- Reset + PDFPrindi

"Hoidkem ärksat meelt!", Videvik

14.04.2011

President Toomas Hendrik Ilvese vastused Videviku küsimustele.

 

Millisena kujutlesite elu Eestis, kui siia tulite, mis üllatas, mis masendas? Kas miski tegi rõõmu?

Esimest korda käisin Eestis 1984. aastal enne seda, kui minust sai raadiojaama Vaba Euroopa töötaja. Käisin ära, sest teadsin, et pärast poleks mind kui "vaenulikku häält" siia enam lastud. Masendavalt mõjusid okupatsiooniaja armid, nii need, mis silmaga näha, kui ka need, mis inimestes varjatult olid. Minu ettekujutus Eestist pärines ju paljuski vanematelt kuuldud juttudest, mis sellistena olid n-ö elust suuremad ja ilusamad.

Rõõmu tegi aga äratundmine, et kõikjal mu ümber kõlas eesti keel ja ilmusid eestikeelsed raamatud. Nende, näiteks Jaan Krossi ja Lennart Meri raamatute toel parandasin märkimisväärselt oma eesti keele oskust.

 

Olete elanud erinevais riikides, kas eestlaste minapilt erineb mingil moel teiste rahvuste omast?

Ma ei taha hakata võrdlema eestlasi teiste rahvastega. Küll aga teame kaugemast ja lähemast minevikust, et eestlased on ka võõrsile sattununa hinnanud haridust, nad on olnud töökad ning seeläbi osutunud edukateks kõigil mandritel. Ja oma päritolu pole eestlased kunagi häbenenud, oma juuri oleme ikka tähtsaks pidanud.

Eestlased on päris sarnased teiste väiksemate rahvastega: meile on väga, vahel koguni liiga tähtis see, mida teised, see tähendab ülejäänud maailm ja rahvad meist arvavad. See klammerdumine teiste hinnangutesse pärsib mõnikord enesekindlust: me ei adu näiteks oma kultuuriinimeste ja miks mitte ka poliitikute headust enne, kui oleme sellele saanud kellegi teise kinnituse ehk omamoodi kvaliteedimärgi.

 

Eesti meel ja keel. Kuidas "need õitseksid veel kaua"?

Eelkõige nii, et meie inimesed" usuksid iseendasse ja oma riiki. Siis on ka Eesti tubli ning meie meel ja keel kestavad. Kõige aluseks on hea haridus ja kodudes valitsevad väärtused. Kui need asjad on paigas, siis on ka meie meel ja keel kaitstud.

 

Väidetakse, et meie demokraatia on vaid näiline ja pseudo, rahvas võõrandub riigist üha enam. Millest-kellest oleneb selle protsessi muutmine?

6. märtsi parlamendivalimistel osales 63 protsenti valijaist. See number võiks olla suurem, aga pole ka murettekitavalt väike. Ma ei jaga seisukohta, et demokraatia olevat näiline või et rahvas võõrandub riigist üha enam. Vaatame järjest tugevnevat kodanikuühiskonda, olgu siis toimekaid külaseltse ja ajalooliste linnaosade ühis-tegevusse koonduvaid elanikke, Kaitseliitu... Niisiis, ärgem kasutagem üldistavaid klišeesid. Ka poliitikaasjades soovivad inimesed oma arvamust avaldada. Meile ei ole ükskõik. Kui oleks ükskõik, siis ei oleks NO-teatri etendustel saalid täis.

Eestis napib aga hoolivust, sallivust, üksteise märkamist. Siin ei saa asja parandada mitte ainult valitsus või Riigikogu või poliitikud, see on meie kõigi suhtumise ja hoiakute küsimus. Meie kõigi, see tähendab — igaühe.

 

Millised on presidendi võimalused rahva vaimujõu tugevdamisel?

Mina olen käsitlenud presidendi tööd ja rolli nii, et esmalt — ja vastavalt ametivandele — on president põhiseaduse valvur. Ta peab kõrvale viskama isiklikud sümpaatiad ning hindama parlamendi ja valitsuse tegevust selle kandi pealt, kas see on kogu aeg vastavuses põhiseaduse sõna ja vaimuga. Teiseks tuleb presidendil üritada sõnastada Eesti riigi ja ühiskonna eesmärke ning veenda avalikkust neid tähtsaks pidama. Ja kolmandaks tuleb presidendil hoida Eestit muu maailma võrdluspildis, esindada meie riigi huve suhetes oma kolleegidega teistest riikidest ja samal ajal tuvastada neid valdkondi, kus Eesti saaks oma loomulikke või sihipäraselt arendatud tugevaid külgi kogu ühiskonna kasuks pöörata. Kogu tegevus on suunatud sellele, et Eesti oleks enesekindel jä eneseteadlik. Selle tunde teadvustamine annab ka vaimujõudu. Alternatiiviks oleks muidugi kurta, et "oh, mis nüüd meie, me oleme vaesed ja väikesed, me ei saa midagi, meist ei sõltu miski". Selline meeleolu paraku pigem kurnab kui tugevdab vaimu.

 

Mida on andnud teile endale Eesti Vabariigi presidendi kohustuste täitmine? Kas see on midagi õpetanud? Mida?

Kas just õpetanud, aga kindlasti näidanud ja kinnitanud, kui palju toredaid asju teevad Eestis inimesed ise. Need neli ja pool aastat on olnud mulle väga harivad: olen enam avastanud Eestit ja Eesti inimesi. Need avastused on olnud valdavalt — ja siin ma ei taha teha poliitkorrektset komplimenti — need on olnud tõesti valdavalt väga positiivset laadi.

Lisaks sellele on presidendiametis oldud aeg teinud mulle tegelikult selgeks selle ametikohaga kaasneva vastutuse ja võimalused. Seda tööd saab teha vaid südame ja missioonitundega. Loodan, et olen toime tulnud niisama hästi kui mu eelkäijad. Aga seda peavad muidugi otsustama teised.

 

Sotsiaalne kihistumine Eestis paraku süveneb. Valitsus-koalitsioonilepet lugedes näib asjalugu vanas vaimus aina jätkuvat — rikkad muutuvad rikkamaks, vaesed vaesemaks. Kuidas see mõjub Eesti tulevikule?

Sotsiaalset kihistumist mõõtev GINi indeks näitas majanduskriisi aastatel jõudsalt kahanemise märke, see tähendab, et lõhe rikaste ja vaeste vahel vähenes. See on sotsiaalteadlaste ja statistikute tuvastatud fakt. Ma ei tea täpselt, kuidas see indeks on käitunud masuajal, neid numbreid veel ei ole. Võib arvata, et märgatavalt suurenenud tööpuuduse tõttu võis see lõhe kasvada. Aga seda mitte põhjusel, et keegi sai rikkamaks, ärgem lihtsustagem ega liialdagem, vaid seetõttu, et paljud langesid töökoha kaotuse tagajärjel allapoole vaesusriski piiri.

Koalitsioonileppest võib lugeda, et ei pensionisüsteemi ega ka teiste suuremate sotsiaalkaitsesüsteemide aluseid ei muudeta. Samas on kirjas, et suureneb riigi panustamine haridusse ja aktiivsetesse töö-hõivemeetmetesse, näiteks ümberõppesse. See peaks vähemalt raamatutarkuse järgi viima kihistumise kahanemisele. Olen pikki aastaid väitnud, et Eestile sobivaim arengutee sarnaneb sellega, mida näeme Põhjamaades. Me ei pea kõike kopeerima, aga see võiks meile laias laastus sobida. Ja Põhjamaades on GINi indeks väiksem Euroopa keskmisest, ja Eesti praegune indeks on Euroopa keskmise lahedal, üsna samal pulgal Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia ja Itaalia vastava näitajaga.

 

1. oktoobril tähistatakse kogu läänemaailmas rahvusvahelist eakate päeva, rõhutades põlvkondade sidusust ja tunnustades vanemate inimeste osa ühiskonna elus. Eestis on ligi 400 000 pensionäri. Millise tähenduse annab president sellele jõule ning ühiskonna hoiakule eakate suhtes üldse?

Kerisin oma kalendrit tagasi: mullu 1. oktoobril külastasin Võrumaad ja kohtusin kultuurimajas Kannel Võru linna ja valla eakatega ning vabatahtlikega, kes aitavad eakatel tunda end toimekate ja elus osalejatena. Kohtumine toimus teadlikult rahvusvahelisel eakate päeval.

Ma ütlesin siis Võrus ja olen endiselt kindel, et just aktiivne seltsitegevus, kodaniku-tegevuses osalemine võimaldab eakatel hoida ärksat ja tegusat meelt. Kui tervis vähegi lubab, ei tohiks keegi oma tuppa üksinda norutama jääda. Tänu oma lähedastele tean, et vananeda saab vägagi väärikalt ja sisemist jõudu säilitades.

Eakad on Eesti varandus, mitte aga probleem, nagu sageli ekslikult väidetakse. Sellist vastutustunnet, südameheadust ja elukogemust, kui on eakatel inimestel, ei ole kellelgi kõrvale panna. Vahepeal kultuse mõõtmed omandanud nooruse ja uudsuse imetlus paratamatult raugeb ning ühiskond kohaneb uue reaalsusega.