- Reset +

"Areng ei ole säästev, kui jätkatakse pettustega", DerBund

10.12.2011

Rudolf Burger

ELi tippkohtumise tulemus on „suur samm edasi”, ütles Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Eestit peab ta ELi paipoisiks.

Härra president, ööl vastu reedet leppisid ELi liikmesriigid kokku eelarvekontrolli karmistamises. Eesti on sellega nõus, kuid neli ELi liikmesriiki keelduvad sellest. Kas olete kõigest hoolimata tulemusega rahul?

Jah. See 17 euroala liikmesriigi ja 6 ülejäänud ELi liikmesriigi vaheline kompromiss on suur edasiminek. Igasugune kokkulepe, mis määrab kindlaks reeglid, millest kõik peavad kinni pidama, on positiivne. On aeg võtta ühine vastutus vigade eest, mida mõned ELi liikmesriigid on teinud. See on ainuke viis, kuidas tulla välja praegusest võla- ja finantskriisist.

See kompromiss hõlmab aga 23, mitte 27 Euroopa riiki.

On üsna kindel, et vähemalt Rootsi ja Tšehhi ühinevad selle kokkuleppega.

Kas Te arvate, et EL on kriisis?

On võla- ja finantskriis. Euroopat saab päästa ainult juhul, kui poliitikud ja kodanikud vastutust jagavad. Poliitikud peavad vastu võtma otsuseid, mis on kriisiga toimetulekuks vältimatud.

Eesti on alates 2004. aastast ELi liige. Tookordsel hääletusel oli kaks kolmandikku rahvastikust liitumise poolt. Kas tulemus oleks tänasel päeval ikka sama?

Eesti on ikka ja alati olnud üks suurima ELile antud poolthäälte arvuga riik. Muidugi esineb probleeme, aga olen kindel, et Šveits mõtleks EList teisiti, kui ta naabriks oleks 800 miljoni elanikuga hiiglasuur riik.

Kas see tähendab, et soovitaksite Šveitsil ELiga liituda?

Riigina, mis pidi aastakümnete jooksul teiste inimeste soovitustega arvestama, ei soovita me kellelegi midagi.

Kas ELi liikmelisus on hea majandusliku arengu üks põhjusi?

Usun, et meie väga heade majanduslike saavutuste põhjus on see, et me järgime reegleid. Kahjuks teevad seda veel vaid vähesed riigid. Väga hea mõte on hoida aastast eelarvedefitsiiti alla 3 protsendi ja riigivõlga alla 60 protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Kui kõik järgiksid neid reegleid, ei oleks meil probleeme.

Eesti peab reeglitest kinni – selles kuulute vähemuse hulka.

See on ELi põhiprobleem. Liit on 50 aasta jooksul hästi toiminud, põhinedes demokraatial, õigusriigil, inimõigustel ja vabadusel. Sellest ei piisa, kinni tuleb pidada ka kokkulepetest. Meie järgime Eestis täpselt eelarvedefitsiidi ja võlgade reegleid, sest väikesed riigid on selleks palju rohkem kohustatud kui suured.

Ka Saksamaa ja Prantsusmaa, mõlemad ELi suurriigid, rikuvad neid reegleid.

Teame seda. Aga Eesti järgib neid reegleid, nii nagu ka Soome, Rootsi, Taani ja Poola. Probleem on selles, et kuidas me nii jätkame, kui suur osa EList reegleid eirab? Kui üks riik on meetmed heaks kiitnud, ja meie, kes me oleme vaesed, sellele riigile raha anname, kuid antud lubadustest kinni ei peeta, siis muutub see ELi jaoks suurimaks ohuks. Areng ei ole säästev, kui jätkatakse pettustega.

Horvaatia, Serbia ja Türgi soovivad ELiga liituda. Kas EL ei peaks kõigepealt oma senistes piirides stabiliseeruma?

Meie oleme väga laienemise poolt. Horvaatia on liitumislepingule alla kirjutanud. Tunnen muret selle üle, et laienemine on pikale veninud. Valitsevad Türgi-vastased meeleolud. See on suur viga, sest Türgi on kõige dünaamilisem ELiga seotud riik.

Kas isegi dünaamilisem kui Eesti?

Erinevus on suuruses. Hoiak, et neid türklasi me küll ei taha, on väga lühinägelik ja tuleb meile veel kahjuks. Me vajame tingimata Euroopa Liitu ka Serbiat, et tagada Balkanil rahu ja stabiilsus. Kahjuks on aga hoiak praegu selline, et pärast Horvaatia liitumist puudub poliitiline tahe laienemiseks.

Eesti on teinud suuri majanduslikke edusamme. Teie majanduspoliitikat kirjeldatakse mõnikord neoliberaalsena.

See on marksistlik mõiste. Meie majandussüsteem lähtub sellest, et teiste inimeste rahal põhinev rikkus on ebareaalne.

Teie maksud on kindla määraga. Igaüks maksab 21 protsenti oma sissetulekust. Kas see on end õigustanud?

Kindla määraga maksud viivad selleni, et alguses paraneb tunduvalt maksude maksmine. Ma ei ole kindel, kas see on ka veel tänasel päeval oluline. Meie majandusliku edu alus on see, et see ei põhine võlgadel. Meil ei ole olnud populistlikku valitsust, mis soosiks pseudo-sotsiaalprogramme. „Pseudo” tähendab, et programme rahastatakse tohutute võlgade, mitte maksutulude kaudu. Inimesed töötavad kõvasti.

Kas ka elektroonilisel revolutsioonil on oma osa?

IT-tööstus moodustab viis protsenti rahvamajanduse kogutoodangust, infotehnoloogia laialdane kasutamine on aga kaasa aidanud majanduslikule tõhususele, korruptsiooni vähenemisele ja läbipaistvusele. Need on tähtsad asjad.

Teie töötuse määr on ikka veel väga kõrge – kümme protsenti. Mida selle vastu ette võetakse?

Majandusmulli ajal oli määr alla nelja protsendi. Nüüd korraldame täienduskoolitusprogramme. Me peame inimestel aitama uusi oskusi omandada, kui nad enam vanadega toime ei tule.

Kui on tegemist majandusliku eduga, siis käib aeg-ajalt jutt „Balti tiigritest”. See peaks Teile meeldima.

Tegelikult mitte, rääkides tiigritest on praeguses majanduslikus olukorras kõikjal maailmas raske. Me teeme Eestis äri veidi teistmoodi kui ülejäänud Euroopa maades, kuid samamoodi nagu soomlased.

Kas see on see maa, mis on Teile kõige lähemal?

Oleme teineteisega keeleliselt seotud. Soome ja eesti keel on omavahel seotud nii nagu saksa keel Šveitsis kõneldava saksa keelega: me saame teineteisest aru, kuid ei oska teist keelt rääkida.

Eestis võeti aasta eest kasutusele euro. Kas see oli hea mõte?

Jah. Meie väikese vääringu ümber olid spekulatsioonid ja kuna meie vääringusse ei olnud enam usku, pidid majaomanikud oma hüpoteegid eurodes seadma. Oli väga suur surve, muuhulgas Dominique Strauss-Kahni poolt, meie raha devalveerida. See oleks euro-hüpoteekide intresse tõstnud. Lõpuks oli meil kapitali väljaveo probleem. Euro kasutuselevõtuga lahendati kõik need probleemid, lihtsustati otseinvesteeringuid Eestisse ja kohe toimus üheprotsendiline majanduskasvu tõus, kuna rahavahetuse kulud jäid ära.

55 protsenti rahvastikust olid euro kasutuselevõtu poolt. Kas see oleks võimalik ka veel täna, pärast seda kui Eesti lubas anda kaks miljardit eurot, et päästa sellised riigid nagu Kreeka, Itaalia ja Hispaania?

See kõik on õige, aga meie sõltumatusel on hind. Toon analoogia: oleme NATO liige. Mõned liikmesriigid küsivad, miks peaks Eesti õhuruumi kaitsma. Ainus põhjus on see, et neid riike ümbritsevad teised NATO liikmesriigid. Kui asutakse NATO välispiiril, on olukord teine. Euroga on samamoodi: muidugi on probleeme, euro läheb meile maksma, aga mis oleks alternatiiv? Rubla kasutuselevõtt?

Vaevalt küll. Kas see tähendab ka seda, et Teil on ikka veel probleeme oma suure naabri Venemaaga?

Meil ei ole probleeme. Neil on palju probleeme. Kuid lugege ajalehtedest, milliseid ähvardusi tehakse.

Keda ähvardatakse?

Viimasel kuul ütles Venemaa president ühel ja samal päeval kahel korral, et nad tegid interventsiooni Gruusiasse, et takistada NATO laienemist. Kolmapäeval avaldas Venemaa välisminister Sergei Lavrov, et kui Gruusia kavatseb hakata NATO liikmeks, võib selle tagajärjeks olla uus sõda. Tsiviliseeritud inimesed ei ähvarda teisi sõjaga. Ma pole paranoiline, aga Te muutuksite ka närviliseks, kui keegi seda Teile ütleks.

Kas Eesti ja Venemaa vahel on ikka veel piiritülisid?

Ei, piirid on kindlaks määratud, aga venelased ei taha piirilepinguid allkirjastada. Aga alates 1945. aastast ei ole ka Jaapani ja Venemaa vahelist rahulepingut ning Norra ja Venemaa vaheline piirileping allkirjastati alles eelmisel aastal. Venelased on aeglased, see võtab aega.

Milline on Teie kommentaar eelmisel nädalal toimunud Venemaa valimiste kohta?

Venemaal on ka varem valimisi olnud. Eelmisel nädalal teatas Vene välisministeerium, et Balti riigid ühinesid 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liiduga. Selle kohta olevat olnud referendum. Rumalus oli see, et Lätis toimus referendum pühapäeval, aga tulemused tehti Londonis teatavaks juba eelneval laupäeval. Sellistel hääletustel on Venemaal pikad traditsioonid.

Te väidate põhimõtteliselt, et Venemaal ei ole demokraatiat.

Ma ütleksin, et selle ajani, millal ta õigusriigiks saab, on veel pikk tee – nii nagu paljudes maailma riikides.

Teie jaoks teeb suhted naabriga raskeks fakt, et umbes üks neljandik Eesti elanikkonnast on vene päritolu ja muutub nüüd ilmselt majanduslikus mõttes alamklassiks.

Nad olid 50 aasta jooksul härrasrahvas (ütleb selle sõna saksa keeles (Herrenvolk), kuigi intervjuu toimus inglise keeles) ja nad olid privilegeeritud, lähtudes sõna ajaloolisest tähendusest. Nüüd, kui neil enam privileege ei ole, näevad mõned inimesed seda kaotusena.

Miks ei ole vene keel Eestis ametlik keel?

Miks peaks olema? Oletame, et me okupeerime teie riigi ja 50 aasta pärast ütleme, et peate eesti keele oma ametlikuks keeleks tegema. Okupatsioonivõim vallutab ühe maa, küüditab sadu tuhandeid inimesi Siberisse ja saadab oma rahva sellele maale. Ja nüüd, kui me oleme lõpuks vabad, peaks okupatsioonivõimu keel teiseks riigikeeleks saama? Ärge esitage mulle naeruväärseid küsimusi!

Niisiis on Teie soovitus, et kes on vene päritolu, peab Eesti kodakondsust taotlema.

Jah, ja seda juhtub.

Kui palju?

8 protsenti elanikkonnast on venelased, kes ei ole Eesti kodanikud, aga 25 protsenti on etnilised venelased, Te võite arvutada.

Kuidas on olukord Nõukogude ajast pärineva pronksist sõjamälestusmärgiga Tallinna keskel? Kas see seisab ikka veel seal?

Ei, see teisaldati sõjaväekalmistule.

Ühes intervjuus Spiegelile 2007. aastal ütlesite, et oleks parem jätta see mälestusmärk oma kohale.

Tol ajal ma ei oleks seda ilmselt teisaldanud. Aga põhimõtteliselt oli see okupantide monument. Võite endale ette kujutada, et see ei olnud eestlaste hulgas eriti populaarne. Aga ma ei mõista Teie kinnismõtet Venemaast. See on meie elust üsna tähtsusetu osa, meie kaubandus Venemaaga moodustab ainult 8 protsenti, kaubandus ELiga 75 protsenti. Meie poliitilised küsimused käsitlevad ELi.

Meid, šveitslasi hõivab mõnikord meie suur naaber Saksamaa.

Ma võiksin terve intervjuu pidada ilma V-sõna kasutamata. Järgin ameerika sotsioloogi Daniel Patrick Moynihani, kes rääkis heasoovlikust hoolimatusest (benign neglect). Jätame need venelased. Kui neil on demokraatiaga probleeme, peavad nad need lahendama. Eesti ei peaks nende siseasjadesse sekkuma. Nad võivad teha, mida tahavad.

Härra Ilves, viibisite neljapäeval Bernis. Mis oli Teie Šveitsi külastuse eesmärk?

Meie kahepoolsete suhete osa on rääkida asjadest, mille kallal koos töötame. President Calmy-Rey on kaks korda käinud Eestis, nüüd oli minu kord. Muidugi on Eesti ja Šveitsi vahel suured erinevused, alustades juba sellest, et teil on mäed ja meil mitte.

Eesti kõrgeim mägi on 300 meetrit kõrge. . .

. . . 355. (naerab). Aga meil on meri. Oma külaskäikudel, mitte ainult Šveitsis, jutustan ma sellest, kuidas Eestis asjad lähevad. Selle aasta augustis tähistasime oma riigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva. 20 aastat tagasi olime vaene, mahajäänud Nõukogude Liidu osa, nüüd oleme palju edasi jõudnud. Võtsime kasutusele euro ja oleme üks vähestest riikidest, mis täidab Maastrichti kriteeriume. Meil pole võlgasid, oleme üsna edukad. 

Kas Šveitsil ja Eestil kui väikestel riikidel on ka midagi ühist?

Jah. Selleks et edukas olla, on väikesed majandused ekspordile orienteeritud, kuna koduturud ei ole toimetulemiseks piisavalt suured. Kes on ekspordile orienteeritud, pooldab liberaalseid kaubandusmeetmeid. Suuruse küsimus oli meie jaoks põhjus, miks me e-valitsuse ja e-hääletusega edasi liikusime. Selles olime teerajajad. Rääkisin ka president Calmy-Reyga, et referendumite puhul teeks e-hääletus elu lihtsamaks.

Üks isiklik küsimus. Te saite hariduse USAs ja töötasite pärast seda Raadios Vaba Euroopa. Kas uskusite tol ajal, et Eesti võiks vabaks saada?

Viimaks küll. Umbes aastatel 1987 kuni 1991 peeti mind hulluks, sest arvasin, et Nõukogude Liit võiks laguneda. 1986. aastal kutsus Raadio Vaba Euroopa direktor mind oma kabinetti ja ütles: „Mulle meeldivad Teie analüüsid, aga see on lootusetu. Eesti ei saa kunagi vabaks. Te raiskate oma annet.” Ma vastasin, et usun Eesti vabaks saamisse, mittesäästlik majandamine võib viia selleni, et Nõukogude Liit laguneb ja Eesti saab vabaks. Aga aastail 1982 kuni 1984, Brežnevi ajal oli olukord veel üsna halb.

Teie eluloos ei olnud ette nähtud, et saaksite välisministriks või presidendiks.

Ei, see ei olnud plaanis.

Olite varem välisminister, nüüd president, kel pole palju võimu.

Ei, meie põhiseadus on tehtud Saksamaa oma eeskujul. Mul on ainult poliitiliselt üsna vähe võimu, see on pigem intellektuaalne kohustus. Usun, et olen presidendina kirjutanud rohkem esseesid ja kõnesid kui neil aegadel, mil teenisin elatist veel kirjutamisega.

Kas kirjutate oma kõned ise? See oleks presidendi jaoks väga ebatavaline.

Pole tõsi. Vaclav Havel, Tšehhi endine president, kirjutas oma kõned ise. Pean seda oma töö üheks osaks ja püüan algatada avalikke arutlusi sise- ja välispoliitiliste põhimõtteliste küsimuste üle. Keegi on kunagi öelnud, et peaminister peab hoolitsema ta rahakoti eest ja president peab rikastama hinge. See kirjeldab minu ülesannet hästi.

Toomas Hendrik Ilves

Toomas Hendrik Ilves on sündinud aastal 1953 Stockholmis, üles aga kasvas USAs New Jersey osariigis. Ta õppis ülikoolis psühholoogiat ja töötas pärast seda teadusliku töötajana Columbia Ülikoolis New Yorgis. Aastatel 1979–1981 oli ta New Jersey koolis asedirektor ja inglise keele õpetaja, pärast seda kuni 1983. aastani Vancouveri kunstikeskuse direktor. Aastatel 1983 kuni 1984 õpetas ta Simon Fraseri ülikoolis Vancouveris eesti kirjandust, 1984 kuni 1993 töötas ta Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuses Münchenis. 1993. aastal sai ta Eesti Vabariigi suursaadikuks USAs, Kanadas ja Mehhikos, 1996. aastal välisministriks, 1998. aastal Põhja-Atlandi Instituudi nõukogu esimeheks, 1999. aastal taas välisministriks, 2002. aastal sai ta Eesti Vabariigi Riigikogu liikmeks ja 2004. aastal Euroopa Parlamendi liikmeks ning lõpuks 2006. aastal Eesti Vabariigi presidendiks. Toomas Hendrik Ilves on abielus ja kolme lapse isa.

Artikkel Der Bund'i veebilehel.