- Reset +

Intervjuu Läti ajakirjale "Frank's"

01.12.2009

Intervjuu Toomas Hendrik Ilvesega toimus siinsamas Riias konverentsi „Rīga 2009” ajal, mil Frankil oli au olla kutsutud lõunasöögile Eesti presidendiga.

 

Eesti on viimastel aastatel saavutanud suure tuntuse – Skype, Tallink, NATO küberkaitse keskus. Tekib küsimus, kasutades teie väljendit, kus on „igava Põhjamaa” arengu edu võti. Millest on tekkinud mõte reklaamida Eestit kui Põhjamaad?

1993. aasta lõpupoole lugesin Washingtonis (T. H. Ilves oli Eesti suursaadik USAs – autor) uudiseid Eestis toimunud pommiplahvatustest, kus kurjategijad jagasid omavahel võimu ja Pullapää jäägrikompanii allumatusest kaitseväe juhtkonnale. Soome ja Rootsi ajakirjandus avaldas samal ajal teateid, kuidas jõuluvana valmistub kingipakke kodusesse kandma. Ehk teisisõnu - Põhjamaad olid meediaruumis üheselt mõistetavalt igavad. Positiivselt igavad.

Tegelikult tõi Valdis Birkavs selle teema poliitilisele tasemele samal ajal, kui olin 1999. aastal kirjutanud essee Eestist kui jõulumaast, mis põhjustas erinevaid arvamusi Tallinna, Riia ja Vilniuse vahel. Kuid selles essees kirjutasin ma ainult eestlaste kultuuriidentiteedist, millest Eestis jääb vajaka. Kuid kultuuriliselt ongi Eestil rohkem sarnaseid elemente Põhjamaadega. Ristiusueelsel ajal nimetati talvist pööripäeva põhjamaa rahvaste seas sarnaselt – yule (inglise keeles ja germaani keeltes), jul (rootsi ja taani keeles), jõulud (eesti keeles), joulut (soome keeles), sellel nimetusel olid seega väga sügavad ajaloolised ja kultuurilised juured.

Meie arendasime tol ajal Tallinn-Riia-Vilniuse teljel Baltimaade poliitilist ühtust, mis oli vajalik ja kasulik kõigile kolmele, kuid ühtset kultuuri meil ju ei olnud. Sellel ideel – Eesti kui igav põhjamaa – puudus alguses igasugune poliitiline kontekst, sest essee oli kirjutatud sisepoliitilisel eesmärgil, et näidata, millise elu poole me peaksime pürgima ning pöörata Eesti ühiskonna tähelepanu koostööle ka Põhjamaadega. Nn igav Põhjamaa tähendab ju ka madalat korruptsiooni, keskendumist elukvaliteedile, pehmeid väärtusi. 

 

Seega võime öelda, et poliitilised kultuurid on konstrueeritud?

Jah, ja siin võib täielikult nõustuda Benedict Andersoni** mõttega rahvuskultuuride kohta, mis tekkisid pärast Gutenbergi trükimasina leiutamist ja aitasid kaasa rahvusriikide tekkimisele sama keelt rääkivatel inimestel. Olulisemad kirjanikud, ajaloolased ja publitsistid muutusid siis osalisteks rahvusliku identiteedi konstrueerimisel. 

 

Rahvusliku identiteedi konstrueerimisel on palju osalejaid, mõningal määral võtsite ka Teie sellest osa, olles nn Eesti nägu USAs. Kas ajaloolist hinnangut andes olid reformid ise või nende kiire vastuvõtmine – šokiteraapia – asjaolu, mis määras Eesti haldusvõimekuse arengu, ja kas see tagas nende muudatuste pikaajalise toime?

Seda oleks parem küsida minu pojalt, kes tegeles selle teemaga terve aasta oma bakalaureusetöö kirjutamisel. (Luukas Ilves kaitses sel aastal Stanfordi Ülikoolis USAs osa oma ulatuslikumast uurimisest bakalaureusetööna „Eesti poliitiline transformatsioon ja riigiametnike mõju muudatustele aastatel 1990–1995” ning tuli juunis Eestisse kaitseväeteenistusse asumiseks – autor) Aga kui tõsiselt rääkida, siis seda küsimust on väga tihti arutatud ja tegelikult ei ole reformide ulatus, kiirus ega ka nende olemus üheski Balti riigis laias laastus teistest eriti erinev. 

 

Rääkides reformidest, milline neist oli tähtsaim?

Kui nii küsida, siis muidugi rahareform ja proportsionaalsete maksude kehtestamine. Praegu antakse Eestis proportsionaalsele maksusüsteemile ideoloogiline varjund, kuid selle loomisel oli eesmärk tagada maksutulu, ärgitada Eesti elanikke makse tasuma ning muuta nad kuulekateks maksumaksjateks. Ja seda see oma lihtsusega ka tagas.

Kindlasti tuleb ka meenutada, et mõned aastad tagasi tunnustas Rootsi majandusteadlane Anders Åslund uuringus Kesk-Euroopa riikide kohta selgelt Eesti valitsuse saavutusi riigiaparaadi depolitiseerimisel, viidates 1990ndate aastate keskel vastu võetud seadustele. Kõrgemate riigiametnike eraldamine poliitilisest võimust on keerukas protsess, kuid Eesti välis-, kaitse- ja rahandusministeerium töötasid kindlasti apoliitiliselt. Nägin seda ise vahetult, kuna just nende ministeeriumidega puutusin oma töö käigus välisministrina kõige rohkem kokku.

Hiljem olen tuttavatelt kuulnud, et pärast Luksemburgi tippkohtumist 1997. aastal, kui Eesti koos teiste Visegradi riikidega alustas liitumisläbirääkimisi Euroopa Liiduga, olevat tehtud meie naaberriikides uuring, mille kohaselt Eesti edu üks põhjusi seisnes selles, et meie diplomaadid olid apoliitilised. Karjääridiplomaadid olid oma töös paremad, kui pelgalt erakonna poolt määratud saadikud. 

 

Eestis on toetus valitsusele, parlamendile ja poliitilistele parteidele sarnane Euroopa Liidu keskmisele toetusele nende institutsioonide suhtes, samas Läti on Eurobaromeetri andmetel kõrvuti Itaalia, Bulgaaria ja Rumeeniaga. Mitmed Läti poliitikud on avaldanud arvamust, et valitsusel on täiesti piisavalt võimutahet, kuid ka haridus ja kutseoskused oleksid vajalikud. Kas riigiametite depolitiseerimine ja professionaalsus võiksid olla lahenduseks?

Professionaalsus peab olema kohustuslik mitte ainult ametnikele, vaid ka poliitikutele. Sest: kui minister saab ametisse mitte oma vilumuse, vaid lihtsalt poliitilise kokkuleppe tulemusel ning apoliitilisel ametkonnal tuleb ellu viia mõttetuid poliitilisi strateegiaid, siis see ei ole hea lahendus. Ametnikud ja poliitikud peavad mõlemad professionaliseeruma, sest globaliseerumise tingimustes on juhtimise professionaliseerumine maailmas täiesti möödapääsmatu.

1997. aastal võisin ise täheldada, kuidas Eesti ametnikud tööd rügasid. 15. jaanuaril tuli Brüsselis esitada aquis communautaire (seaduste kogum, mille kandidaatriik peab vastu võtma enne Euroopa Liitu astumist –autor) ja kuni aprillini sai veel lisateavet üle anda. Mäletan, et Eesti ametnikud töötasid kuni selle tähtaja lõpuni ka reedeti veel pärast kella kümmet õhtul. See oli vajalik Eesti acqui communautaire`i põhjalikuks koostamiseks, kuid näitas ka, et meil on professionaalne ja vastutustundlik ametkond. 

 

Miks on arusaam ja teadmised maailmast olulised just väikese riigi esindajale? Kas Euroopa väikeriigi poliitiku saavutused on Euroopa Parlamendis teisiti mõõdetavad kui suurriigi poliitiku saavutused?

Väikeriigi esindaja peab alati tegema rohkem tööd kui suurriigi esindaja. See ongi kõik. Mäletan, et enne kandidaatriikidega seotud hääletamisi Euroopa Parlamendis 2003. aastal tuli sageli kaitsta mitte ainult Eestit, vaid ka teisi ELi kandidaatriike, kui nende esindajad ei olnud oma maade huve kaitsmas Euroopa Parlamendis. Suurvõimu esindajatel on alati inimressursse, väikeriikidel on neid suhteliselt vähem, seepärast on viimaste puhul väga tähtis kasutada kõige parema ettevalmistusega ja vilumisi omavaid inimesi tõhusalt. 

 

Mida te arvate riigimehe kohast ajaloos, kus saab esinduslikus demokraatias riigi heaks töötades tõmmata piiri riigimehe ja kodanike koostöös sündinud tulemuste vahele?

Demokraatlikus riigis lähevad loorberid alati kodanikkonnale, sest riigimehed on ainult rahva esindajad. Rohkem võin rääkida diplomaatiavallast, kus diplomaat peab tahtma kaitsta oma riigi ja selle kodanike huve või kui see pole mingil põhjusel võimalik, siis – lahkuma. Näiteks 1940. aasta juuniokupatsiooniga ei saanud paljud Eesti Vabariigi diplomaadid leppida, ka minu onu Hans Rebane, kes töötas Riias Eesti saatkonnas viimase sõjaeelse saadikuna.

 

Kui Eesti valitsus teatas, et laenab 7,5 miljardi euro suuruse rahvusvahelise laenu raames Lätile 100 miljonit eurot, küttis see üles mitmete Läti poliitikute sõnavõtud, ka internetis arutleti, et see on Läti häbiplekk.

Ka Eestis kostis arutlusi, et kas see on ikka vajalik, sest meil endalgi on majanduskriis. Muidugi on meil vajalik üksteist aidata. Meie majandused on Euroopa Liidu ühise turu raames avatud ja omavahel seotud ning ka Eesti ettevõtjad on teinud olulisi investeeringuid Läti rahvamajandusse. Lõppude lõpuks on Eesti erakordselt huvitatud oma naabrite tasakaalustatud ja stabiilsest arengust. JA kui Lätil läheb halvasti, läheb ka Eestil halvasti. 

 

Täppisteaduste põhjuslikkust peetakse probleemiks Ida-Euroopas, kus matemaatikute, füüsikute ja inseneride maailmapilt oli liiga kitsas ja tehnokraatlik. Kuid sotsiaalteadusi NSVLi ajal tegelikult ei olnud. Võib-olla on seetõttu Balti riikide poliitilisi probleeme mõjutanud sotsiaalteaduste esindajate puudus?

Ka sotsiaalteaduste esindajad ignoreerivad vahel arve ja täidavad nii oma kitsast nišši. Tehakse sõltumatuid sotsioloogilisi uuringuid ja sotsioloogid annavad ka lisakommentaare, asudes mitteametliku opositsiooni kohale. Kritiseerida valitsust ja tehes samal ajal valitsuse tellimusel sotsioloogilisi uuringuid valitsuse tegevuse kohta, on küsitav tegevus ning heidab varju nende uuringute objektiivsusele. Üldjoontes peaks olema need, kes teevad sotsioloogilisi uuringuid ja need, kes võtavad poliitilisi seisukohti, ikkagi erinevad inimesed. 

 

Läti massiteabevahendites kõlab sageli seisukoht, et Vaira Vīķe Freiberga oli edukam Läti poliitik just tänu oma psühholoogiaharidusele. Kas Te ei arva, et eelneva hariduse tähtsus presidendiamet ajal on liialt ülespuhutud?

Tegelikult oli Vaira Vīķe Freiberga edukas mitte sellepärast, et ta õppis kolmkümmend aastat tagasi psühholoogiat, vaid seetõttu, et ta oli ja on ka praegu väga hea poliitik. Üksnes tema psühholoogiahariduse tähtsust võib esile tõsta ainult isik, kes kaasaegsest teaduslikust psühholoogiast midagi ei tea. 

 

Läti poliitiliste parteide esindajad, TP (Rahvapartei – tõlkija), LPP/LC (Läti Esimene Partei / Läti Tee) ja ZZS (Roheliste ja Põllumeeste Liit) süüdistavad Läti majanduse praeguses madalseisus rahvusvahelise finantsturu liberaalsust. Kas Eesti majandusprobleemides on Teie arvates süüdi Alan Greenspani kirjeldatud liigne optimism, või saame siiski rääkida Eesti enda suutmatusest lahendada oma rahvamajanduse keerdsõlmi?

Eesti opositsioon on arvamusel, et süüdi on valitsus, ja poliitilise loogika seisukohast on selline hoiak mõistetav. Kuid tegemist on siiski üleilmse kriisiga, mis puudutab väga paljusid – suuri ja väikesi – riike.

Esiteks me teame, kuidas mõjus arutu laenamine nii pankadele, kes laene andsid kui ka eraisikutele, kes laene võtsid. Need laenukohustused muutusid lõpuks suureks mulliks ja avaldusid valusalt ka Balti riikides. Siinkohal tuleb rääkida nii inimeste isiklikust kui ka pankade vastutusest. Viimased pakkusid vastutustundetult hüpoteeklaenude alusel mitte üksnes eluasemelaene, vaid ka tarbimislaene.

Vaadates globaalkriisi, siis näeme, kui tihedalt on riigid ja nende majandused omavahel seotud. Kui näiteks USA valitsus leiab võimaluse säilitada Ford Motor Corp, siis üllatus – see otsus mõjutab ka Eesti suurima saare - Saaremaa – kümnete perede heaolu, sest just Saaremaal toodetakse sõiduautodele vajalikke detaile. Siin on teile üks lihtne globaliseerumise näide.

Kolmas aspekt on valitsuse vastutus. Eesti tegi ühe asja teisiti kui ülejäänud Balti riigid. Eesti paigutas kiire majandusarengu ajal umbes 10% SKTst reservidesse, kohaldades antitsüklilist rahanduspoliitikat. Meie riik olid seega küllaltki ettenägelik reservide moodustamisel nagu ka eelarvekulude kärpimisel, millega Eesti alustas oma naabritest varem.

 

Erinevalt Läti elanikest kogusid eestlased Soome maasikapõldudel teadmisi ja raha juba üheksakümnendate aastate alguses. Läti massiteabevahendites on kõlanud väited, et Eesti jaoks oli reformide algusaegadel suur tähtsus erilistel suhetel Soomega.

Olen sageli kuulnud Eesti lõunanaabritelt, et Eestil on kõik sujunud märksa lihtsamalt, sest Eestil on Soome naabriks. Soome roll on suur, kuid mitte selles osas, kus inimesed tavaliselt arvavad. Kuigi Rootsi on ettevõtlusele kaasaaitamiseks investeerinud Eestisse rahaliselt rohkem kui Soome, on Rootsi investeerimisportfell on siiski täiesti teisiti struktureeritud kui Soomel, kelle ettevõtjaid on Eestis kordades rohkem. Näiteks minu naiseõe hambaraviettevõtte omanike hulka kuuluvad Soome väikeinvestorid ning sarnaste Soome väikeinvestorite arv on märkimisväärne ja oluline.

 

Kuidas Te hindate teadmisi, mida eestlased on saanud välismaal, ja kui tähtis roll Eesti edukuses on just erilistel suhetel Soomega ja samuti Rootsiga?

Kui Swedbank ostis Hansapanga, rääkisid Rootsi esindajad internetipanga süsteemist. Nad olevat küsinud Hansapanga internetiosakonna esindajalt, et kas kas Hansapank tegeleb internetipanga teenustega? Kui uued omanikud nägid Eestis ostetud panga internetiteenuseid, esitasid nad kohe eestlastest spetsialistidele kutse tulla tööle emapanka Stockholmis.

Teine näide on iga-aastane Pärnu konverents. 1999. aasta oktoobris, kui ühel SIDA (Rootsi Rahvusvahelise Arengukoostöö Agentuur) esindajal oli hea loeng, kuid ta esines mustvalgete projektorikiledega ja selgitas, miks Eesti väike- ja keskmistele ettevõtjatele oleks kasulik võtta kasutusele arvutisüsteemid ja olla innovaatilised...

Need on ilmekad juhtumid, vastamaks küsimusele, kui palju on Eesti ettevõtluskultuuri mõjutanud Rootsi ja Soome tehnoloogiatase. Poliitilise kultuuri tasemel olid aga kindlasti mõjud, mis teataval viisil muutsid Eestis toona harjumuspäraseid tavasid. 

 

Pärast Schengeni lepingu sõlmimist on Eestist ja Lätist saanud peaaegu nagu Liivimaa. Läti liberaalselt häälestatud inimesed viitavad Eesti positiivsete reformide edule, kuid konservatiivselt meelestatud isikud kordavad juba üheksateist aastat, et Läti suudab oma „jalgratast leiutada”. Mida Teie vastaksite sellistele Läti liberaalsete ja konservatiivsete vaadete eestkõnelejatele?

Kui keegi teeb midagi head, ei ole vaja uut jalgratast leiutada, head haldusviisid tuleb lihtsalt üle võtta. Kui asjad toimivad, ei ole vaja midagi muuta, kui ei toimi, tuleb tegevuspõhimõtteid kohandada, kasutades parimaid juhtimisnäiteid Euroopa teistest riikidest. Samas tähendab see mõlemapoolset rikastumist. Ka teised riigid võivad meilt lahendusi üle võtta, nagu see on toimunud Eesti e-valitsuse, e-valimiste või e-allkirja puhul. Nendes valdkondades oleme maailmas pioneerid. 

 

Te kasutasite mõtet, et Balti riikide koostööd on oma olemuselt mõjutanud NSVLi okupatsiooni negatiivne kogemus. Ka Robert Cohen leiab, et riigid ei tee koostööd abstraktsete ideaalide nimel, vaid selleks, et tagada oma rahvale paremad elutingimused, ehk ka seepärast, et rahvusvaheline süsteem paneb mõnele riigile koostöökohustuse. Kas Balti koostöö oli rahvusvahelise üldsuse ja läänepartnerite soov näha Balti koostööd või oli see kolme riigi iga valitsuse arusaam sellest, et kuigi lühiajalisest seisukohast on meie riikide koostöö negatiivne (mitmed majandusvaldkonnad pidid kaotama oma monopoolse seisundi), pikaajalises perspektiivis toob see rohkem kasu kui kahju?

Siinkohal võib öelda nii üht kui teist. Ühelt poolt oli meie läänepartnerite soov näha meid koostööd tegemas, kuid samas koostöö Baltimaade vahel oligi tugevalt olemas. Näiteks mäletan, et NSVLi lõpuaastatel USA kongressis, nagu ka Saksamaa Bundestagis, jõudsime meie – Eesti, Läti ja Leedu esindajad – arusaamisele, et välispoliitilisi eesmärke on kergem saavutada koostöös. Samas oli näiteks olemas arvamus, et kolm Balti riiki peaksid koos võtma kasutusele Euroopa Liidu ühisraha euro. Selline olukorra hinnang on kummaline. Kui Balti riikidel oleks ühtne finantssüsteem ning kolmel valitsusel oleks ühtne finants- ja majanduspoliitika, siis saaks rääkida samaaegsest liitumisest, kuid seda ei ole. 

 

Kuidas Te hindate Balti riikide presidentide koostööd praegu? Kas see on paranenud või jäänud endiseks? Kolmel riigil on sarnased loodusvarad ja geograafiliselt asuvad need Euroopa Liidu äärealadel, ka inimressursid on üsna sarnased. Seega kas kolme riigi koostöö määravad riiklikud või turuhuvid?

Balti riikide presidentide koostöö on tihe, usalduslik ja hea. Euroopa Liidus, alates 1950. aastast Euroopa Söe- ja Teraseühenduses, on konkurents hajutatud ning seepärast tugineb EL just koostöö, mitte konkurentsi paradigmale. EL on meie ühine turg, nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. 

 

Nii välisministri ametis kui ka Euroopa Parlamendi saadikuna olete alati toetanud Lätit. Kas Läti ja Venemaa vahel sõlmitud piirileping on mõjutanud Eesti piirilepinguga seotud läbirääkimisi Venemaaga?

Ei, need asjad on teineteisest lahus. Mis puudutab seni Moskvas ratifitseerimata Eesti-Vene piirilepingut, siis... Arvatavasti olin ainus poliitik Eestis, kes ütles, et Eesti parlamendi otsus lisada deklaratsioon Eesti–Vene piirilepingule ei olnud hästi läbimõeldud.

 

Kas Eestis ei ole Euroopa ühist välis- ja julgeolekupoliitikat arvestades täheldatud Euroopa Komisjoni survet piiriküsimuse lahendamisel idanaabriga?

Esiteks, Euroopa Komisjon ei ole avaldanud Eestile selles küsimuses mingit survet. Euroopa Komisjon ei avalda sellistes küsimustes kunagi liikmesmaadele survet, sest teeb seda vaid siis, kui näeb, et keegi eksib enda võetud kohustuste vastu.

Teiseks, vaatamata sellele, et siiani ei ole Venemaa Eesti-Vene piirilepingut ratifitseerinud, ei ole meil idanaabriga piirivaidlust. Meie vahel on piir, mis toimib ja nagu on tunnistanud ka kõik Euroopa Liidu eksperdid – see piir peab. 

 

Isiklikumalt. Teie ja Läti endine president Vaira Vīķe Freiberga olete üliõpilaskorporatsioonide liikmed. Eestis on aeg-ajalt heidetud valitsuse liikmetele, kes on Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed, ette heidetud korporatiivsust. Kas need etteheited on olnud ka Teile adresseeritud?

Korporatiivsus kui probleem on pseudoteema ja eelarvamus. Minu onu Hans Rebane oli Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜSi) liige (coetus 1903) ja mind võeti EÜSi vastu 1995. aastal, nii pärisin oma kuuluvuse sellesse organisatsiooni (EÜSi liikmeks olles on Toomas Hendrik Ilves ka akadeemilise üliõpilasseltsi Austrums auliige – autor). Kartus või oletus, et ühe korporatsiooni või üliõpilasseltsi liikmed valitsevad mõnes ministeeriumis, see on vaid kellegi ettekujutus, täitumata unenägu. Tegelikult on poliitikaga tegelemine organisatsiooni sees keelatud, sest tegu on apoliitilise ühendusega.

Paratamatult on ikka inimesi, kes soovivad näha illuminaate, vabamüürlasi ja sarnaseid vandenõulasi, sest nii on lihtsam selgitada seletamatut. See teema teravneb aga eriti valitsuste vahetumise või majanduskriiside ajal. 

 

Mida tähendab Teie jaoks minek korporatsioonihoonesse Tartus ja võimalus kokku puutuda teadmishimuliste noortega?

Üliõpilasselts on fantastiline koht. Sõltumata sellest, kas oled minister või kolmkümmend aastat noorem üliõpilane, kõik seltsi liikmed on võrdsed ja tegutsevad ilma sageli valestimõistetud formaalsusteta. See on eriti vajalik just vanadele liikmetele, sest lubab neil näha maailma sellisena, nagu see tegelikult on. See on väga hea, sest annab noortele julgust ja võimaldab lõhkuda kunstlikult tekitatud käitumiskoodeksid. Ei ole nii, et keegi üliõpilasseltsi liikmetest kõnetab „lugupeetud välisminister” või „härra president”, me kõik oleme ju sina peal. 

 

Käisite James Browni kontserdil Tallinnas. Missugune tähendus on Teie jaoks muusikal?

Kuulan Nico Muhly moodsat muusikat, temal ja Björkil on sama produtsent. Tema on minu muusikamaitse näide, kuigi ka James Browni „I feel Good” on minu noorusaja muusika. Minu kodus kõlab mitte üksnes klassikaline muusika, vaid ka alternatiivne rock. Arcade Fire, Feist (president näitab oma iPhone`i, milles on rohkesti muusikat – autor), kuid arvatavasti on minu maitse katoliiklik väikese algustähega. 

 

Lätile tavapäraseid ühiskondlikke arutelusid tekitas festival „Uus laine”, mida on esitletud polügoonina Läti ja Venemaa suhete parandamisel. Esitan hüpoteetilise küsimuse. Kas teie kui president nõustuksite osalema Venemaa TV korraldatud TV-show`s näiteks Pärnus ja kutsuksite tähed Kadrioru lossi Eesti ja Venemaa suhete parandamise nimel?

Ma ei arva, et üks kontsert oleks võluvits riikidevaheliste suhete muutmiseks. Samas ei saa eitada, et muusikafestivalid, näitused ja muud taolised üritused võivad tasandada inimrühmade vahelisi suhteid, sedagi aga lühiajaliselt.

Ainsad inimesed, keda mina kutsun Kadrioru roosiaeda suurtele vastuvõttudele, on parimad keskkoolilõpetajad ja 20. augustil, iseseisvuse taastamise päeval, kutsun kultuuriga seotud inimesi, sest iseseisvus taastati suuresti tänu neile. Sel aastal näiteks olid kutsutud Vaiko Eplik, ansambel Terminaator, Liisi Koikson ja Hedvig Hanson – kõik Eestis hästituntud muusikud. 

 

Olete jäänud raamatule ustavaks. Kas presidendi ametis jääb Teil sama palju aega raamatute lugemiseks nagu varem?

Meil ei ole raamatuklubi. Kui olin välisminister, lugesin rohkem ja alates 18 aasta vanusest hakkasin tellima ajakirja New York Review of Books. Lisaks sellele olen leidnud endale väga sobiva saidi www.aldaily.com, kus iga päev avaldatakse kolm esseed väga mitmekesistel teemadel ka mitteingliskeelsetest riikidest. See tähendab, et kui on hea raamaturetsensioon, ilmub see tavaliselt seal.

Praegu loen aga 2009. aasta Nobeli kirjanduspreemia võitjat Herta Müllerit, kes on väga elavalt kirjeldanud totalitarismi mõju inimesele. Varlam Šalamov ja Aleksandr Solženitsõn rääkisid peamiselt Stalini aegsetest 1940ndate sündmustest, kuid Herta Müller jutustab sellest, mis juhtus temaga Rumeenias 1980ndatel, ajal, mil töötasin juba Raadio Vaba Euroopas ja kui mul oli juba poeg. See on uskumatu. See teos tuleks tõlkida eesti, läti, leedu, vene ja teistesse keeltesse, et kõik mõistaksid totalitarismi olemust ega arvaks, et see lõppes Staliniga. 

 

Totalitarismi pärandi tõttu soovivad paljud Ida-Euroopa inimesed näha amme tüüpi heaoluriiki, kus riik pakub suuremat osa ühiskondlikest teenustest madala hinnaga, ja nad ei ole valmis selle nimel koostööd tegema.

Inimõiguste vallas olen fundamentalistlik liberaal. Ma ei oleks totalitarismist sedavõrd palju lugenud, kui ebaõiglust ei oleks toime pandud eestlastega, ka minu vanematega (Eesti okupeerimine 1940. aasta juunis ja pagulasteele asumine, toim). Läänes valitsev arusaam idaeurooplastest on pisut piiratud. Pärast 60 aastat terrorit öelda idaeurooplastele küüniliselt, et olete maha jäänud, sest tuhnite liiga palju ajaloos, on ebaõiglane (I do not buy it!). 

 

Näiteks Lätis kuuleb sageli inimesi ütlemas, et nad on uhked oma rahvuse üle, kuid vihkavad oma riiki. Millal võiksid Euroopa väikeste rahvusriikide elanikud hakata tundma uhkust oma riigi üle?

Kui olete oma rahvaga kätte võitnud oma riigi, siis - mõelge järele! Tahtmine öelda, et ollakse uhked oma rahvuse üle, kuid vihatakse oma riiki, võib tekkida okupeeritud alade inimestel. Meie teiega elame aga oma riigis, kus saame osaleda demokraatlikus juhtimisprotsessis ja valida endale meelepärased esindajad. Uhkusetunne oma rahva ja riigi üle peab olema meile midagi väga iseenesestmõistetavat.

 

** Benedict Anderson, Cornelli ülikooli professor, kes 1983. aastal avaldas raamatu „Imagined Communities”. Ta oli nagu Ernest Gellner ja Eric Hobsbawm seisukohal, et traditsiooniline liberalism ja marksism ei suuda selgitada rahvusluse ideoloogiat.