- Reset + PDFPrindi

"Presidenti tuntakse kikilipsust", Helsingin Sanomat

30.10.2011

Marko Ylitalo

 

Eestis õilmitseb iroonia, leiab Toomas Hendrik Ilves.

 

„Suur osa presidendiks olemisest on kirjutamine, mistõttu on neid rolle raske üksteisest eristada,” ütleb Eesti Vabariigi president ja kirjamees Toomas Hendrik Ilves.

 

Kui üldse midagi, siis sätivad riigijuhid tavaliselt oma lipsu. Temal sellist lipsu pole.

Eesti president Toomas Hendrik Ilves kohendab Helsingi stiilse hotelli fuajees hoopis oma sini-roosatriibulist kikilipsu. Kikilips on tema kaubamärk, selle kombe päris ta oma kadunud isalt.

„Kui töötasin suursaadikuna Washingtonis, tulid inimesed ütlema, et tere, sina siis oledki see kikilipsuga saadik Eestist. Keegi poleks mind ära tundnud tavalise lipsu järgi. See oli väga tore, justkui tootemargikujundus.”

Mõne aja möödudes märkas Ilves, et ta pikad lipsud olid jäänud vanamoodsateks. Nüüd ongi tal ainult kikilipsud.

„Need on muuseas naeruväärselt kallid! Brooks Brothersi sellise väikese riidetüki eest tuleb maksta 50 dollarit, mis on üsna absurdne.”

Toomas Hendrik Ilves külastas nädala lõpus Helsingi raamatumessi, sest Eesti oli seekord teemamaa.

Peale selle ilmus temalt sügisel raamat „Omalla äänellä” („Sõna jõuga”). Sellesse on koondatud nelja viimase aasta kõnesid ja artikleid. Tekstid toovad esile terava sõnaga, diskussioone algatava, isegi provotseeriva isiku.

Kõneldes võib ta isegi oma avalike suhete nõuniku Toomas Sildami ebamugavasse olukorda panna.

„Suur osa minu huumorist põhineb keelel, inimesed ei saa tihtipeale mu naljadest aru.”

Palve peale räägib president ühe oma lemmiknaljadest. Algselt pärineb see 1840. aastatest briti kindrali Sir Charles Napieri suust. See on seotud Pakistani Sindhi provintsi vallutamise ja ingliskeelse sõnaga sin ehk patt. Loos segunevad sama kõlaga sõnad.

Tõlgituna nali ei mõju. Aga see ei ole põhjus, miks kõrval istuv Sildam aeg-ajalt toolil niheleb.

Lisaks kaelasidemele peavad arvamusliidrid korduvalt siluma ka oma väljaütlemisi.

„Kahjuks esitan pidevalt iroonilisi seisukohavõtte, mida inimesed mõistavad valesti. Poliitikule on see eriti ohtlik, sest ajakirjanikud võtavad neid sõna-sõnalt,” lausub Ilves.

Presidendi arvates kasutatakse Eestis irooniat palju rohkem kui üheski teises kultuuris, mida ta tunneb.

Ilves on sündinud Rootsis, kasvanud ja õppinud Ameerika Ühendriikides ning töötanud Saksamaal ja Kanadas. Oma vanemate kodumaale naasis ta pärast Eesti iseseisvumist aastal 1993.

„Mulle meeldis näiteks New York, sest seal oli väga põnev. Tuli vaid hüpata metroosse ja kuskile sõita, näiteks kunstigaleriisse või pungikontserdile.”

Kas on kohti, mis Ilvesele ei meeldi? President vastab küsimusele hinnanguga ühele lähisuurriigile. Kõrval hommikusöögilauas niheletakse taas.

„See oli nali, aga kahjuks ka tõsi!”

Aga tõsiselt rääkides: „Mulle ei meeldi riigid, mis ei ole demokraatlikud, kus ei ole sõna- ja arvamusvabadust. Seal tunnen end halvasti. Mul oli 1984. aastal ka Eestis halb olla, samuti Ungaris.”

„Mulle ei meeldi paigad, kus inimesed kardavad oma valitsust. See tekitab halva enesetunde, mis pole ainuüksi intellektuaalne, vaid ka füüsiline. Mul tekkis selline tunne näiteks Gaddafi-aegse Liibüa puhul,” teatab Ilves ja teeb oma sõnade ilmestamiseks vastikust väljendava žesti.

Töö tõttu elab Ilves Tallinnas, aga tema kodu asub Lõuna-Eestis.

„Nüüd, kui olen oma pere talu tagasi saanud, ei tahagi enam kuhugi reisida. Olen veetnud suurema osa elust välismaal, nüüd olen koju jõudnud.”

Ilveste suguvõsa on elanud selles talus 1763. aastast alates, välja arvatud aeg, kui Eesti oli nõukogude võimu all. Ilves kõneleb, et koht oli pärast venelasi täiesti laastatud.

Pärast 20 aastat usinat tööd sai ta selle viimaks korda ja nüüd on teised selle üle kadedad – nagu Põhjamaades ikka kombeks on.

Talu tuli liiga uhke.

 

 

Kõike polegi vaja mõista
KOMMENTAAR

Oona Kivimäki
Autor on Hämeenkylä kooli üheksanda klassi õpilane, kes on Helsingin Sanomates tööeluga tutvumas.

 

Eesti president Toomas Hendrik Ilves paistab ülikonnas ja triibulise kikilipsuga paljukogenud mehena. Ta kõneleb ja naljatab nagu mees, kelle ellu kuuluvad riigivisiidid, ajakirjanikud ja poliitika.

Presidendi lähedal istub omapärane hulk inimesi: paar ihukaitsjat, mõned muud mehed, kolm blondi naist, väike tüdruk ning kohe tema kõrval tähtsa olekuga naine. See naine jälgib ajakirjanikku, teeb oma paberitele märkmeid ja teatab viimaks intervjuu lõppemisest. Need inimesed on üsna arusaamatud tegelased, kelle osalemisest kohtumisel ma aru ei saa.

Kui olen olukorda veidi aega jälginud, leian, et ilmselt ei peagi ma kõigist üksikasjadest aru saama. Vähemalt mõistan, et mu ees istub, kõneleb ja sööb hommikust tõesti Eesti president. Keerukas lugu.

 

 

KES?
Toomas Hendrik Ilves

Sündinud 26.12.1953 Stockholmis. Abielus Evelin Ilvesega. Kolm last.

Õppis psühholoogiat Columbia ja Pennsylvania ülikoolis. Lõpetas 1978. „Õppisin visuaalset taju ja kognitiivteadust. Ei lugenud Freudi ega muud rämpsu.”

Töötas aastatel 1984–1993 ajakirjanikuna Münchenis Raadios Vaba Euroopa. Oli aastatel 1993–1996 suursaadik USAs, Kanadas ja Mehhikos, 1996–1998 ja 1999–2002 Eesti välisminister. Aastatel 2002–2004 sotsiaaldemokraatliku erakonna parlamendisaadik. Valiti Eesti presidendiks 2006. aastal ja teiseks ametiajaks sel sügisel.

Soovitab lugeda Andrus Kivirähki, kui on soov mõista Eesti huumorit.