- Reset + PDFPrindi

"President Ilves: muusika on parim viis Eesti tutvustamiseks", Kultuuripealinn

08.04.2011

Toomas Hendrik Ilves kutsus festivali Tallinn Music Week avakõnes eestlasi üles üksteist rohkem usaldama

 

Rääkisin vabariigi aastapäeva kõnes, et me ei oska hinnata meie enda inimesi. Tallinn Music Week on üks võimalus saamaks aru, kui kihvt on eesti muusika. Minu enda kõige parem kogemus sellega oli umbes 30 aastat tagasi, kui sõitsin autoga Kanadas ja kuulasin iga päev uue klassikalise muusika programmi. Ühel hetkel hakkas seal mängima nii vapustavalt hea muusika, et olin sunnitud teelt kõrvale keerama. Keerasin kõrvale, kuulasin loo lõpuni ja siis keegi ütles: «See on eesti helilooja Arvo Pärdi uus teos.» Ma ei teadnud enne, et ta on eestlane, lihtsalt kuulasin mingit asja, mis mind tõesti vapustas.

Meie jälgime siin sageli midagi, mida kutsutakse Jante seadusteks. Jante seaduste nimi tuleb ühe Rootsi küla nimest ning sealsete tavade kohaselt: 1) sa ei tohi välja paista; 2) kui sa üldse teed midagi, siis me karistame sind; 3) kui sa oled parem, ära arva, et sa oled parem jne.

Võib-olla annavad Jante seadused meile negatiivses mõttes märku sellest, et oleme muutunud osaks Põhjalast, et meil kehtivad nendega ühesugused reeglid. Mis ei tähenda aga, et me poleks nõudlikud. Näiteks Vaiko Eplikule taheti kusagil tanklas peksa anda pärast seda, kui ta Eurovisioonilt edutult naases.

Ma tahan, et me hindaksime oma muusikat ja oma inimesi ning saaksime aru, et nad on head juba enne, kui saavad mujal kuulsaks. Me ei pea ootama, et keegi teine ütleb, et Iiris on hea või et Vaiko Eplik on hea, me võime usaldada iseennast ja tunda ära seda häädust enne, kui New Musical Express sellest kirjutab.

 

Pärt teeb väikese Eesti maailmas suureks

 

Inimene, kes praegu enim kiitust väärib, on Helen Sildna, kes juba kolmandat korda Tallinn Music Weeki korraldab. Mina tutvusin Heleniga ajal, mil raadios töötavate inimeste ring polnud teab mis suur. Kuulasin toona, aastaid tagasi, ansamblit, millest keegi eriti ei teadnud ja mille nimi oli Arcade Fire. Ja siis ühel heal päeval lõin lahti ajalehe, kus keegi Helen Sildna nimeline oli avaldanud artikli teemal, et Arcade Fire’t on raske tuua Eestisse esinema, sest keegi lihtsalt ei ole sellest ansamblist varem midagi kuulnud. Nii ma siis avastasingi veel ühe inimese Eestis, kes teadis, mis või kes on Arcade Fire. Pärast seda kirjutasin talle e-maili ja ta arvas, et tegemist on mingisuguse naljaga.

Loodetavasti tulite Tallinn Music Weekile eesmärgiga avastada uut muusikat ja muud huvitavat. Mainisin siin ennist Arvo Pärdi nime ja tegelikult on mul rääkida mitmeid temaga seotud lugusid lisaks sellele, et minu arvates on ta lihtsalt üks maailma antud hetke parimaid heliloojaid. Kord kohtusin ühe viiulimängijaga ja küsisin ta käes, kes on olnud ta suurimad mõjutajad. Ta vastas, et tõenäoliselt on teda enim mõjutanud Arvo Pärt. Nii et see siin ongi see koht, kust Arvo Pärt pärit on. Et te teaksite, siin toodetakse väga lahedat muusikat, alates tõsistest klassikalise muusika teostest kuni kõige eksperimenteerivamate helideni välja.

Ehk on põhjus selles, et Eesti on nii väike. Et räägime keelt, millest keegi õieti aru ei saa. Isegi soomlased mõistavad seda valesti, sest meil on palju sõnu, mis ei tähenda päris sama asja neis keeltes ja osad neist võivad olla nende jaoks üsna ropud. Seetõttu polegi eestlastel kogu oma kultuuri ja keelega, millest keegi eriti aru ei saa ja millest keegi eriti ei püüagi aru saada, eriti muud varianti kui õppida teisi keeli või kommunikeeruda teistega selliste meediumide vahendusel, millega ei kaasne 14 käände kasutamist. Muusika on just see meedium.

 

Isoleeritus muutis siinse kultuuri unikaalseks

 

Nõukogude okupatsiooni ajal tuldi siia impeeriumi kõigist nurkadest eesmärgiga kuulata uut ja huvitavat muusikat, olgu džässi, rokki või klassikalist muusikat. Tuli ette, et inimesed muutusid liigagi radikaalseks nagu näiteks Arvo Pärt ja siis nad sunniti siit lahkuma. Kuid need olid veel head ajad, kui nad siit välja visati, mitte aga ei saadetud kaugele Itta. Mõnes mõttes oli Eesti isolatsioonis olemine aga hea, sest selle tõttu oleme olnud pika aja jooksul kõikvõimalike muutuste suhtes immuunsed. Mis aga ei tähenda, et okupatsiooniaastatel siin loomisega ei tegeldud – tegeldi küll, aga veidi teistmoodi kui mujal maailmas.

Toon järgmise näite. Nimelt tegutseb Eestis üks suurepärane ansambel, mis veel aeg-ajalt esineb ja mille nimi on Ultima Thule. Alguses ma ei suutnud neid võrrelda ühegi teise mujal maailmas tegutseva ansambliga. Kuid neli aastat pärast seda, kui ma esimest korda olin Ultima Thulet kuulnud, sattusin kuulama ansamblit Pearl Jam ja siis mõtlesin endamisi, et kui tore, et on olemas keegi, kes teeb muusikat nagu nemad, ainult et inglise keeles.

Meie eestikeelsele kuulajaskonnale tahaksin soovida, et me usaldaksime üksteist rohkem, sest see, mida me teeme, on väga lahe ja väga huvitav. Kui Pärt hakkas tegema tintinnabuli-stiilis muusikat, siis oli ta ainus, kes midagi sellist tegi. Kuid kui kuulata nüüdisaja klassikalist muusikat, siis tundub, et kõik kopeerivad Pärti. Sealhulgas on seda kuulda ka selles muusikas, mida kuulete Tallinn Music Weekil.

Kuulake seda, usaldage seda, ja mõelge Eestist kui loometegevuse tulipunktist. Nagu Skype leiutati siin, leiutatakse ka just siin ja praegu teisi vähemalt sama olulisi asju. Kohas nimega Eesti, kus on väga põnev just seetõttu, et me väljusime isolatsioonist. Inimesed sirutavad oma tiibu ja jalgu, et tõusta õhku, ja kui te tahate teada, milline tulevik välja näeb, siis vaadake ümberringi just siin.