- Reset + PDFPrindi

"Armastusepall", Kodukiri, aprill 2012

10.04.2012

Minuga on nii, et iga kord, kui hakkab tunduma, et elu on paika loksunud, et tunned end kodus koduselt ja tööülesandeid täites kindlalt, lausa nautides, hakkab enda loodud turvamull tasakesi ahistama ja nii ma selle ära lõhungi. Sel kevadel: déjà-vu ...

Meil on nimelt kodus kutsikas. Õigemini – minul on kutsikas. Olles eelnevalt kahe koeraga järjest 15 aastat koos elanud, teadsin seekord hästi, et andku lapsed ja pere nii palju lubadusi penikest jalutada kui tahes, hiljemalt nädalaga unub see kui hommikune udu. Jääb reaalsus. See tähendab mina. Mida ühe koerabeebi kasvatamine aga tõeliselt tähendab, meenub nüüd tähthaaval tollest justkui teisest elust, igiammusest ajast, kui alles Eesti Päevalehes töötasin ja kui mu ellu tuli Ludwig, punapruun setterivariant meie praegusest valgest Eedust.

Mäletan hästi seda aega, kui otsustasin hakata elus esimest korda päris üksinda elama. Mul oli tasuv ja põnev töö. Tol hetkel teadsin kindlalt, et ma ei tahaks maailmas mitte ühelegi muule ametikohale kandideerida, sest väljakutseid jagus kuhjaga, meediamaailm mulle istus ja meeskond kuulus lausa unelmate hulka. Tunne, et sa oled oma elu peremees, sul on kõik, mida vajad, ja saad teha, mida tahad, on ju mis tahes eluhetkel fantastiline. Kuid tasapisi sain aru, et mulle ei meeldi üksinda elada. Sellepärast, et siis pole sul õnne- ja kindlustunnet kellegagi jagada. Ja mis kasu sellest siis on? Isegi süüa pole ühele inimesele huvitav teha. Lõpuks hakkas seegi segama, et mu unelmate korter ajalugu tulvil iidses hoones oli kogu aeg nii piinlikult korras! Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tuli leida keegi, kes toad segamini ajab ja esikusse jäljed teeb. Kellele süüa teha ja kelle eest hoolitseda. Ja ma võtsin koera. Sellise omasuguse, punase tukaga energilise ja sportliku iiri setteri.

Ja siis alles algas Elu. Koju saabudes võtsid mind vastu pottidest välja kallatud toalilled, näritud kingad ja poolenisti ärasöödud telekapult. Kui ta tapeeti seintelt maha hakkas võtma ja puust trepile suure augu sisse sõi, hakkasin oma valikus tasapisi kahtlema. Muidugi, jahikoeral on kas või vahetevahel vaja vabas looduses piiramatult möllata, mutta hüpata ja raipeid maitsta. Linnast seda ei leia, isegi siis, kui autoga linna taha metsateele sõita.

Õnneks aitasid ema ja õde mind noil esimestel aastatel nii palju, et me kõik jäime sõpradeks. Keila-Joale kolides oli Ludwigist juba igati viisakas koer saanud. Temast sai aegadeülene sõber kõigile meie pereliikmetele.

Nüüd – kui ma lapp käes murelikult mööda maja tiirutan, avastan, et isegi kui ma hommikul kuhugi minema ei pea ja ehk pikema une saaksin, ei saabu sellist hommikut veel vähemalt järgmise aasta jooksul... – ja kõik tuleb mälusoppidest imelise selgusega pinnale. Et päevas tuleb vähemalt kaks tundi õues veeta. Iga päev ja iga ilmaga. Et meeled on iga sekund ergud kuulmaks väiksemastki krõbinast, kas Eedu taas midagi väärtuslikku pole hambusse saanud või üritanud kuhugi kabinetinurka kakada. Tänaseks on tema skooris üks raamat, üks nõuniku aknalaualt varastatud võileib ja peaaegu tervelt allakugistatud šokolaadikook, mille sünnipäeva tähistanud käsundusohvitser meie söögilauale oli jätnud. Ma pean aru, kust vaibad ära korjata ja kuhu tõkked panna, püüdes kusagil säilitada ka ühe hubasema nurga...

Kõigi toimetuste juures saadab mind aga paar pruune, pikkade valgete ripsmetega silmi. Nende omanik on tänulik iga pilgu, sõna ja pai eest. Kui maha istun, ronib pea 18-kilone "beebi" mulle sülle, paneb käpad ümber kaela ja teeb kõrvamusi. Kui president oma töölaua taha arvuti ette maandub, lamab otsekohe laua ees vaibal valvas ja kuninglik koerapoiss. Kes muide oskab juba uskumatult jämeda häälega uriseda. Ja Sildami peale haukuda.

Elu on taas täitsa pahupidi. Aga üks karvane pall selget rõõmu on juures. Rõõmurull, kes tuletab sulle igal hetkel meelde, mis on tingimusteta armastus. Ja et seda pole iialgi lihtsalt iseenesest olemas. Selleks peab pingutama, hoolima, iga kell olemas olema, vahel ka muretsema. Seda, et suure armastuse taga on alati suur töö, suured loobumised, suur andmine. Olgu siis tegu loomakese, lapse, kalli kaasa või jumalaga.

Soovin teile suurt südant ja palju armastust algavasse kevadesse!