-
Reset
+
"Evelin Ilves tahab parandada maailma, riigist rääkimata", Eesti Päevaleht, 31. detsember 2008
31.12.2008
Eesti esimene leedi Evelin Ilves soostub intervjuud andma tervise, eriti eesti meeste tervise teemal. Jutuajamisel selgub, et ta on loomult parandamatu maailmaparandaja. Meie esileedid on seni üsna varju tahtnud jääda. Helle Meri ei andnud intervjuusid, Ingrid Rüütel küll, aga ta ta rääkis alati ainult oma tööst.
Kas mõtlete selle peale, kui erinev olete eelmiste presidentide abikaasadest?
Ei mõtle. Olen parandamatu maailmaparandaja, kel kogu aeg on mingi asi ajada. Mäletan lapsest saadik, et kõik, mida ette võtsin, sellel pidi olema mingi laiem mõju. Enne kui läksin Eesti Päevalehte tööle (1996 - 2001 oli Evelin Ilves Eesti Päevalehe turundusdirektor - toim), mõtlesin, et riigil on keerulised ajad ja peaks minema riigi teenistusse. Aga läksin hoopis eraettevõttesse ja motiveerisin end sellega, et ajakirjandus on neljas võim, kel samasugune jõud kui riigil või riiklikel institutsioonidel. Töötasin selle heaks, et moodne meedia saaks niisuguseks, nagu olema peab.
Mida tähendab kohustus olla esileedi?
See on missioon. Teed midagi alati millegi pärast. Ma pole kunagi käinud tööl, et teha karjääri, või ainult raha pärast. Pean olema endale alati eesmärgi sõnastanud - miks? Praegu, kui kuulen, et keegi on asunud sporti tegema või hakanud toitumise vastu huvi tundma, siis tunnen, et teen õiget asja. Kui sellel on tulemust, siis mida hing ikka veel ihkab.
Kuidas edeneb teie doktoritöö teemal "Eesti elanikkonna elukvaliteet, hoiakud ja praktikad"?
Kahjuks ei edene nii, nagu peaks. Uue programmi järgi peab loenguid võtma, milleks mul lihtsalt pole aega. Aga ma pole veel alla andnud ja minu küsimuste alusel tehtud uuring on valmis ehk andmed on olemas.
Mis andmed teid huvitasid. Eestlaste tervis?
Laiem teema on inimese elukvaliteet. Ja sellist laia (700 küsimusega) uuringut tehakse Eestis kolmandat korda. Elukvaliteedi all mõeldakse tegelikult elustiili: tarbimisharjumusi, töö- ja elutingimusi. Mind huvitab kitsam aspekt, see, mida inimene ise mõistab elukvaliteedina, kitsamalt just läbi tervise aspekti. Tervislik seisund määrab, kui hästi inimene ennast tunneb ja kui õnnelik ta on. Mind huvitab, kui palju inimesed tähtsustavad seda ja kui palju on nad nõus enda jaoks tegema - aktiivselt sekkuma oma tervise parandamisse, hoidmisse. Ning kuivõrd nad tegelikult teadvustavad, mis on tervis. Mitte ainult seda, kas kuskilt valutab, vaid ka seda, mida poest osta, kas nad jälgivad, mida söövad, kuidas veedavad oma vaba aega. Kuivõrd on see suvaline ja kui palju enda juhitud tegevus.
Tervisest räägib eestlane siis, kui seda enam pole?
Vanasti defineeritigi tervist eituse kaudu. Aga tegelikult pole tervis haiguste puudumine. Uuem tervise definitsioon vastab täpselt õnne definitsioonile. See on vaimse, füüsilise ja sotsiaalse heaolu seisund. Nii defineeritakse meditsiinis tervist ja nn happiness-uuringutes õnne.
Kuni viimase aastani tuli uudiseid, et meie inimesed ei hooli tervisest, aga nüüd on mu meelest vastupidi. Üks hiljutine uuring kinnitas, et üle 50% inimestest on valmis tegema midagi oma tervise heaks, muutma toitumisharjumusi, sportima jne. Mismoodi inimeste teadlikkust muuta saab?
Minu meelest algab kõik probleemi teadvustamisest. Ja kui lõppevat aastat kokku võtta, siis võib öelda, et oleme probleemi teadvustanud, ning see on kõige tähtsam. Võime rääkida ilusatest ja üllastest asjadest, kuidas meil on keel ja kultuur ja kõik see, mis rahva püsimise seisukohalt tähtis. Aga ometi algab kõik tervisest. Kui vaatame lahtise pilguga arenenud maailma, siis vaevleb enamik olmeprobleemide käes. Ja selle kohta on öeldud, et see on julgeolekurisk. Näiteks laste rasvumine on tingitud elustiilist, valest toitumisest ja vähesest liikumisest. 15 aastat tagasi ei diagnoositud Eestis lastel ühtegi teise diabeedi juhtumit, aga nüüd vajame juba eriarste. Lugesin Austraalia ja Briti võrdlevat uuringut, kust selgus: paljud vanemad ei saa aru, et nende laps on paks. Kui juba vanemad ei teadvusta ja annavad õhtul lapsele kartulikrõpse süüa, siis millest me räägime. Euroopa riikidest on Inglismaa kõige põhjalikumalt terviseprobleemi ette võtnud. Neil on riiklik laste rasvumise vastane programm, aktiivselt võitleb selle eest telekokk Jamie Oliver. Kui oled noor ja atraktiivne, siis sind kuulatakse.
Kas teid võetakse ka kuulda?
Saab rääkida neist asjadest, millest ise aru saad. Inglastel on näiteks Euroopas ainulaadne toiduainete märgistamise programm, millega tegelevad tootjad ja mis toimib valgusfoori põhimõttel: punane, kollane, roheline. Kui toidupakis on palju kahjulikke säilitusaineid, rasvu, suhkrut, siis on tegemist ohu ehk punase märgiga. Tootja ise paneb sildi. Kui toode on tervislik, on see märgistatud rohelisega. Inimesel on kerge aru saada, ta näeb ja teab, mida ostab. Tulemuseks on see, et tootjad on huvitatud tervislikest toiduainetest.
Tervis tuleb sportimisest?
Inglased on pannud 2012. aasta Londoni olümpia rahva tervise huvides tööle. Alates kehalise kasvatuse tundidest ja lõpetades infrastruktuuri objektide ehitamisega, sportimisvõimaluste parandamisega. Järgmisest aastast on neil kohustuslik neli-viis tundi kehalist kasvatust nädalas. Varem oli üks tund või üldse mitte. Tuleb võtta terve ahel, läheneda kompleksselt. Sportimise programm on tihedalt seotud toitumisega.
Kas teie viieaastane tütar Kadri Keiu ka trenni teeb?
Kadri käis kuus-seitse kuud tennisetrennis. Võimelda ja tantsida saab ta lasteaias. Käib minuga koos meie väikeses Kadrioru jõusaalis ja püüab jõudumööda matkida.
Ehk pole sportimisvõimalused meile kättesaadavad?
Sõltub koolist ja omavalitsusest. On neid, kes maksavad kinni kõik laste trennid, ja neid, kes ei maksa midagi. Liikumine algab lapseeas. Lapsed lasevad end mõjutada. Mis neile tundub popp, selle võtavad lihtsalt vastu. Olen seda iseenda pealt näinud. Iga kord, kui lastega kohtun, tulevad ja ütlevad nad, et on hakanud rulluisutama või tennist mängima. Mitte kordagi pole lastega kohtumine nii mööda läinud, et keegi ei tuleks ütlema: nii lahe, et teete sporti.
Nägin ühes telesaates, kuidas tüdrukud nimetasid mööduva aasta tähtsamaks inimeseks Evelin Ilvest. Eestis võiks ju olla sportimiseeskujusid peale Erika Salumäe?
Olümpiavõitja on iidol, kauge. Mina olen nagu naabritüdruk. Kui mina saan, siis saavad teised ka. Meil on vaja selliseid eeskujusid, kes on tavalised inimesed, kellega samastada ja võrrelda.
Kuidas kriitikat talute?
Täiesti rahulikult. Võtan seda mõistusega. Siiski, jätan osa tegevusi tegemata. Näiteks jätan tegemata kokaraamatu, kuigi olen sellest pikka aega mõelnud ja tuttavad-sõbrad, kes mu roogi maitsnud, on soovitanud mul kokaraamat kirjutada. Kõigist toitudest on võimalik teha tervislikke versioone. Näiteks leiutasin tervisliku kartulisalati.
Kas lugejatele retsepti annate?
Mis kartulisalati raskeks teeb? Kartuli ja liha kombinatsioon. Ma ei pane oma salatisse liha ega vorsti. Panen õuna, värsket ja soolakurki, peaaegu sama palju kui kartulit, panen porgandit. Ja oivaliselt sobivad juurde granaatõunaseemned. Kastme teen nii, et kolmandik on 10%-list hapukoort, kolmandik maitsestamata jogurtit ja kolmandik 15% -list jogurtimajoneesi. Värsket sidrunimahla, pipart. Isegi konservatiividele meeldib!
Miks ikkagi kokaraamatu tegemata jätate?
Ei tee sellepärast, et siis ilmub välja kari hagijaid, et kes selle eest kui palju raha sai, kuidas seda müüakse jne. Ootan ära, kuni presidendi ametiaeg möödub.
Kui palju teil tegelikult on tegemist presidendi abikaasana?
See võtab ikka rohkem aega kui tavaline töölkäimine. Pole ajaliselt reglementeeritud, et tööpäev kestab kell 8–17. Hästi palju on sõite ja ega see Eesti olegi midagi nii väike, nagu kaardi järgi võib arvata. Olen öelnud meie meeskonnale, et käin hea meelega Tallinnast väljas. Laste või noortega kohtumas, midagi avamas jne.
Kas Tallinna inimesed erinevad mujal elavatest?
Ei. Pigem tajun selget kontrasti, mida räägivad inimesed ja mida räägib meedia. Meediafoon on viimasel ajal nii negatiivseks ja kurjaks läinud. Inimeste puhul seda ei taju. Inimesed on öelnud: mul läheb päris hästi, aga ega nüüd tohi nii rääkida. Peab ütlema, et läheb halvasti.
Mis meedial veel häda?
Ma ei saa nii öelda, et midagi on häda, aga meedial võiks olla palju rohkem vastutustunnet. Ajakirjanik, kes midagi kirja paneb, võiks ikka mõelda, et seda loevad kümned tuhanded inimesed. See mõjutab nii inimesi kui ka riikidevahelisi suhteid. Kõik, mis rahvusvahelises plaanis kirjutame või ütleme, kõik tõlgitakse ära kõikidesse Euroopa Liidu keeltesse. Kõik jõuab raportitesse, iga teise otsustaja lauale. Me ei ela enam isolatsioonis ega metsas. On vaja vastutustunnet. See pädeb ka kurjuse kütmise puhul. Kui meedia teeb tavalisele inimesele haiget, siis on see paha. Ei tohi teha haiget.
Peab tegema head? Kuidas toimib teie arvates heategevus Eestis praegu?
Kui töötasin Päevalehes, tegime esimesi suuri asju – lastehaigla heategevuskontserti. (Kõigi annetajate nimed ilmusid lehes – toim). Kõik arvasid, et olete hullud, endalgi raha pole. Meil oli selge missioon, selge eesmärk: ajaleht kogu aeg manitseb, kuidas asju peab tegema, tahtsime ette näidata, mida saab teha. Käisime alati enne lastehaiglas ja arutasime, mida vaja teha. Tegime ühe konkreetse asja ja kõik teadsid, kuhu raha läheb. Kui nüüd olin „Tantsud tähtedega” patroon, sain õiendada. Aga see on areen, kus on võimalik midagi öelda. Ja tants on sport, emotsioon. Minu tingimus Kanal 2-le oli, et peate näitama neid lapsi, kellele raha kogume. Vaataja nägigi, et need on normaalsed lapsed, keda pole vaja karta, vaid aidata. Peab olema väga konkreetne, heategu peab olema sulle endale mõistetav. On võimalik ka väga väikeste summadega aidata. Mulgimaal oli ühe kursuse eelarve 3000 krooni ja selle eest õppis 15 last aasta aega mulgi keelt. Teine inimene läheb restorani ja kulutab sama palju ühele õhtusöögile.
Restoraniõhtusööke vist paljud endale enam lubada ei saa... Töötus, majanduslangus...
Töötus ja majanduslangus pole unikaalne, seda on ennegi olnud. Tasub vaadata, mida teised teinud. Soome lama ajal ehitas üks väike Lapimaa vald, kus töötus oli 75 protsenti, suusarajad, tegi hokiväljaku, et inimestel oleks peale joomise muudki teha. Paneksin meie omavalitsustele südamele, et seal, kus töötuse määr on kasvanud, tuleks eriliselt mõelda selle peale, kuidas inimesi n-ö käigus hoida. Enese tervise eest hoolitsemine, liigutamine ja sport on selleks ühed paremad võimalused. Vajame nii vähe. Ärmal ei kuluta ma sentigi sportimisele. Mul on seal üks vana õudne jalgratas, mille kohta abikaasa poeg ütleb, et sihukesega küll sõita ei saa. Mina saan. Mina räägin seda juttu sellepärast, et see lõpuks kohale jõuaks, eriti meetele.
No nii, jõuamegi meesteni.
Meestele ei tohi läheneda käskivas kõneviisis. Eesti mehed on maailma parimad, aga neil on madal enesehinnang. Meeste lähedussuhted on teistsugused. Naistel on riskid hajutatud, neile on emotsioonide jagamine lubatud nii sõbrannadele, kolleegidele, sugulastele. Naised peavad mehi rohkem tunnustama. Kuid mehed ise peavad ka tähelepanelikumad olema. Ei taha ju keegi teha süüa, kui mees aitähki ei ütle, heal juhul mõmiseb miskit.
Kuidas ikkagi rasketes oludes hakkama saada?
Olen mõelnud, et majandusliku surutise kasu on see, et sunnib rohkem sissepoole mõtlema. Praegu on aeg mõelda endale, lähedastele, oma riigile. Võimalus näidata, et hoiame kokku: ostame Eesti sööki, riideid, puhkame Eestis. Võidame ka tohutult tervises.
Kui palju teil on aega oma elu elada? Teid nähakse sageli kontsertidel, teatris.
Kui oleme Tallinnas ja meil on vaba õhtu, siis ei istu me Kadriorus, alati läheme välja. Ja kui on vaba aeg ja oleme Ärmal, siis sõbrad teavad, et võivad külla tulla.
See pool on teie elust alles?
Kõik on alles. Algul tajusin pisut võõristust, aga nüüd on kõik aru saanud, et mina olen ikka sama inimene.
Ei saa kleidiprobleemi kohta küsimata jätta.
Püüan hoian madalat profiili. Aga ei saa ju. Ei saa ju riigipeade juures käia ühe ja sama kostüümiga.
Kuidas uut aasta vastu võtate?
Sel aastal läheme sõpradele külla. Tavaliselt oleme Ärmal, vaatame presidendi kõne ära ja siis läheme õue elava tule juurde. Elav tuli on ju palju ohutum kui ilutulestik. Ilutulestik on agressiivne, kahjulik, keskkonnaohtlik, tuulde visatud raha. Ilutulestiku asemel võiks mõne võimla korda teha.
Mind ja ilmselt paljusid teisi huvitab, miks te pole ühtki päeva töötanud arstina?
Tahtsin pärast ülikooli lõpetamist otse minna doktorantuuri, psühhiaatriasse, aga see võimalus muutus iga aasta. 1993. aastal oleksin pidanud kaks aastat internatuuri läbi tegema. Tollane abikaasa oli Tallinna kolinud ja see oli üks põhjus. Pealegi tahtsin 1993 midagi ühiskonna heaks teha. Välismaal riigipead küsivad alati, et miks te ei tööta arstina. Vastan, et kui meil tollal oleks olnud stabiilne riik, oleksin täna arst.