- Reset + PDFPrindi

"Viinakuine", Eesti Naine, oktoober 2011

© Toomas Volmer

11.10.2011

Evelin Ilves


"Kas kuuldused vastavad tõele, et ka sina lähed ära, Soome tööle?" küsin oma perearstist sõbralt, hinges ühtaegu nii arusaamatus kui mõistmine. "Ma 100% siiski veel ei tea," kostab ta vastuseks ja ohkab. Edasi sai sellest üks pikem jutuajamine meid kõiki huvitaval teemal – mis teeb elu elamisväärseks. Selliseks, et sa ise oled hea ja soovid seda teistega jagades headust üha juurdegi luua.

Palk ei ole teema, kinnitab too arstist sõber seda, mida paljude minejate suust varemgi kuuldud. Suurim erinevus meie ja naaberriigi vahel olevat suhtumises. Seal olevat perearst spetsialist nagu iga eriarstki. Teda austatakse ja tema tööd peetakse väärikaks. Seda nii patsientide kui ka eriarstidest kolleegide poolt. See kajastub töö sisus ja koormuses. Lausa imelik olevat kell neli töölt koju minna ja aduda, et ülejäänud aeg on vaba, kuulubki täitsa sulle enesele. Siin Eestis istub perearst tihti hilisõhtulgi kabinetis, toksib andmeid arvutisse või "VEK-ib" palehigis, nagu puuete vormistamist omavahelises slängis nimetatakse. Meil olla perearstid meedikute alamklass, kes töötavad "põllul" ühestki erialast sügavamalt teadmata. Raiskavad raviraha ja maksavad endale röövellikke dividende. Nende juurde peab saama aja kohe ja terveks kah kohe, kui ei saa, on muidugi arst süüdi. Lisandub pidev klaperjaht meedias, mõistmaks arste süüdi kõikvõimalikes pahategudes, käsitledes probleeme sageli vaid emotsioonidest lähtuvalt. Lüües palli ikka ühte ja samasse väravasse.

See on kimp suhtumisi, mis mu sõbral südamest ja üle huulte tuleb. "Arstid on väsinud," ütleb ta vaikselt ja lööb silmad maha. Neid suhtumisi Soomes ei olevat, mis teeb seal töötamise tõeliselt nauditavaks. Keskealisele tohtrile toob sära silma ka teadmine, et teises kultuuris töötamine on tegelikult suur väljakutse: kuidas ta saab hakkama võõra keele ja kultuuriruumiga, teistsuguste ravimite, traditsioonide ja uskumustega, teistmoodi infosüsteemidega. Väljakutse on ju suurim motivaator, see, mis on siin - kodus - kuhugile töökoorma sügavusse mattunud. Aga hing on ikkagi haige. Kas too töörõõm võõrsil kaalub üles emakeele, kodu, lapsed ja sõbrad?

See kuri ja hoolimatu suhtumine on tegelikult laiem teema. Kord sattusin vestlusringi, kus väideti, et kogu Euroopa immigrantide probleem lähtub tegelikult samast alusest. Lihtsalt ühel hetkel otsustas seltskond heal järjel kodanikke, et tubade koristamine, pesu triikimine ja laste hoidmine on asi, milleks neil aega pole ja teha ei kõlbagi. Selleks toodi odava hinna eest sisse inimesed kolmandatest riikidest, kellesse ka suhtuti, kui odavatesse ja madalatesse. Ent on ka teine võimalus: pidada inimest, kes sinu lapsi hoiab või hoovi koristab – endaga võrdväärseks, sama heaks, tema kultuuritausta ja minevikku tunnistades, ka tunnustades. Just meie eneste suhtumine on see, mis muudab osa töid ja nende tegijaid justkui põlgusväärseks ja teisi mitte. Tegelikult on iga amet väärikas. Ja seda lihtsat mõistmist meil napibki.

"Mul hakkab nii kahju oma väga headest patsientidest, kellega koostöö on iga arsti unistus ja kellest ma ära minnes pean loobuma," ütleb mu sõber. Ta silmad on niisked, võibolla oma mõtete tõmbetuulest. Ent lisab siis rõõmsamalt: "aga nende pärast tulen ma ka tagasi. Jah, usun, see kõik on ajutine. Ma vajan puhkust ja ehk annab seda mulle keskkonnavahetus". Mina tahan ka uskuda, et see nii lähebki.

Mida aga meie, siiajääjad teha saame, et väsimusest ja kurbusest tingitud lahkumismõtteid vähem oleks? Lihtsaid asju. Olla tänulik iga hea teo ja hetke eest ja seda tänu ka väljendada. Püüda mõista, mitte hukka mõista. Naeratada lapsele ja kaasale, poemüüjale, perearstile, kojamehele. Öelda oma klassi õpetajale, kui väga lapsevanemad tema tööd imetlevad. Ja helistada oma perearstile vahel ka lihtsalt niisama, et teda tänada korras tervise eest. Muutud ise, muutub maailm.