- Reset + PDFPrindi

Evelin Ilves koostööst kohalike omavalitsuste ja puuetega lastega perede vahel, Põhjala foorumil "Toetav omavalitsus – kas võtmeväärtus puuetega lastele?"

05.03.2008

Head kuulajad!
Mõttekaaslased!


Kui aastakümneid tagasi oli Eestis erivajadustega laps tabuks või temast vaadati lihtsalt mööda, siis täna ei ole see enam õnneks nii. Oleme avatumad ja oskame arvestada erinevate laste iseärasustega. Oskame näha inimest enda kõrval, oskame hoolida.

Mõeldes lastele, ka erivajadustega lastele, peame mõtlema sellele, mis on neile kõige olulisem. Me teame ühte vastus: oluline on, et lastel oleks täisväärtuslik lapsepõlv. See tähendab peale kodusoojuse ka võimalust nautida eakaaslaste seltsi, sisustada meeldivalt ja kasulikult oma vaba aega.

Siin ongi koht, kus ristuvad kohalike omavalitsuste ja puuetega laste perede teed ning algab koostöö. Võimalus osaleda huviringides ning vajadusel ka ringides osalemise toetus, abi transpordi, isikliku abistaja või tõlgi kasutamisel. Väga oluline on kohaliku omavalitsuse roll vanemate julgustamisel ja toetamisel läbi nõustamise ja dialoogi. Ning ärgem unustagem, et ka vanemad tahavad vahepeal puhata. Tahan siinjuures tunnustada Tallinna linna, kes on välja mõelnud puudega lapse intervallhoolduse ja Tartu Maakonda Tammistu mõisa loodavat Agrenska keskust, kes on juba aastaid korraldanud puudega laste suvelaagreid ja nn hooldusnädalaid, just selleks, et anda puhkust lapse vanematele.

Olen selle poolt, et laps peab alates lasteaiast olema koos iseendaga samal vaimsel tasemel noortega. Sest just nii õpib ta kõige paremini ümbritsevat tundma ja nii harjutakse ka tema teistsugusega.

Tahan tuua näite toimekast noorest mehest Svenist, kes vaatamata tema füüsilisele puudele pandi tänu vanemate ja sugulaste meelekindlusele õppima tavakooli. Aasta oli siis 1990 ja linnaks Kärdla. Täna õpib Sven Tallinna Tehnikaülikoolis geenitehnoloogiat ja on aktiivne liikumispuuetega noorte tegevuse eestvedaja. Kas Sven oleks täna seal, kus ta on, kui tema vanematel poleks olnud südikust noormehe koolitamisel? Kindlasti mitte. Just koostöö vanemate, kooli ja kohaliku omavalitsusega tagasid Svenile võimaluse tavakoolis käia ning koos oma eakaaslastega õppida. Kui küsida Svenilt, kas ta jäi tavakoolis õppides millestki ilma, vastas ta, et tänu liikumispuudele oli tema lapsepõlv pikem kui tema eakaaslastel. Lihtsalt igale poole minemiseks oli vaja vanemaid, kes teda transportisid. Iseseisvuse saavutas Sven ülikoolis.

Sveni juhtum näitab, et meil ei pea olema niiöelda juba ette kohandatud koolid. Las tulevad enne koolidesse erivajadustega lapsed, küll siis ka koolid kohanduvad ning seda juba reaalses olukorras koos vajalike muutustega.

Head kuulajad,

Mida saaks või peaks üks kohalik omavalitsus puudega lapse heaks tegema? Võiks ju öelda, et ei midagi erilist, lihtsalt tagama talle kõikide teiste lastega võrdsed võimalused – olgu selleks näiteks liikumisvabadus.

Kuigi meie seadused on lõpuks sätestanud tingimused hoonetesse ratastooliga juurdepääsuks on siiski raskusi hoonete sees liikumisega. Mis kasu on sellest, kui laps pääseb kultuurimajja sisse küll ratastooliga, kuid majas sees teisele või kolmandale korrusele liikumine ilma kaaslaste abita on võimatu?

Mis kasu on kaldteest, kui selle lõpus on suletud lukustatud uks? Või mis kasu on liftist, kui sinna sisenemiseks tuleb ületada kolm ületamatud trepiastet? Või kui tänaval kõnniteel liikudes tundub, et kohati tegeled kanuusõiduga kärestikulisel jõel, ehk sa ei tea kas kurvi taga ületamatu kõnnitee serv.

Mul on väga hea meel nende omavalitsuste üle, kes on hoidnud ja arendanud erivajadustega laste koole oma valla koolidena. Tahan teid tänada, sest mis saab lapsele parem olla kui käia kodulähedal koolis. Tean, et selliste väikekoolide ülalpidamine ei ole omavalitsustele lihtne.

Sageli on erivajadustega laste koolid aga haridus- ja teadusministeeriumi rahastada. Ometi kutsun omavalitsusjuhte neidki koole võtma kui oma valla- või linna koole. Kutsun teid olema avatud südamega, pakkudes neilegi koolidele ja neilegi õpilastele toetust, kuigi kõik lapsed ei ole ehk selle omavalitsuse hingekirjas. Aga nad on siiski meie lapsed.

Kuid mis saab siis kui puudega noor on kooli lõpetanud? Kuidas säilitab ta oma sotsiaalset suhtlusringi, kuidas areneb ja avastab maailma edasi? Toon siia kena näite Türi vallast, kus Türi Toimetulekukool on seotud Türi Päevakeskusega. Ehk siis kooli lõpetanud erivajadusega noor leiab sealtsamast kodukoha päevakeskusest eest lisaks uutele tutvustele ka juba tuttavaid endisi koolikaaslasi. Koos korraldatakse ühiseid üritusi – ekskursioone, sportimist, külastatakse kunstinäitusi. Väga hea on seegi, et päevakeskusel ja koolil on ühised õpetajad. Kõik see annab erivajadusega lapsel ja tema vanematele usku ja tuge, et pärast kooli lõpetamist ei jääks noor maailmast äralõigatuks.

Mõnikord räägime me puudega lastest väga kitsalt, räägime vaid ratastoolidest, kuulmisaparaatidest, jalutuskeppidest. Tegelikult on hoopis olulisem, et me näeksime ka siin noori, kellel on kohalikule omavalitusele oma eakaaslastega sarnased ootused. Neist üks ja väga oluline ootus on soov saada osa sellest, mida ümbritsev maailm neile pakub. Lihtsalt olla üks tavaline inimene teiste seas.

Jõudu meile kõigile selle soovi täitmisel.

Tänan teid.