- Reset +

Maalehe küsimustele vastab Presidendi Kantselei direktor Rainer Saks

03.02.2011

Presidendi Kantselei direktor Rainer Saks selgitab Maalehele, milliste põhimõtete järgi jagab riigipea teenetemärke.

 

Kui palju tehti tänavu ettepanekuid teenetemärkide saamiseks?

Ettepanekuid oli kokku pea nelisada – piisavalt palju väärikaid inimesi, et riigipea saaks langetada põhjalikult kaalutud parima otsuse. Tänavused 99 ordenisaajat on nüüd teada. Ja just nende üle me uhkust tunnemegi.

Varasematest aastatest mäletame ka seda, kuidas mõni meediakanal sai enda valdusse kõigi esitatute nimekirja ning kirjutas suure uudise neist, kes ordenit ei saanud, mitte aga neist, kes said. President Toomas Hendrik Ilvese hinnangul tekitas seesugune ebanormaalne olukord paljudele inimestele põhjendamatuid kannatusi. Kuna meie kodanikud ise end reeglina teenetemärgi saajateks ei esita ning enamasti ei ole ka teadlikud sellest, et neid on kandidaadiks esitatud, siis pole nende eraeluliste andmete avalik käsitlemine õiglane ja põhjendatud.

President soovib oma otsusega väärtustada inimeste teeneid, tuua esile nende saavutusi, mitte asetada inimesi olukorda, milleks nad ise vähimatki soovi pole avaldanud. Teenetemärgi taotlemine ei ole avalik võistlus mingi ametikoha või auhinna saamiseks. Teenetemärgi saamine on kõrgeim riiklik tunnustus, millise otsuse langetamine on tulenevalt põhiseadusest riigipea suverääne õigus. Just see on ka põhjus, miks Riigikogu otsustas mõne aasta eest, et ettepanekuid teenetemärkide andmiseks tehakse otse Presidendi kantseleile.

Tegelikult ei ole ju tähtis ettepanekute koguarv. Tähtsad on need inimesed, kellele riigipea teenetemärgi omistab.

 

Kas mõne eluala esindajaid oli teenetemärkide kandidaatide hulgas eriti rohkesti? Kui jah, siis keda?

Tavaliselt esitatakse teenetemärkide saamiseks kandidaate, kelle tegevus on laiemalt teada. Tänuväärseks abiks presidendile on ettepanekud, mis toovad esile kohaliku elu edendajaid, kelle kohta üleriigilisest meediast väga tihti uudiseid ei leia. President külastab tihti Eesti eri paiku ning saab ka sealt ideid, kellele teenetemärke võiks annetada. Samuti on erinevatel aastatel olnud olulisi sündmuseid, mis tõstavad esile teatud elualade esindajaid. Aga pidevalt jälgib president näiteks Eesti kaitseväelaste käekäiku erinevatel välismissioonidel.

 

Mille alusel tehti teenetemärkide saajate valik? Kas presidendil on mingi kindel printsiip, mille järgi ta teenetemärkide andmise otsustab?

Neile kahele küsimusele saab ja tulebki vastata korraga. Eesti Vabariigi teenetemärk on riigi tunnustus isikutele, kelle tegevus on aidanud riigi ja ühiskonna elu paremaks ja rikkamaks teha, kusjuures teenetemärgi saaja tegevus on olnud mingis mõttes silmapaistev või koguni erakordne.

Eeldades, et see on erakordne au erakordsetele inimestele, lähtub riigipea teenetemärke andes oma otsuses ka sellest, et varem teenetemärgi saanule uue teenetemärgi annetamine on äärmiselt erandlik juhtum.

Samuti suhtub president kõhklusega taotlustesse, kus inimene taotleb teenetemärki oma lähisugulasele.

Ja neljandaks, president eeldab teenetemärki omistades, et selle kandja on ka eeskujulik kodanik. Seepärast väldib president teenetemärkide annetamist isikutele, kellel on näiteks kehtiv karistus.

 

Kas teenetemärkide saajate hulka hoitakse teadlikult alla 100 piiri? Miks?

President Ilves on teadlikult vähendanud antavate teenetemärkide arvu eesmärgiga suurendada nende väärtust ja kaalu. See on olnud järjekindlalt nõnda mitmel viimasel aastal, mille poolest president Ilves erineb oma eelkäijatest. Loomulikult peab ühiskonnas käima eluterve diskussioon, kas tunnustada tuleks võimalikult väheseid või võimalikult paljusid. Praeguse riigipea seisukoht kajastub selles, et igal aastal on uusi kavalere veidi alla saja. Mingit numbrimaagiat siit otsida siiski ei tasu.

 

Miks oli teenetemärkide saajate hulgas nii vähe omavalitsustegelasi, põllumehi  ja maaelu arendajaid?

Presidendil pole kvoote, mille alusel teenetemärke anda. Iga taotlust kaalub ta eraldi. Kohaliku elu edendajaid on teenetemärkide saajate hulgas olnud igal aastal ja nende osakaal on üldjoontes jäänud samaks.

Teisalt on see küsimus ettepanekute tegijatele. Igal inimesel ja organisatsioonil on õigus teha ettepanekuid teenetemärkide andmiseks. Kui tänavust teenetemärkide saajate nimekirja tähelepanelikult lugeda, siis on seal päris palju kohaliku elu edendajaid. Ka õpetajad, muuseumi- ja raamatukogutöötajad edendavad kohalikku elu.

 

Kui põhjalikult kontrolliti teenetemärkide kandidaatide tausta ja millised olid tulemused?

See kontroll peaks olema piisav, et kahandada miinimumini olukordi, kus alles pärast presidendi otsust selgub värske teenetemärgi kavaleri elust mõni selline seik, mille avalikuks tulek valmistaks piinlikkust inimesele endale.

Ideaalolukorras peaks olema nii, et igal aastal veebruari alul avalikustatav presidendi otsus võetaks ühiskonnas vastu valdava toetuse ja mõistmisega, mitte aga ei põhjustaks üldrahvalikku arutelu selle või teise ordenisaaja teenete ja väärikuse asjus. President Ilves on oma otsustes jäänud nende sõnade juurde, mille ta pani kirja enne presidendiks saamist: “… igal aastal 24. veebruari eel teatab riik väga otsesel ja ilukõne taha peitmata moel, millised on tema väärtushinnangud ja vaim. Kes saab riikliku tunnustuse ja kes ei saa. See signaliseerib meile – rahvale ja ka välisilmale -, millised teod, milline minevik, millised väärtused ja elatud elud on talle olulised” *.

 

* “Ja pärg on pärg”, ajaleht Sirp, 17. veebruaril 2006.