- Reset + PDFPrindi

"Õppimised ja õnnehetked", Eesti Naine, september 2010

10.09.2010

Evelin Ilves


"Emme, mis on maailmas kõige tähtsam asi? No kui me jätame kõrvale need, mis pole asjad, mida ma juba tean: armastus, tervis, õnn…," uurib äsja koolilapseks sirgunud tütretirts nõusid pesumasinasse ladudes.

Vabadus? Tarkus? Headus?

Otsin vastust, kuni lõpuks leian, et kõigi nende tähtsate asjadeni aitab jõuda üks ja seesama asi. Haridus ja/või haritus.

"Mh! Seleta!" ei jää laps rahule. "Sa räägid seda selle pärast, et ma just kooli läksin. Ise sa õppisid arstiks, aga nüüd oled hommikust õhtuni köögis või aias või pead mingit kõnet või kirjutad. Kuidas see arstiharidus sind siis targaks või heaks või õnnelikuks on teinud?"

Umbes sedasama küsitakse minult sageli nii meil kui mujal, sest meditsiin tundub enamikule väga spetsiifiline ning arstiks õppimine ise raske ja aeganõudev. Ometi tean oma südames kaljukindlalt, et ka siis, kui saaksin oma elu 20 aastat tagasi keerata ja uuesti ülikoolis alustada, valiksin ikkagi arstiteaduse. Isegi kui ma teaksin, et ma kunagi arstina leiba ei teeni. Miks siis?

Üsna uus teadussuund nimega õnneökonoomika uurib, kuidas on seotud ühe inimese õnnelikkus ja kogu ühiskonna rikkus. Ning on leidnud, et mida sobivam haridus, st inimese jaoks huvitavam on ala, mida ta õppinud, seda vabam ja iseseisvam on inimene oma otsustes ning seda paremini saab ta hakkama ka oma igapäevase eluoluga. Ka selles on teadlased veendunud, et õnnelik inimene on õnnetust usinam töötaja, hoolivam pereliige ja kokkuvõttes parem kodanik. Sestap läheb tee parema Eestini mitte pelgalt majanduskasvu numbreid jälgides, vaid sama oluline on jälgida ning pidada tähtsaks ka inimeste isiklikku rahulolu oma elukvaliteediga.

Täna ma oskan juba ladusalt oma kunagi intuitiivselt tehtud valikuid põhjendada. Ma tean, et arsti haridus on küll üks kõige raskem õpitee, kuid hiljem, tööturul, on see osutunud õigusteaduse järel kõige univeersaalsemaks teadmistekogumiks. Arstile õpetatakse kõikides etappides alati ka seda, et näiteks kui sul valutab käsi, et pruugi viga olla käes. Viga võib olla hoopis südames või peas. St – mujal. Sa pead alati nägema suurt pilti ehk tervikut ja siis märkama detaile. Selline lähenemine tuleb elus kaasa kõikjale, juhi sa siis ettevõtet või ole kokk. Minul on see aidanud hakkama saada meediaettevõtte juhtkonnas, riigiasutuses, aga ka talu ehitamisel või köögis ja aias. Ja see ju ongi oluline, et inimene oma eluga hakkama saab ning ühikonnale tagasi annab, mida sealt saanud. Olgu siis kasumi või hea toidu või sootuks õnnelike pereliikmete näol.

Huvi pärast uurisin kord, mis mu kursusekaaslastest saanud on. Ega mina ainsana peale ülikooli teist ala valinud. Umbes pooled on neist täna arstid, mõned tänaseks oma ala tõelised tipud. Aga olen kindel, et Eestile pole kodanikuna mitte vähem andnud ka need poisid, kellest said hoopis advokaat, diplomaat, talupidaja, pankur ja tehasedirektor ega ka need tüdrukud, kes pole päevagi palgatööd teinud, selle asemel hoopis 5 ja 7 last üles kasvatanud ning kõigile ka korraliku hariduse andnud…

"Kui sa oled väike, tuleb kõike õppida, sest siis tead sa suuremaks saades, mis sind päriselt huvitab. Ja siis, suurena, õpigi muudkui seda, mis on põnev. Nagu emme on õppinud lisaks arstiteadusele hiljem natuke majandust ja psühholoogiat ja sisekujundust ja ehitust ja aiandust ja rulluisutamist ja toitumisteadust…. Õpib tänagi ja homme. Kõik see aitab elada õnnelikult, hakkama saada ja oma ümber teisi inimesi armastada. Mõistad nüüd, miks emme oma arstidiplomi üle ka köögis õnnelik on?"

"Jaaah…" veab tütar pea viltu… Ning arvab, et temal on sel juhul vaja õppida kunstnikuks, politseinikuks ning sportlaseks. Ka laulmine, programmeerimine ning viiuldamine ei jookseks kindlasti mööda külgi maha.

Kindlasti mitte!

Head tarkusekuud ja elukestvat õnne õppimisest!