- Reset + PDFPrindi

"Eesti: Kuidas Euroopa ühes väikseimast maast on saanud kõige internetiteadlikum riik", The Guardian

15.04.2012

Patrick Kingsley


Peale NSVList iseseisvumist on Eesti interneti avasüli vastu võtnud, rajades veebipõhiseid uusi ettevõtteid ning kaasates on-line tegevusi hariduse ja valitsuse tasandil. Kuid kas ta suudab arengukurvi edestada? Patrick Kingsley uurib.


1995. a., neli aastat peale seda, kui Eesti murdis end vabaks NSVList, luges Toomas Hendrik Ilves ühte „väga ludiitset" raamatut, mille oli kirjutanud Jeremy Rifkin. Raamatu pealkiri oli „Maailmalõpp". „Selle põhiteesiks oli, et suurema arvutistamise tagajärjeks on vähem töökohti" mäletas Ilves, kes tol ajal oli vanemdiplomaat, nüüdseks riigi president, „mis tema arvates oli kohutav". Ilves ja paljud tema kolleegid nägid asja teisiti. Imetillukeses (rahvastikuarv 1,4 miljonit) ja äsjaiseseisvunud riigis, just sellises nagu Eesti, said poliitikud aru, et arvutid saavad kiiresti kompenseerida nii vähese tööjõu kui ka kroonilise füüsilise infrastruktuuri puuduse.

Seitseteist aastat hiljem on internet enamgi kui aidanud. See on nüüdseks tihedalt seotud Eesti riigi identiteediga. „Muude maade jaoks on internet lihtsalt veel üks teenus - nagu kraanivesi või puhtad tänavad," lausus Linnar Viik, Eesti IT Kolledži lektor, valitsuse nõunik ning mees, kelle nimi on peaaegu sünonüümiks interneti tõusule Eestis. „Kuid noortele eestlastele on internet millekski rohkemaks kui teenuseks – see on demokraatia ja vabaduse sümboliks".

Et teada saada, milleks, tuleb minna tänavale. Tasuta WiFi on kõikjal ja nii on see olnud aastakümmend. „Me mõistsime, et kui valitsus hakkab internetti kasutama, peab internet olema kättesaadav igaühele", selgitas Viik. „Seega ehitasime välja ülisuure avalike internetipunktide võrgustiku inimeste jaoks, kes ei suuda koduse internetiteenuse eest tasuda.

Sama taktikaga lähenetakse ka haridusele. Aastaks 1997, tänu kampaaniale, mida osaliselt juhtis Ilves, oli aukartustäratavas 97% Eesti koolides juba internet. Tänapäeval on võimalik hääletada kandearvuti vahendusel ning allkirjastada ametlikke dokumente läbi nutitelefoni.

Valitsuse koosolekud on olnud paberitud alates 2000. Arstid kirjutavad välja ainult elektroonilisi retsepte. Ei ole paha maa kohta, kus ainult kaks aastakümmet tagasi oli vaid poolel elanikkonnast kodus telefon.

Väljaspoolt vaatajatele ei ole koheselt selge, miks Eesti võttis interneti tarvitusele kordi kiiremini kui tema Balti sugulased- Läti ja Leedu. Kuid eestlastele on põhjus koheselt arusaadav. Iseseisvusaja algusest peale on Eesti pilgu pööranud Skandinaavia poole nii inspiratsiooni kui investeeringute saamiseks. Need Soome ja Rootsi partnerid, kes investeerisid, eeldasid, et Eesti koostööpartnerid vahetavad nendega teavet e-maili pigem kui faksi kaudu. Ja üsna pea olid uustulnukad need, kes juba esirinnas liikusid. „Ma mäletan, kui üks Rootsi pankadest ostis ühe Eesti panga," jutustab Ilves. „Nad tulid siia ja ütlesid: „ja nüüd õpetame teile, kuidas korraldada internetipangandust". Ja meie ütlesime: „ hästi, kuid Te tahate võib-olla vaadata, mida me *teeme* internetipanganduses ise". Viimaste andmete järgi toimus 99% Eesti pangatehingutest internetikeskkonnas.

Asjale tuli kasuks ka see, et 90ndate algusaastatel olid paljud poliitikud varmad endale internetti „soetama". „Peale NSVLi kokkuvarisemist olid võimul väga noored inimesed," lausus Jaan Tallinn, Skype'i, Eesti internetitelefonikompanii kaasasutaja ning Kazaa, failijagamissaidi kaas-arendaja. „Nad teadsid, mis oli toimumas".

Samuti nähti internetis puhvrit Venemaa vastu. Irooniana, kui lõpuks tuligi rünnak, tuli see interneti kaudu – ning koheselt katkes Eesti ühenduse muu maailmaga. Rünnak kestis kolm nädalat ning seda oli võimalik ohjata ainult Eestist välja- ja Eestisse sissetulevat internetiliiklust piirates. Tegemist oli tõelise küber-vallutusrünnakuga.

Toimunud jääminekul oli kaks positiivset tulemust. Esiteks: NATO rajas küber-sõjanduse mõttepaja Eestis, et kogemusest õppida.

Teiseks: valitsus asutas Küber-Kaitseliidu, 100 kübersektori vabatahtlikust koosneva võrgustiku, kes lisaks muudele ülesannetele, moodustaks territoriaalarmee tuleviku hädaolukordadeks. „Traditsiooniliselt on Läänemaades olnud nädalalõpu sõjalise õppe üritused, kus vabatahtlikud lähevad metsa ja harjutavad laskmist," sõnas Ilves. Eestis on meil grupp IT inimesi pankadest, tarkvaraettevõtetest, kes vabal ajal, ühel päeval nädalas, töötavad küberküsimustega.

Palju aastaid oli igal Eesti kodanikul õigus tasuta domeeninimele. 2010. a. tuli muutus: valitsus edastas allhankena vastutuse domeeninimede eraldamise eest era registripidajatele, kes nüüd kasseerivad eestlastelt sisse £15 ümber selle luksuse eest – üks kõrgeimaid hindu Euroopas.

Paljud akadeemikud ja kõrgklassi tehnoloogiatöötajad olid äärmiselt negatiivselt meelestatud ning mõningad neist moodustasid surverühmituse – Eesti Internetiühendus – the Estonian Internet Community (EIC) – mille eesmärgiks on välja võidelda suurem sõnaõigus tavainimestele selles suhtes, kuidas Eesti internetti hallatakse.

Tegelikult aga kardetakse, et needsamad poliitikud, kellel oli niivõrd valgustuslik suhtumine internetti 90ndatel , võivad hakata kaotama oma progressiivset profiili. „Nad on jätkuvalt võimul," lausus Skype'i Tallinn, „kuid ma ei ole kindel, et nad saavad aru, mis on toimumas. Tehnoloogia areneb jätkuvalt. Noored lähevad selle arengukurviga kaasa. Kui vananedes tabab neid inerts ning nad hakkavad arengukurvist kõrvale kalduma".


Artikkel The Guardian'i veebilehel.