- Reset + PDFPrindi

"President: meie peamine probleem seisneb meie enesehinnangus", Eesti Päevaleht

19.02.2011

Kas president Toomas Hendrik Ilves on ka eksiv inimene, oma küla mees, vihale ajav sõber, näppu viskav rokifänn või ainult president, kes kuulub rahvale? Milline igav elu on see teine võimalus. Kuid samas – milline au. On see tehing – igav elu ja suur au – üldse vajalik? Kas presidendil võib olla oma arvamus või on tal riigi arvamus? Kas ta võib kasutada pärast sõnause võistlust ikka veel lahedaid rämpssõnu „kihvt" ja „cool"? Miks me peame praegust presidenti rahvast võõrdunuks?

 

Kärt Anvelt, Vallo Toomet

 

Teie aastapäevakõne on kindlasti juba valmis. Inimesed ootavad sõnumit... Olete te murelik või rõõmus, kui mõtlete tänapäeva Eestile?

Ma ei saa ju oma 24. veebruari kõnet siin ära rääkida...

Aga kui nüüd tõsiselt, siis ma ei näe, et meil oleks ainult üks suur probleem. Iseseisvuse taastanud Eesti on nagu 20-aastane inimene - täiskasvanud, kuigi mitte veel täiesti välja kujunenud ja arenguruumi on. Aga me oleme hästi tublid olnud. Kui vaadata kõiki olnud valikuid ning teisi kommunismist välja tulnud riike, siis üldiselt konkurente edukuse poolest Eestil eriti ei ole. Mis kindlasti ei tähenda rahulolu. Vastupidi - tuleb edasi minna ning üle saada projektipõhisest lastehaigusest. Me oleme tüüpilised oivikud: keegi ütleb, et tuleb lahendada selline võrrand, me teeme esimeste seas ära, ja siis järgmise ja järgmise... NATO, Euroopa Liit, euro...

 

Ehk ülekantud tähenduses - noorukil on aeg asuda iseseisvaid otsuseid tegema?

Jah, see on meie ülesanne. Minu meelest tuleb Eestil areneda elukõlblikuks riigiks, kuhu inimesed tahaksid tagasi tulla ja kust nad ei tahaks jäädavalt ära minna. See on elukvaliteet, sallivus. Millegipärast sain ma selle talentide kojukutse eest nahutada ja ei saa täpselt aru, miks. Enamiku nendest nahutavatest artiklitest kirjutasid inimesed, kes ei ole välismaal elanud. Nende põhisõnum oli: keegi ei tule siia tagasi, sest siin on palgad nii väikesed. Aga siis sain ka ühelt välismaal elavalt inimeselt kirja, kes ütles, et tema tuleks küll, tahaks elada riigis, kus on süüa põdravorsti ja sülti, väiksem sissetulek pole probleem, aga Eestis on kõik nii kurjad, tigedad ja sallimatud. Kui räägite Sten Tamkiviga, siis paar aastat tagasi ütles ta, et Skype võiks võtta tööle Nokia peainseneri, pole mingisugust probleemi, maksame sama palju. Aga ta ei tule, ka tema perekond ei tule ja mitte palga pärast, vaid elukvaliteedi pärast. Meie rahvusvahelised koolid pole sellised. Ja siin pole salliv õhkkond. Ja meie lennuühendus on ka vilets.

Aga mis juhtub, kui siia tuleb üliandekas tarkvaraarendajast hindu? Millega ta puutub kokku Tallinnas või Tartus?

Me oleme täitnud küll kõik Maastrichti kriteeriumid, nüüd prooviks saada küpseks täiskasvanuks.

 

Eesti Päevaleht küsis hiljuti inimestelt, mis võiks nende arvates olla Eesti kui riigi järgmine suur eesmärk. 54% oli seda meelt, et keskenduma peaks rahvuse ja kultuuri säilitamisele, mis on ka meie põhiseaduses riigi eksistentsi alusena kirjas. Lihtne öelda, aga kuidas seda saavutada, kui meie rahva sündimus on selleks liiga väike?

Ma mõtlesin selle peale ja olen kurb, kui arvame, et meie ainus eesmärk on ellu jääda. Minu arvates seisneb peamine probleem meie enesehinnangus, mis põhineb liiga palju sellel, mida meist arvatakse. Me vajame pidevalt väljastpoolt kinnitust, et oleme edukad. Aga tegelikult me ei vaja seda pidevat kinnitust.

 

Jah, madal ja enesepiitsutajalik enesehinnang on olnud meile kahjuks omane küll.

See tuleb sellest, et me ei usu iseennastki. Ma nimetaksin seda muruniiduki efektiks. Me ei usalda end seni, kuni „mainekas Economist" ütleb, et keegi on tõesti keegi. Juba see rõhutatud sõna „mainekas" ei meeldi mulle. Niisiis, kui sa saad sellelt mainekalt ülikoolilt või ajalehelt või korporatsioonilt kinnituse, et mingi asi on hea, siis ongi. Aga me ise ei ütle, et mingi asi on hea. Arvo Pärt polnud meile hea seni, kuni ta sai välismaal kuulsaks. Seetõttu - kuni sa ei saa väljastpoolt kinnitust, et oled hea, seni niidad ise endast ja teistest üle. Aga samal ajal nõutakse suurt lugupidamist oma kultuuri vastu. Teine pool on see, et oled justkui rahvuslik omand. Vaiko Eplikule ähvardati peksa anda, sest ta ei saanud Eurovisionil edasi. No kuulge!

Siin kehtib Jante seadus. Jante on üks väljamõeldud küla taani-norra kirjaniku Aksel Sandemose romaanis 1930-ndatel. Üks Jante seadustest on umbes selline, et sina ei pea mitte uskuma, et sa oled keegi ning teine seadus ütleb: ära arva, et sa võiksid meist parem olla, ära arva, et sina võiksid siin teisiti teha, ära arva!

 

Nüüd siis enne pidupäeva selline rõhutatult lapselik küsimus: härra president, kuidas tõsta eesti rahva enesehinnangut?

Esimese sammuna tuleb enesele teadvustada, et me ei pea sõltuma sellest, kas mingis kellegi poolt koostatud edetabelis on 0,1% üles või alla ja kas see tõesti omab mingit tähtsust juba metodoloogiliselt. Eneseusk on peamine.

Aeg-ajalt vaatan õhtuti meelelahutuseks arvutist loenguid. Google'il on üks sari, kus erinevate elualade tipud loenguid peavad. Sattusin vaatama üht Harvardi professori loengut enesehinnangust. Ta rääkis: teie siin Californias kurdate, et see ja teine asi ei tööta, aga ma käisin Soomes - ja kas teate, mis nende mured on? Nende mure on: mida teised minust mõtlevad. Kõik puhkesid naerma. Aga meil Eestis on seesama mure: mida minust mõeldakse. Samas ma ei usu, et see on ainult ühe väikeriigi fenomen, pigem on see ehk soome-ugri väikeriigi probleem.

 

Võtaks ehk selle rahvuse ja kultuuri säilitamine punkti põhiseadusest välja? Me paneme ju sellega oma lastele ränga koorma kanda, kui teame, et eesmärki pole võimalik saavutada.

Eesti põhiseadusel pole häda midagi. Teie küsimuses on näha põlvkondadevahelist konflikti. Noored, 30-aastased ütlevad üle 50-aastastele, et mida te räägite! Minu kohustus ei ole lapsi sünnitada või teha, ütlevad nemad.

 

Aga kui põhiseadus selle neile peale paneb?

Ma ei usu, et noored mõtleksid lapsi tehes põhiseadusele. Mulle tundub, et väljasuremise hirmuga minnakse kohati liiale. Nagu Juhan Liivi luuletuses „Viimsed inimesed".

 

À la must lagi?

Must lagi on selle kõrval ikka väga helge...

 

Põhiseaduse valvurina olete justkui kuri deemon, kuid loodetavasti on sel ametil ka helgem, positiivsem pool. Midagi ikka?

Üks väga positiivne emotsioon oli minu ettekanne koos Carl Bildtiga Rootsi Kuninglikus Kaitsekolled_is Stockholmis. See oli hästi mänguline, kohati lõõpiv ja segatud naljadega, kuid ometi rääkisime väga tõsistest asjadest. Ja terve saal oli vaimustuses.

 

Peate silmas esinemist, kus tõstatasite teema, et Nokia, Ericssoni ja Skype'i riigid võiksid asuda koos arendama ka ühist küberkaitsevõimet?

Jah. Ma läksin rääkima erinevatest küberkaitse teemadest ja rahvusvahelisest koostööst. Ja selle käigus tekkis laiem keskustelu. Mina veel viskasin nalja, et te pole NATO-s, mis me siin ikka räägime, ja siis see läks. Sa istud seal, saalis on 250 inimest, käib diskussioon. Istud Carl Bildtiga kõrvuti ja siis ma küsin: aga Carl, miks me ei tee seda? Teeme Põhjala riikidega koos. See oli interaktiivne välispoliitika. Järgmisel päeval ütleb mulle Rootsi kaitseminister: kuulsin sellest ideest, see on nii hea, see tuleks ära teha. Ja eelmisel nädalal oligi ta juba siin, kohtus meie kaitseminister Jaak Aaviksooga ning nad teevadki seda.

 

Teil lähevad silmad põlema, kui sellest räägite. Kas see kabinet siin Kadriorus, see positsioon, kus teil on siiski piiratud mõjuvõim, teile ehk liiga kitsas pole?

Aga mingi asi ju sündis. Ma käisin, rääkisin ja arvatavasti nüüd ka miskit tuleb.

 

Aga üldisemalt – te olete vaimukas, ideedega inimene. Kas Eesti presidendi amet on see, mis on veel viieks aastaks väljakutseks?

Ma tulin siia, sest väga paljud inimesed tahtsid, et ma teeksin seda. Ma nõustusin nende murega, et kuhu me tüürime või kuhu me ei tüüri. Ja et peab olema keegi, kes võtab endale julguse öelda – nii ei saa teha.

 

Peate silmas Edgar Savisaare Venemaalt raha küsimise juhtumit?

Ma ei räägi praegu nimedest. Aga - ühelt poolt peab sul olema positsioon, et öelda: nii ei tehta. Ja teisalt peab sul olema julgus seda öelda, otsustavus mitte karta, et sa ei saa siis tagasi valitud. Ma ütlen välja asju, sest nii tundub mulle õige. Poriloopimine minu suunas kuulub seejuures mu ameti juurde. Küsimus, kas ma saan tagasi valitud või mitte, ei saa olla otsustamise kriteeriumiks, kui sa tahad olla hea president.

 

Miks te siis ikkagi kandideerite teiseks ametiajaks?

Eesti ei saa kunagi valmis. 2006. aastal ametisse astudes väljendasin lootust, et viis aastat hiljem, st tänavu, näeb Eesti välja nii ja käitub nii, nagu poleks viimast okupatsiooni siin kunagi olnudki. Usun, et Eesti on sellele eesmärgile tublisti lähemale liikunud, kuid pole veel kohale jõudnud. Tahan sellesse jätkuvalt oma oskuste, teadmiste ja võimaluste piires panustada. Ja kui tohin tuua väga pisikese, kuid päris kõneka näite soovitud muutuste kohta, siis teeks mulle heameelt, kui viie aasta pärast ei seostaks Eesti ajakirjanikud presidendi poolt väljaantavate teenetemärkide hulka ja saajaid ning presidendivalimiste poliitilist protsessi. Sel viisil meelehea pakkumine või häälte ostmine on mulle sügavalt vastumeelne, ma ei ole kunagi teinud ega ka hakka tegema järeleandmisi mitte kellelegi põhjusel, et soovin ses ametis jätkata. Kui mind tagasi ei valita, siis pole see mulle tragöödia ning ma ei võta seda isiklikult. Järelikult on keegi teine anno 2011 presidendiks parem. Mina saan oma eluga hakkama, muretseda pole vaja.

 

Te vastasite ERR-i intervjuus küsimuse peale, kas kandideerite teisel ametiajal, et jah, ma olen nõus, vaatame, mis saab. Vaatame, mis saab - see pole väga selge väljend selle kohta, et ma tahan, et mul on eesmärk.

Ma olen tunnetanud 30 aastat kohustust teha midagi Eesti jaoks. Täiesti valesti on tõlgendatud poolikult kirjapandud ja siis varastatud vestlust, kus polegi isegi küsimust kuuldud, et ma kurdan oma palga üle. Ma ei kurda kunagi oma palga üle ja ma pole kunagi teinud tööd raha pärast. Üks mu tuttav, kelle perekond oli juba kümme põlve teeninud Ühendriikide kaitsestruktuurides, ütles kunagi, et raha võib teenida igaüks, riigi teenimine on privileeg. Olen sellega täiesti nõus.

 

Vahel tundub, et me räägiksime ikka veel justkui erinevas eesti keeles – väliseestlased ja siin sündinud. Et me ei mõista üksteist. Te väljendate oma mõtteid, kuid need ei jõua adressaadini. President, kes ütleb, et vaatame, mis saab, peaks siiski juhuslikkust eirama ja soovima olla president.

Soov on olemas. Ma ei oleks Kadriorgu tulnud ega hakanud viis aastat tagasi kandideerima, kui mul poleks soovi olnud. See polnud kerge aeg, ka mitte minu perekonnale, emale ja vennale. Ma võinuks ju igal ajal tõmmata stepsli välja ja öelda - milleks? Aga seda enam oli vaja kandideerida, et Eesti elust kaoks lähenemine, nagu me kogesime 2006. aastal.

Ma olen Eesti heaks töötanud poole oma elust. Algul Vaba Euroopas, hiljem erinevates riigiametites. Soov, et Eestil läheks võimalikult hästi, on olnud mu missioon ja on seda ka jätkuvalt. Te ei leia üheltki ametitoolilt, millel olen istunud, minu küünejälgi. Ma pole ametitesse iga hinna eest trüginud, samuti pole ma nendest ametikohtadest kinni hoidnud. Jah, mõnikord on olnud ametist lahkuda valus, näiteks 2002. aasta alguses välisministri kohalt, aga seda mitte ametijärje kaotamise pärast, vaid põhjusel, et suur töö jäi pooleli. Teised tegid seda edasi, nagu riigiametis peabki olema. Midagi halba ei juhtunud, Eestil on läinud hästi.

Presidendiamet on olnud mulle suurim au ja samas suurim vastutus. 2006. aastal võtsin selle pakkumise vastu, sest väga paljud inimesed, kelle arvamus on mulle oluline, arvasid, et arvestades selleks hetkeks kujunenud olukorda polnud mul õigust seda pakkumist tagasi lükata. Ma ei kibelenud presidendivalimistel osalema, riigipeaks saamine ei kuulunud mu unistuste hulka ning eks see seis oli tookord ka väga tasavägine.

 

Tõepoolest, presidendi ametikoht on eelarvamustega kängitsetud. Inimeste arvates peaks siin istuma selline hallipäine, vanem vanavanem, kes lapselastele õhtuti unejuttu loeb... Ehk olete presidendiks endiselt liiga noor, või vastupidi - inimesed peavad teid liiga nooreks ja on üllatunud, kui te äkki Rock Cafés mõnda oma lemmikut kuulate? Ehkki me pole kahjuks kuulnud, et te seal olete viimati rokkinud.

Viimati käisin vaatamas Vaiko Epliku ja muusikaakadeemia improvisatsiooni õppejõu ühiskontserti. Aga üldiselt teate, lapsevanema asi. Ei saa õhtuti väga minna, kuna nagunii tuleb käia kohustuslikel üritustel. Oluline on mitte jätta last igal õhtul üksinda, sest näiteks ka tema inglise keele kodutöö vajab aitamist.

 

Aga mis bänd see oleks, mida te mitte mingil tingimusel maha ei magaks?

Oi, neid on palju.

 

Arcade Fire?

Jaa. Oo, nad said sellel nädalavahetusel Grammy. Hästi kihvt. Kui mina hakkasin Arcade Fire´i kuulama, täitsid nad kusagil väikese kohviku. Praegu mängivad nad Madison Square Gardenis. Omal ajal ei oleks keegi neid vaatama läinud, kui nad oleksid siia mängima tulnud. Nüüd, kui nad on kuulsad, poleks aga nii suurt kohta, kuhu rahvas ära mahutada. Hästi-hästi cool muusika.

 

Väiksem ja intiimsem on siis parem kui juba suur, kuulus ja laiadele massidele mõeldu?

Kui ansambel on väike ja vähetuntud, käin neid kuulamas pisikestes kohvikutes või festivalidel. Kui nad suureks ja kuulsaks saavad, muutuvad nad personaalselt kättesaamatuks. Aga mu muusikamaitse on väga lai.

 

Mis on uusim avastus?

Eelistust ei ole. Vähemalt mitte nii, et mingisugune asi oleks mind väga sügavalt puudutanud.

 

Teie esimene ametiaeg hakkab lõppema. Vähem loeme teie tegevuse kohta kiitust, rohkem kriitikat. Õhku on visatud küsimus: kas te olete koalitsiooni ripats?

Ma pole ei valitsuskoalitsiooni ega ka mitte rahva ripats. Olen sõltuvuses vaid ametivandest ja seadustest. Ja ma ei leia, et sõltumatu president peaks ilmtingimata kaasa hüüdma populistlikele seisukohtadele. Mul on olnud erimeelsusi mitmete ministritega, ka peaministriga, aga olen eelistanud oma seisukohad teatavaks teha omavahelistes vestlustes. Oleme kõvasti vaielnud, mõnikord olen peale jäänud, teinekord mitte. See ongi presidendi töö ja ma ei leia, et seda tuleks alati teha kõikide ees avalikult ja publikule mängides.

Mina ei ole presidendiks sündinud või selleks kasvatatud, nagu tavatsetakse öelda monarhide või ka mõne eelmise riigipea kohta. Olen jätkuvalt mina ise, pean tähtsaks noidsamu asju, millest rääkisin viis, kümme ja viisteist aastat tagasi. Olen otsekohene ja mõned on mulle seda ette heitnud. Samas ma muidugi adun, et presidendi suu läbi räägib ka Eesti riik, mitte ainult kodanik Ilves ja seetõttu pean mõnigi kord jääma oma hinnanguis diplomaatilisemaks, kui tahaks.

 

Huvitav on, et alati muutuvad inimesed minevikust suuremaks kui need, kes on meie kõrval. Nii ka presidendi puhul. Teid võrreldakse ikka nii Lennart Meri kui ka Arnold Rüütliga. Aga millise hinnangu annate ise oma presidendiajale?

Arvan, et ma ei pea viimase nelja ja poole aasta jooksul tehtu pärast häbenema. Paremini saab alati ja eks iga töö olemus saa ikka selgeks alles siis, kui oled seda tööd mõnda aega teinud. Mulle on ette heidetud, et olen justkui presidendi rolli pisendanud, jäädes oma tegevuses rangelt seadusega ette nähtud raamidesse. Aga kuidas teisiti see saabki olla? Riigipea tasakaalustav roll parlamentaarses riigis sarnanebki spordivõistluste kohtuniku omaga, kes reeglite rikkumise peale vilistab või vajaduse korral ka hoiatuskaardi järele haarab. Ja seejärel mängu jätkab. Kohtunik ei muuda mängureegleid, üldjuhul ta ka ei tõlgenda neid omasoodu.

Olen nii toimides läinud korduvalt vastuollu valitsuskoalitsiooni tahtega, pannes oma veto riigikogus vastu võetud otsustele. Olen läinud paaril korral vastuollu rahva ootusega, näiteks siis, kui parlament asus põhiseadust rikkudes oma palku alandama. Hoolimata sellest, et ühtki seadust muutmata oleks saanud oma sissetulekuid kahandada näiteks kaotades kuluhüvitisi.

 

Käes on valimiste aeg. Viimased erakondade populaarsusuuringud on näidanud, et parlamenti pääseb tõenäoliselt neli erakonda – Reformierakond, Keskerakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid. Hinnatakse, et Eestis on moodustumas üsna selge parem-vasak ideoloogiline vastasseis või suhtedraama. On see liiga lihtsustatud lähenemine? Ja kas üldse vajalik hinnang?

President ei sekku valimistesse. Aga kui vaatame hääletusi Eesti parlamendis läbi aastate, siis parem-vasak skaala kehtib teatud küsimustes, aga väga-väga paljudes küsimustes üldse mitte.  Jäigalt „parem-vasak" oleks juhul, kui läheksime kahe partei süsteemile, mida on väga raske teha praeguse mitmemandaadilise valimisüsteemiga. Kusjuures ma arvan ka, et see poleks väga stabiilne. Majoritaarsed süsteemid on palju vähem kompromissialtid. Ma usun, et üks meie suur tugevus on oskus ja suutlikkus leida kompromisse.

 

Me saame taas uue parlamendi. Selle kvaliteeti on raske ennustada. Kuid te saate hinnata praeguse parlamendi kvaliteeti. On see olnud kõrge?

Alati pole see kahjuks piisava kvaliteediga. Seadusi võetakse vastu ka mõtlemata, milline on tulemus, seda tehakse kiiruga. Eriti ere näide on liiklusseadus. Selliseid asju saaks vältida. Mõnes mõttes on meie parlament palju professionaalsemaks muutunud, aga kui ma vaatan teisi parlamente, siis on seal palju suuremad staabid, mis töötavad selle kallal, et seadusandlus oleks korras. See, et igal parlamendiliikmel oleks abi, võeti meil päevakorrast maha kartuses, et saadiku abistamise asemel hakkavad nad tegema puhast parteitööd. Ent sel juhul peaksid fraktsioonide juures olema oma valdkonna tõelised eksperdid. Ma tean eestlast, kellel on Inglismaalt doktorikraad energiamajanduses, ta töötab Brüsselis Euroopa Parlamendi ühes fraktsioonis, kus nõustab neid eksperdina kõigis energeetika küsimustes.

 

Hüppeliselt on kasvanud üksikkandidaatide arv. Nende hulka tuleb lugeda ka roheliste kuues vabatmehed. Kas tuleb populismi võidukäik?

Mina usun valija tarkusesse. Kui oleme suutnud vältida populistlikke lahendusi siiani enam-vähem, siis teeme seda ka edaspidi. Vaatame majanduskriisi. Vähemusvalitsus on teiste toetusega langetanud väga raskeid otsuseid, mis tähendab, et on suudetud minna mittepopulistlikule teele. Mida iganes me arvame ühest või teisest erakonnast, poliitikust, siis enamik inimesi parlamendis on siiski kindlustanud selle, et kuigi vastuvõetud otsused pole alati populaarsed, on need võimaldanud Eestil toime tulla. Eesti on erinevalt paljudest teistest riikidest vältinud kriisist tulenevat populismi.

 

Mart Laar soovitab parlamendivalimistel kasutada üleriigilisi avatud nimekirju, kus kandidaadid seisaksid tähestiku järjekorras.

Ma ei usu, et meie valimissüsteemis on suuri hädasid. Pigem tuleks mujal teha rasked otsused, mida samas kogu aeg edasi lükatakse. Pean silmas haldusterritoriaalset reformi.

 

Haldusreform on üks pomm, mis on meie riigi jala külge aheldatud, vähemalt arvame nii. Kõik saavad ju aru, et reformi on vaja, kuid keegi ei taha otsustada või tõmbab viimasel hetkel pidurit.

Olen sellest rääkinud kauem, kui olen presidendiametit pidanud ja ikka vaadatakse mulle mossis näoga otsa, kui teema jälle üles võtan. Aga 900 elanikuga vald ei suuda pakkuda neid teenuseid, mille eest kõik inimesed - sõltumata elukohast - ühtemoodi makse maksavad. Teenus on see, et me oleme toimiv riik. Aga siin oleme vürstid, kes ei taha oma väikestest vürstiriikidest loobuda. (Intervjuu toimus 15. veebruaril. Järgmisel päeval avaldas president ka avalikult muret, et teemat pole küllalt kaalukalt käsitletud valimiste kontekstis – toim.)

 

Rootsi visiidi ajal Uppsala ülikoolis ütlesite oma kõnes, mille tinglik nimetus oli vana ja uus Euroopa aastal 2011, et „kui me räägime Euroopa Liidu tulevikusuundadest, siis eelistavad Läänemere põhjakaare riigid näha Euroopat, mis on terviklik, vaba ja ühtne, mitte lõhestunud. Nad soovivad kaasavat, mitte välistavat Euroopat". Me ise oleme ennast justkui paigutanud Põhjala dimensioonile. Kuid on ka eristuvat - Rootsi ja Soome ei ole NATO liikmed. Ja euro on vaid Soomes ja Eestis.

See vana kategooria lääs-ida Euroopas ei päde. Ei saa ju enam öelda, et Ida-Euroopa, järelikult kõik sealt tulev on mahajäänud. See ei pruugi veel olla muutunud kategooriaks põhi-lõuna, aga praegu kipub olema nii, et finantsiliselt vastutustundlikud riigid on tõesti siin - põhja - pool. Need riigid, kes on oma eelarvepoliitikas olnud sageli süüdimatud või suruvad peale protektsionismi, pelgavad läbipaistvat valitsemist ning seisavad raudselt selle vastu, et keegi teaks, kuhu lähevad Euroopa põllumajanduspoliitika rahad, kipuvad olema lõuna pool. Ja see pole kestlik.

Näeme suurt tasakaalustamatust lääne ja Hiina vahel, aga samamoodi toimub praegu ka Euroopa sees. Selles kõnes oli tegelikult mitu mõõdet - majanduslik vastutustunne, läbipaistvust puudutav avatus, väärtuspõhine välispoliitika, ka näiteks küsimus: kui altid oleme kasutama IT-d?

 

Tartu rahu aastapäeva aktusel rääkisite infotehnoloogia alase koostöö vajadusest ning tõstatasite teema, kas ei võiks Nokia, Ericssoni ja Skype'i riigid asuda koos arendama ka ühist küberkaitsevõimet. Ütlesite: „Nagu kurtis Telia-Sonera julgeoleku eest vastutav juht mu äsjasel riigivisiidil Rootsi, on riikidevaheline küberkaitsekoostöö praegu palju algelisem kui paljudes teistes valdkondades."

Tartu rahu kõnes viitasin ka mõni nädal enne seda Rootsis räägitule, mis loodetavasti läheb ka käiku. Nimelt võiksid Eesti, Rootsi, Soome ja veel mõned asjast huvitatud riigid oma küberkaitsejõud ühendada. Eesti osaleb praegu koos Soome, Rootsi, Norra ja Iirimaaga Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupis. Aga see on 20. sajandi sõdu ja konflikte arvestades tehtud lahingugrupp – sõdurid, kuulipildujad, soomukid jne. Vajadus selle kõige järele pole muidugi kuhugi kadunud. Aga meie tugevus on piltlikult öeldes Nokia, Ericsson ja Skype. Küber- ja IT-osas oleme meie rohkem haavatavad, kui need riigid, kus inimesed ei kasuta nii ulatuslikult arvutit. Seega, kasutagem rohkem omaenda ekspertiisi, et olla vähem haavatavad. Täpselt samasugune küberrünnak Eesti või mõne Euroopa infotehnoloogiliselt vähem arenenud riigi suhtes on kaks erinevat asja.

 

Me räägime küll e-riigist ja e-valitsusest, kuid e-rakendused bürokraatiat ei vähenda. Milleks meile see e-riik, kui tajutavat kasu pole?

Usun, et e-riik on oluliselt vähendanud korruptsiooni riiklikul tasandil. Arvutile ei saa altkäemaksu maksta.

Kuid on vaja tõsiselt mõelda, kuidas meie avalik teenistus töötab. Mina ei arva, et Eesti avalik teenistus on kuri ja ebaefektiivne. Küll aga arvan, et meil on oht seiskuda. Rohkem on vaja voolavust. Süsteem on liiga suletud.

 

Tuleb siis asuda ministeeriumide ehk „vürstiriikide" vahelisi müüre lammutama?

Absoluutselt. Meie diplomaadid ei pea tulema ainult välisministeeriumist. OECD saadik võiks vabalt tulla majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist, NATO saadik kaitseministeeriumist jne. Ministeeriumide vahel peaks palju enam liikumist olema, mitte ainult kõige kõrgemal tasemel.

Siiski on olukord praegu parem. Euroopa Liidu küsimused on sageli ministeeriumideülesed.

Värske mõtlemise poolest oleks aga küll vaja hapnikku ning hapnik tuleb voolavusest. Vähem suletud süsteem tähendaks rohkem ka erasektorist avalikku sektorisse liikumist ja vastupidi, kuigi seal on omad probleemid. Ent kindlasti ei tohiks me liikuda Austria kunagise suuna poole, kus vastavalt võimul olevale poliitilisele jõule oli igas ametis igal tasemel proportsionaalselt esindatud vastav partei. Pigem võiksime vastassuunas minna ning teha politiseerimise vältimiseks ametnikele üldeksami. Vastavalt tulemusele alustad sa postipoisina või lauaülemana. 

 

Lähis-Ida keeb - inimestel pole tööd, pole raha, pole leiba. Demokraatlik valitsus - ka Egiptuses - võib võimule tulla, kuid ega ka neil pole kohe peale lubaduste midagi rahvale jagada. Kui rahva äng ja viha aina kasvab, pole välistatud ka sõjaline konflikt naabritega, mis võib üle kasvada tinglikult öeldes „kolmandaks maailmasõjaks".

Just äsja juhtis Financial Timesi üks artikkel tähelepanu, et Egiptuses on keskmine eluiga kõrgem kui Ungaris või Eestis. Aga need riigid on ainult kaks-kolm korda rikkamad kui Egiptus. Seega, Egiptus pole läbikukkunud riik. Jah, muidugi, beduiinide seas on palju vaesust, kuid samal ajal on seal palju hästi haritud, läände integreeritud kõrgepalgalisi egiptlasi. Vana arusaam koloniaalmaast ei kehti enam Egiptuses.

Praegu pean ma siiski julgeolekuohuks sealses piirkonnas Iraani tuumaprogrammi. See teeb kõiki närviliseks. Neil on juba olemas raketid Iisraeli pommitamiseks, aga kui nende raketindus areneb ning katse hankida 2000-3000 kilomeetri kaugusele ulatuvaid rakette Põhja-Koreast õnnestub, siis võtke nüüd ise ette see kaar alates Vilniusest läbi terve Euroopa. Seetõttu oleks demokraatliku riigi olemasolu Iraani puhul meile väga tarvilik, sest demokraatlikud riigid kalduvad üldiselt lahendama oma küsimusi teisiti ega hakka  üksteist pommitama. Iraani-Iraagi sõjas said surma sajad tuhanded, seal katsetati igasuguseid vahendeid, ka mürkgaasi. Demokraatlikud riigid selliseid asju ei tee.

 

Kas Iraan on teie arvates siis esmane julgeolekuoht Euroopale?

Ma ei mõtle variandile, kas tuleb kolmas maailmasõda. Ma mõtlen sellele, et targad riigid ja nende julgeolekuasutused teevad ettenägelikult kõik, et end selle eest kaitsta. Praegu on kaks riiki, kellel on ühelt poolt tuumarelv ja teisalt ettearvamatu juhtkond. Need on Iraan ja Põhja-Korea. Ja kui olukord on selline, siis raketikilp on väga mõistlik asi ja meil - NATO-l - tuleks selle peale mõelda. Võime vaielda, kui efektiivne see on. Aga seda on vaja, kui mõni president ütleb, et teine riik on vaja maa pealt ära pühkida.

 

Muslimite immigratsioon ja islami äärmusterrorism on kaks selget ohuhinnangut. Väide, et meid need ei puuduta, tuleb vist kiiresti tahvlilt kustutada?

Aga kuidas meie sõna otseses mõttes kaardile jõudsime? Väidetavalt juhtus see 1154. aastal araablase Al-Idrisi koostatud maailma kaardil, kus Tallinna esimest korda mainiti.

Eesti piir kui Schengeni välispiir on ida poolt väga hästi kaitstud, meie piirivalvel on õppinud mehed ja hea tehnika. Mõnel pool Schengeni riikides on aga masu tõttu piirivalvet oluliselt vähendatud, inimesi koondatud ja valvetehnikat vähemaks jäänud. Mõni aeg tagasi ootas Peterburis väidetavalt ligi 10 000 iraanlast, afgaani jne, kes kõik lootsid jõuda illegaalselt Põhjamaadesse. Soome piir on neile lukus, Eesti oma samuti. Nii on nad tulnud mujalt ja meie oleme neid tabanud näiteks Ikla-Pärnu teel või Kilingi-Nõmme juures. Praegu käsitlevad illegaalid Eestit transiidimaana, aga ennustan, et kui hüved Rootsis vähenevad, meie omad kindlasti tõusevad - mida enam me muutume põhjakaare riigiks - ja millalgi kerkib see Eestiski probleemiks.

 

Kui rääkida veel Põhja-Aafrikast, siis need sündmused mõjutavad nii Euroopat kui ka maailma üsna otseselt. Kuid me ei tea veel, kuidas.

Et nii Tuneesias kui ka Egiptuses on viimase kolme nädala jooksul rahvamassidega kukutatud autoritaarne režiim, on positiivne. Kuid raske töö on alles ees ja see võtab kaua aega. Meie tahaksime ju eesmärgina näha liberaalset demokraatlikku õigusriiki, kuid toimivate institutsioonide loomine ei toimu kiiresti.

Küsimus on, kas minnakse demokraatia teed ning sünnib moodne ja avatud Egiptus või kaaperdatakse Egiptuse revolutsioon nii, nagu see juhtus 1979. aastal Iraanis ning sinna tuleb teokraatlik ja fundamentalistlik riik. Näiteks Google'i  juhtkonda kuulub üks egiptlane ja tema on hoopis teise Egiptuse esindaja - avatud, tehnoloogiline, kaasaegne, euroopalik. Teine tee on kinnine ja kuri Egiptus.

Üldine hoiak, eriti George Bushi ja tema mõttekaaslaste seas oli, et tuleb demokraatia ja kõik on lahendatud. Kui vaadata viimast 30 aastat, siis see on ainult eeltingimus, kuid nii ei pruugi minna. Näitena võib tuua mitut riiki, kes on oma autoritaarse re_iimi küll kukutanud, aga demokraatia teed pole läinud. Iraanis oli ju 1979. aastal väga laiahaardeline autoritaarsusevastane liikumine, kuid see n-ö kaaperdati ning riik muutus oluliselt autoritaarsemaks.

Või vaadake ka, mis on juhtunud mõne värvilise revolutsiooniga: rahvas tuli välja protesteerimaks valimissohi vastu, tehti uued valimised ja viis aastat hiljem, ilma valimissohita, võitsid need, kelle vastu kõik eelnevalt olid.

 

Kas Euroopa on muslimimaailma suhtes naiivne? Me justkui ei mõista või ei taha aru saada nende püüdlustest ja usureeglitest ja elufilosoofiast. Tundub, et muslimimaailm ja lääs võivad rääkida demokraatiast, kuid need on kaks täiesti erinevat galaktikat. Euroopas on muslimite jõuline juurdekasv tõsiasi, mida alles viimasel ajal on hakatud märkama. Probleem muslimikogukondadega on  Hollandis, Suurbritannias, Rootsis, mujalgi. Meie sündimus on madal, muslimitel kõrge. Seega, Euroopa ja ka meie ees on küsimus: kas me suudame neid integreerida ja nendega arusaamises koos elada?

Mina arvan, et liberaalne demokraatia mahutab kõikvõimalikke kultuure. Nii on päris edukalt läinud Jaapanis, mille kohta saab ju öelda, et see on Euroopast täiesti erinev kultuur. Sama asja võiks öelda Hongkongi puhul. Seega on minu jaoks peamine liberaalne demokraatia ja ma ei näe seda konflikti niivõrd islami usus, kuivõrd selles, et mõned põhilised lääne demokraatlikud põhimõtted, nagu usuvabadus, satuvad konflikti teiste läänelike väärtustega, nagu näiteks sõna- ja tegutsemisvabadus.

Väga vähe on räägitud sellest, kui esimene populistlik immigratsioonivastane partei Hollandis parlamenti pääses. See oli Pim Fortuyni Nimekiri, mis tembeldati paremäärmuslikuks, aga tegelikult kaitses liberaalseid väärtusi. Ja liberaalne ühiskond, kus oli salliv suhtumine homoseksuaalidesse, oli sattunud ohtu muhameedlaste tulekuga, kes ei sallinud seda, mida aktsepteerisid hollandlased. Konflikt tulebki sealt. Minaretid on pigem sümboolne. Usun, et eurooplastel on hirm ja mure pigem sellepärast, et meie endi väärtused - antud juhul sallivus ja sõnavabadus - satuvad löögi alla.

See tuli veelgi teravamalt välja Jyllands-Posteni karikatuuridega, kus oli kaks nüanssi: sõnavabadus ning õigus teha nalja kelle iganes üle. Mingit vägivaldset reaktsiooni ju ei järgnenuks, kui seal olnuks karikatuurid Jeesusest Kristusest.

 

Kui vihased ja töötud musliminoored hakkavad Tuneesiast, Jordaaniast, Egiptusest ja mujalt selle regiooni riikidest prõmmima Euroopa uksele...

2000 paadipõgenikku tuli ühe ööpäevaga Tuneesiast Lampedusale Itaalias.

 

Just. Siis saabub Euroopa Liidu tõetund ja otsustamise koht - mida teha?

Euroopa Liidus on juba [liikmesmaade välispiiride valvamise koostöö agentuur] Frontex, kus osaleb ka Eesti. See tekkis äkilise põgenikelaine järel Hispaaniasse. Tänu Frontexi tööle on peaaegu kõik need augud kinni topitud. Põhiline auk näib olevat Türgist Kreekasse ja viimane tahab sinna lausa müüri vahele ehitada. Ühelt poolt saab Kreeka pahandada, kuidas nad julgevad selle müüri ehitada. Samal ajal saavad kreeklased ka pahandada, kuidas nad lubavad kõiki neid illegaale siia, sest ega nad jää ju Kreekasse, vaid lähevad edasi.

 

Kui nad tulevad poliitiliste põgenikena – ja sel juhul tulevad miljonid –, siis peab Euroopa nad ju vastu võtma?

Ma tunnetan, et see on muutumas. Kui see arv jõuab teatud kriitilise piirini, siis nii enam ei lähe. Saksa sotsiaaldemokraat ja riigi keskpanga juhatuse liige Thilo Sarrazin kirjutas raamatu „Saksamaa hävitab iseennast". Kui sotsiaaldemokraat ütleb, et me ei saa enam moslemeid sisse lasta, sest see hävitab meie kultuuri, siis on väga selge, et senised poliitilised jõujooned on murtud. Teisisõnu: vastuseis immigratsioonile on Euroopas läinud nii suureks, et ka vasakpoolsed parteid saavad aru, et kui nad jätkavad oma vana poliitikat, siis neid enam ei valita. Mulle tundub, et Euroopa Liit muutub selles suunas rohkem kinniseks. Kui senised hoiakud enam ei toimi või kui need hoiakud on sulle kahjulikud, siis inimesed kalduvad neid muutma.

 

Intervjuu Eesti Päevalehe veebilehel.