- Reset +

"Eesti loodab Poolale", Gazeta Wyborcza

28.03.2011

Viimase 20 aasta jooksul oleme pidanud tegema pidevalt raskeid eksameid – oleme ühinenud ELi, NATO ja Schengeni alaga. Meie viimane eksam oli euro.

Jutuajamine Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega 

 

Jacek Pawlicki: Olete külastanud mitmel korral Poolat ja täna saabub Eestisse president Bronisław Komorowski. Kui tähtsad on Eesti jaoks suhted meie riigiga?

Toomas Hendrik Ilves: Head suhted Poolaga on meie huvides, sest Poola on ELis ainus suur riik, kes mõistab, millest me räägime. Kui me kõneleme näiteks nõukogudeaegsest küüditamisest, siis ei pea poolakatele seletama, mida see tähendab. Teised aga küsivad, et miks me politseisse ei helistanud.

Eesti ja Poola vahelised suhted on suurepärased. Mul on olnud pikka aega väga head isiklikud sidemed Poola poliitikutega. Need said alguse juba ajal, mil ma olin välisminister ja Euroopa Parlamendi liige. Ma teen kõik selleks, et Poola ja Eesti suhted tiheneksid veelgi. See on üks minu peamisi eesmärke välispoliitikas.

Sellel on ka isiklik põhjus. Minu ema lähedane sõber oli Jadwiga Urbanowicz. Tema abikaasa Witold Urbanowicz oli esmaklassiline Poola lendur ja kuulsa, 16 Saksa lennukit alla tulistanud divisjoni 303 komandör. Nad olid meie perekonnasõbrad ja elasid New Yorgi Queensi linnaosas väikeses korteris. Käisin neil lapsepõlves külas ja Urbanowiczitega kohtumine jättis mulle sügava mulje. Mõistsin, et minevikus läbi elatud ebaõiglased kannatused ühendavad meid – poolakaid ja eestlasi. 

 

Mida te ootate Poola ELi eesistumisperioodilt, mis algab 1. juulil?

Ootan keskendumist meie, Kesk- ja Ida-Euroopa riikide jaoks olulistele teemadele. Loodan, et Poola peab tähtsaks ühise põllumajanduspoliitika reformi, sest praegu saavad meie talunikud palju vähem toetust kui lääne talunikud, ehkki kütuse, seemnete ja taimekaitsevahendite hind on ühesugune. Ühtse ELi turu toimimine on seega täiesti puudulik.

Peale selle eeldan, et tähelepanu keskmesse jääb transporditaristu arendamine meie riikides. Ma ei pea silmas mitte ainult rahvusvahelisi maanteid, vaid ka raudteed. Me vajame kiirrongiühendust, nagu Lääne-Euroopas on. 

 

Kas Te mõtlete midagi sellist nagu kiirrong TGV, mis ühendaks Varssavit Riia, Tallinna ja Helsingiga?

Just nimelt. Poolal on võimu, et see ELis läbi suruda. Meil on vaja, et Poola täidaks juhtrolli ja me loodame Poolale. 

 

Peaminister Andrus Ansipi võit viimastel valimistel avaldas Poolas sügavat muljet, sest kriisi ajal viis Ansipi valitsus ellu eestlaste jaoks valulisi reforme ja sundis neid püksirihma pingutama, et päästa riigi eelarve. See on Euroopas midagi seninägematut, sest tavaliselt karistatakse valitsusi reformide eest.

Lätis oli samasugune olukord. Lätis oli kohutav majanduslangus ja seejärel viidi ellu keerulised reformid, kuid ta ei ole veel ühinenud euroalaga. Mis puudutab Eestit, siis meie, idaeurooplased, ei ole veel luksusega harjunud, et loorberitele puhkama jääda. Pealegi on see mõistetav, kui arvestada, mida me läbi oleme teinud – massiküüditamine, Nõukogude Liidu süsteem … 

 

Kas te peate silmas, et meie siin idas teame, et miski ei kesta igavesti ja midagi ei saa tasuta?

Just nimelt. Siinse Euroopa-osa inimesed on valmis parema tuleviku nimel kannatama. Meie puhul oli veel üks asi. Meil oli selge siht – euroalaga ühinemine. Seega oli tasu käeulatuses.

Euroalaga liitumine oli väga tähtis, sest olukord avaldas meie vääringule suurt survet ja oli tõsine oht, et see tuleb devalveerida. Me teame, et kokkuhoiuprogrammide puudumine põhjustab devalveerimist ning see oleks mõjunud rängalt inimeste rahakotile, eriti nende omale, kes olid võtnud hüpoteeklaenu. Seepärast oli valitsusel väga lihtne öelda inimestele, et me peame kannatama kaks aastat, et hoida ära palju raskemad kannatused tulevikus, ja ühinema euroalaga.

Meil on ikka veel probleeme, näiteks suur töötute hulk. Meil on ülemäära palju kehva või ebapiisava haridusega inimesi, kuid samal ajal on moodsa tehnika sektoris töötajate puudus. Samuti on meil vaja mitmesuguste valdkondade spetsialiste, näiteks ei ole meil piisavalt keevitajaid. 

 

Ja kas teil pole puudust ka torumeestest? Kas mäletate, kuidas 2005. aastal põhjustas Prantsusmaal palju kära Poola torumees? Probleem seisnes üldiselt uutest ELi liikmesriikidest pärit töötajate töölevõtmises. 

(Naerab) Oh seda neetud lääne võõraviha! Läänes peetakse niisugust populismi ikka veel poliitiliselt korrektseks, kui see on seotud meie, idast pärit eurooplastega. See on häbiväärne, et põhiseaduslepingut [Lissaboni lepingu eelkäija] ei lükatud Prantsusmaal rahvahääletusel tagasi mitte selle sisu pärast, vaid Poola torumeest ümbritsenud võõraviha kampaania tõttu. Meil tuleb niisugune võõraviha Euroopas kaotada ja siin võib Poola arvestada Eesti tugeva toetusega.

Me peame Euroopas niisugustest lõhedest üle saama. Tõepoolest on jõukus see, mis meid veel eraldab, kuid mis puudutab vastutustunnet ja eelarvedistsipliini, siis niisugune 60 aastat tagasi juurdunud vahetegemine ida ja lääne vahel ei ole enam asjakohane.

 

Mis muutus Eestis pärast euroalaga ühinemist 1. jaanuaril?

Meie, idast pärit eurooplased, peame olema kõikide klubide liikmed, muidu tehakse otsuseid ilma meieta. Olen veendunud, et ELis leidub neidki, kes tahavad meie piirkonna riike sisuliste otsuste tegemisest kõrvale jätta sellepärast, et nad ei kuulu euroalasse. Mitte kedagi meist ei jäeta enam kõrvale.

Pealegi on minu arvates praegu kõige olulisem see, et me tunneme ennast enesekindlamana. Asjaolu, et me saime hakkama, et me suutsime tulla toime niisuguse keerulise ülesandega, tegi meid tugevamaks.

Ma ei usu, et tavakodanikud tunneksid kuidagi euroalaga ühinemise rahanduslikku mõju. Laenud on nüüd küll odavamad, kuid keegi ei taha neid võtta (naerab). Mis puudutab investorite usaldust, siis selles vallas tegime mõningaid edusamme ja ettevõtjad on rahul.

Euroalaga ühinemisel on veel üks tähtis tahk – me sooritasime järjekordse eksami. Viimase 20 aasta jooksul oleme pidevalt pidanud tegema raskeid eksameid – me ühinesime ELi, NATO ja Schengeni alaga. Viimane neist oli euro. Nüüd oleme justkui ülikooli lõpetaja, kes on saanud oma kraadi kätte ja saab otsustada, mida järgmiseks ette võtta. Enam ei ole professoreid, kes ütleksid meile, millise eksami peame järgmisena sooritama. 

 

Kas Eesti jaoks on praegu tähtsaim ülesanne otsustada iseseisvalt, mida edasi teha?

Jah, kuigi paras proovikivi on ka see, et meil tuleb saada lahti mentaliteedist, justkui peaksime tegema veel eksameid. See on raske, sest seni ütlesid teised meile, millised on ELiga ühinemise tingimused ja mida meil tuleb teha, et liituda NATO ja euroalaga. 

 

Mis ootab siis Eestit ees?

Meil tuleb keskenduda ELi liikmesuse pehmemale poolele. 

 

Kas see tähendab, et teil tuleb tegutseda jõukamaks saamise nimel?

Meil tuleb keskenduda näiteks sallivusele. Tööturul valitseva olukorra pärast vajame me kvalifitseeritud tööjõudu välismaalt, kuid me peame olema sallivad, et inimesed tahaksid meie riiki tulla. 

 

Teil on Eestis endiselt probleeme vene vähemusega, mis moodustab riigi elanikest ligikaudu 30%. Venelased kurdavad diskrimineerimise ja rangete keelenõuete üle, mille tõttu ei ole piisava eesti keele oskuseta inimestel võimalik saada riigiasutustes tööd.

Kas inimesed, kes ei kõnele riigikeelt, peaksid saama tööd riigiasutustes? Selle probleemi juured seisnevad asjaolus, et Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Me oleme olnud iseseisev riik 20 aastat ja ikka veel leidub inimesi, kes ütlevad: „Oh issand, ma pean õppima eesti keelt!” Kas see on normaalne? 

 

Võib-olla vajavad nad rohkem riigi abi?

Kuid riik rahastab eesti keele kursusi. Probleem seisneb selles, et suurel hulgal neist inimestest kulus palju aega, et leppida meie iseseisvusega ja mõista, et nõukogude aeg ei tule tagasi. Mida noorem on inimene, seda lihtsam on tal sellega leppida, kuid nõukogude mentaliteet on ikka veel tugev. Mida me saaksime teha? Kas me peaksime muutma vene keele teiseks ametlikuks keeleks? 

 

Lugesin lääne meediast, et Tallinn on maailma küberkaitse pealinn. Pärast Venemaa häkkerite rünnakuid 2007. aastal pingutas Eesti kõvasti selle nimel, et end järgmise rünnaku eest kaitsta. Loodi küberkaitsekeskus – maailma esimene küberkaitsevägi.

See küberkaitsepealinn on liialdus. Arvutite laialdane kasutamine aitas meil kiiresti moderniseeruda, kuid see muutis meid omakorda mitmesuguste rünnakute suhtes haavatavaks. Pealegi oli häkkerite rünnak 2007. aastal üsna algeline võrreldes sellega, milline see praegu võiks olla.

Me hakkasime tegelema küberkaitsega teataval määral iseenesest, sest oleme väga arvutistunud riik ja internet on tähtis ka poliitikute jaoks. 

 

Kas Eesti küberkaitsekeskus on tõesti küberkaitsevägi?

Selleks on IT-spetsialistid pankades, toidukauplustes, mitte inimesed, kes peavad kübersõda. Kindlasti ei hakka nad automaadiga mööda metsi jooksma. Kui nad on aga valmis töötama oma sülearvutiga oma vabal ajal riigi heaks, siis on see suurepärane. Küberkaitsekeskus ei kujuta endast üksnes patriootlikku organisatsiooni, vaid selle raames lahutatakse ka meelt – kohtutakse, lobisetakse, juuakse õlut. 

 

Kas nad suudavad aga kaitsta Eestit küberrünnakute eest?

Me loodame seda. Kogu see asi on väga uus, kõigest kolm kuud vana.