- Reset + PDFPrindi

"Puhastumise helge aeg", Kodukiri, märts 2012

13.03.2012

Märts on vanarahvakalendris paastukuu. Kui linnud juba soojendavas päikeses rõõmsaid trillereid üles võtavad, valmistub kõik elav ärkama. Mis on hommikul esimene tähtis tegu teha? Üks värskendav pesu loomulikult! Puhtus annab sära, aga ka rahu ja tasakaalu, uue jõu ning jätkuva energiavoo.

Eelmisel aastal otsustasin tolle nn klassikalise paastuaja ära proovida. Vastlast lihavõttepühadeni olid mu laual vaid värsked salatid, köögiviljaroad, puuviljad ja täisteravili. Arvasin, et kohvist loobumine on kõige raskem, ent võta näpust - polnudki nii. Üllatavalt kiiresti tuli harjumine ning kergem-värskem olek hakkas päev-päevalt aina enam meeldima. Isiklik kogemus ütles, et see vana komme väärib tõsist järgimist.

Seda päris paastumist - pelgalt veest toitumist - proovisin esimest korda puhtalt professionaalsest huvist. Olin siis just arstiteaduskonda lõpetamas ning huvi Aasia, aga ka meie oma vanade traditsioonidega loodusravi vastu oli jätkuvalt suur. Nii otsustasingi enda peal ära proovida, kas nädalane "vee peal olek" ikka toob selle raamatutes lubatud värske keha ja vaimu. Laenasin isalt meresinise tranduleti nimega Žiguli 21-011, pakkisin dressid, tennised ja saunalina kotti ning teekond tundmatusse - Võrumaa metsa paastuma - võis alata. Osa asju oli nii nagu tänapäevalgi: valgustavad loengud, teravaid elamusi pakkuvad protseduurid vahelduvalt külma ja kuuma veega, igapäevane kohustuslik 10-kilomeetrine retk. Päevi ei saanud seal täita puhastavate-lõõgastavate mõnuprotseduuridega nagu tänapäeval ning hotelli sööklast tuli ärritavaid toidulõhnu. Kui sinna juurde arvata toakaaslane, kes juba teisest päevast alates salaja voodi alla peidetud saia hakkas mugima - see lõhnas lausa kõrvulukustavalt! - polnud too esimene kord just meelakkumine. Ent läbi ma selle tegin ning hunniku uut energiat sain ka. Lausa nii palju, et Võru-Tartu teel üles ütelnud sinine motoriseeritud iludus mind rivist välja viia ei suutnudki. Miski tore rahu minu sees sosistas, et kõik probleemid lahenevad siis, kui on õige aeg. Või natukene hiljem.

Igatahes hakkas paastumine ja paasturavi mind tollest kogemusest kannustatuna üha rohkem huvitama. Kust vana aja inimesed teadsid, et enne kevadist ja talvist pööripäeva on kasulik organismile raskest seedimistööst korralikult puhkust anda? On ju paast kui puhastusprotsess esinenud kõikides tsivilisatsioonides ja usundites... Minu Võrumaa vanaema ei söönud kunagi mitte raasukestki, kui külmetus või gripp ligi hiilis - ning sai päevase paastuga vaevustest priiks. Tal oli laudas palju loomi ja nende talitamist ei saanud pooleks päevakski ära jätta. Nii ei saanud ta haigusi endale lihtsalt lubada. Mäletan tema vaidlusi oma tütrega, minu meedikust emaga - kas tatine ja peavalu kaebav isutu laps ikka peab, nui neljaks, sööma või ei pea mitte? Vanaema arvates puhtast veest jätkus. Ja vahel jäi peale tema, vahel ema arvamus. Eks kõik ei sobigi kõigile.

Teadlased ja meedikud vaidlevad ikka ja jälle selle üle, kas paastu mõju on teaduslikult tõestatud või mitte. Saksamaal ning Šveitsis on see tervise turgutamise, aga ka ravi meetod juba ammugi ametlikult au sees -enam kui sada aastat toiminud paasturavikliinikud on selle elav tõestus. Paastuarstid peavad koormusvabu päevi tegelikult kõige tähtsamaks just haiguste ärahoidmise, tervise tagamise seisukohalt. Viimati loetud artikkel Briti teadusajakirjandusest tõestas, et tervise hoidmise seisukohalt ongi kõige efektiivsem iga nädal üks 24-tunnine söögitu puhkus võtta. Seega - üle 3 päeva kestvad veepäevad jäägu siiski rangelt raviarsti kontrolli alla.

Ja üleüldse - paastuma ei pea ainult toidust või pelgalt veega. Kehale saab puhkust anda ka mahla, köögi- või puuviljaga, lihtsalt teadlikult tehtud kergemate valikutega. Ka teatud perioodiks telefonist, internetist, telekast või üldse suhtlemisest loobumine on tegelikult paast ja olemuselt puhkus. Sedasorti puhkus, mis peaks tegema meie elu helgemaks, vabastama meid sellest, mis meid koormab, viima meid teistele inimestele lähemale - see mõte kuulub esseist Fanny de Siversile.

Nii et - kevad lausa kutsub, luud kätte ja talvel settinud mustus majast välja! Iseenda meelest ja kehast ka. Selleks sobib paastukuu nagu valatult. Värskema keha, vaimu ja meelega on hea õige pea algavale suurele ärkamisele ja õitsemisele vastu minna. Rõõmu!