. Suisa pahvatasin: palun ära kunagi viska mesist lusikat taldrikule! Kas tead, et ühe tilga mee korjamine on ühe mesilinnu elutöö? Iga pesupalisse lahustunud meepiisk tähendab ühe mesilase elu mõttetuks kuulutamist...

Ausalt?, tõusid kulmud poisi näos kõrgele-kõrgele. Ta muutus tõsiseks, tuli laua juurde tagasi ja lakkus taldriku hoolega üle. Järgmisel korral pani ta koogile mett ainult natuke keskele, ise hoolega vaadates, et üle ääre midagi maha ei tilguks. Olin rahul. Et ühes pealtnäha tavalises magusapiisas võib koos olla kellegi elu ja töö, jõudis talle hoobilt kohale ja läks ka hinge. On see universaalne tarkus tolles meetilgas?

Tegelikult teadis see poiss oma biloogiatundidest täpselt, kuidas mesilased ja muud mutukad elavad. Ta oli õppinud peensusteni taimede teekonda seemnekesest õlehunniku ja ... ka leivapätsini. Ta oskas vastata hindele "väga hea" tolle toreda termini "toiduahel" kõikide lülide peenmehhaanikat. Et kuidas lihtne taim on mõnes mõttes igast imetajast targem, kuna oskab toota klorofülli. Ja et nende roheliste ja värviliste saadusteta sureb nii mõnigi pealnäha peenem ja võimsam olend lihtsalt maha. Ja nii edasi ja nii edasi. Tema sööb seda. Ja mina söön teda. Kuid kõige selle tarkuse juures oli ta ikkagi hakanud ennast looduse krooniks pidama. Või mis see teise elutöö pesupalisse uputamine siis muud on?

Kui toidu suurpõllumajanduslik ja tööstuslik tootmine ning ülemaailmne logistika muutis kõikvõimaliku söödava enamikule kättesaadavaks, kadus inimesel vajadus oma söönukssaamise pärast muret tunda. Seeläbi muutus üha uusi maitseid ja vorme võttev toidupakkumine iseensestmõistetavaks. Ja enam justkui polnudki vaja keskenduda tuhandeid aastaid inimest muretsema pannud küsimusele: kas see, mille ma kätte sain, sünnib üldse suhu panna? Toidab see või tapab? Nüüd, mil hoolimata kõiksugu toiduohutusega tegelevatest ametkondadest, reeglitest ja seadustest on tasapisi siiski selgunud, et kõik hästi lõhnav, isuäratav ja maitsev hoopiski tervist ei toeta, räägime taas toidust, kui ühest elu olisemast osast. Mure ellujäämise pärast, mis pani inimese 10 000 aastat tagasi tõsiselt kaaluma, kas leitud uus seen, seeme või olend on üldse toidukõlbulik, pole tegelikult kuhugi kadunud. Kes tahab täna tervena elada, peab sama tõsiselt suhtuma kõike, mis supermarketites riiulitele pakitud.

Kuid kus tehti viga? Mis oli selle justkui geneetilise mäluagu või supertehnoloogilse pohmelli põhjustaja, mis pani meid toidu tähtsust unustama? Todasama toiduahelat lastele õpetades jäi ehk puudu eluline või sootuks poeetiline pool... Me oskame öelda, et sa oled see, mida sa sööd. Teame isegi seda, et oluline on ka – kuidas sa sööd. Aga seda, et toidu ülesanne on vahendada meile maa viljakust ja päikese energiat, me öelda ei oska. Me lihtsalt ei näe enam seda seost. Kuid just seal sulgubki toiduahel, sidudes meid käsist ja jalust selle vältimatuks osaks. Ning kui me unustame oma seotuse, tõstame end välja või kõrgemale, kukub lõpuks kõik lihtsalt kokku.

Just sellepärast on loodusrahvad ka XXI sajandil targemad kui mistahes tehnoloogiatipud, et nad tunnevad oma rolli ses elu ringkäigus ja oskavad olla toiduahela osa. Oskavad oma kätega küttida, külvata, kasvatada ja küpsetada. Kui suurlinn elektrikatkestusse ära sureb, jäävad nemad alles. Sellest kirjutavad ajalehed aastal 2010 nii Euroopas kui Ameerikas.

Meie naerame nende üle, kes tõsimeeli piimapaki ja lehma ammumise seost elus ette ei kujuta või küsimusele, kas pähklid kasvavad maa peal või maa all, vastata ei oska. Hiljutine külluseaeg aga pani ka meid poetoitu kodusele eelistama ja ennast tasapisi loodusest ülimaks pidama. Raskemad ajad tõid tagasi teadmise, et oma kätega toidu kasvatamine, korjamine ja töötlemine on tõhusaim õppetund sellele, et eluahelas oleme vaid üks lüli paljudest. Ei parem ega halvem. Sõltuv maast ja päikesest täpselt samamoodi nagu malts või metsloom. Sõltuv ka maltsast ja metsloomast. Ning mesilasestki.

See see tarkus seal meetilgas vist oligi, mis poisil koolist vajaka jäi.